145a

Theodori ema tutvustas meile maastikul orienteerumise põhitõdesid: tingmärke, kaadi ja kompassi kasutamist ning kaardi lugemist ja orienteeruja varustust.

Siis jäime meie plaani joonistama, pidime kasutama erinevaid tingmärke ja värve. Mõni suutis teha isegi lähiümbruse kaardi, aga enamik joonistas loovalt endale ühe kaardi.

Lõpuks pääsesime liikuma. Tegelikult ei olnud kerge õigesse punkti jõuda, kuigi igaühel oli oma kaart – selle lugemine pole nagu raamatu lugemine, et kohe saad aru, kus punkt on ja kuidas sinna pääseb. Õnneks jõudsid kõik sihtkohta tagasi.

Päev lõppes rikkaliku koolilõuna-piknikuga.

7. juunil oli Ohhoo!!! päev. Sel korral säästeti kodusid ja vanemaid leiutamisest, sest distantsõpe oli kuu aega tagasi alles läbi saanud.

Kõik võtsid kodudest kaasa materjale, mida saab taaskasutada, kuid mida ei pea kohe ära viskama ning millest saab midagi uut teha või uuesti kasutada.

Meie ehitasime kood b-klassiga torni. Hommikul tutuvusime erinevate tornidega (vaate-, tule-, tele-, vee- jpt) ja arutasime, miks inimesed ehitavad erinevaid torne ja miks neid vaja on. Leppisime kokku, et torn peab mõnda aega ka stabiilne olema e püsti seisma. Seejärel jagunesime rühmadesse, vaatasime üle oma ressursid: materjalid, vahendid ja tööriistad. Iga rühm leidis endale sobiva töökoha ja asusimegi tööle.

Esimene ülesanne oli välja mõelda, millist probleemi oma torniga lahendame.

Mõnel rühmal sujus töö kiiremini, mõnel aeglasemalt. Mõnes rühmas väsisid mõned noored mehed varem kui ülejäänud, mõni rühm panustas stabiilsusele, mitte kõrgusele. Igatahes said kõigil tornid valmis.

Tulemused:

Pikim torn “Pilvelõhkuja” oli 2 m 61 cm kõrge ja selle ehitasid  Jaagup, Nele ja Lennart M,Artur, Pirk Taniel,  kuigi viimased väsisid teistest varem.

Funktsionaalseim “Redeli veetorn”, sest seal oli päriselt paagis vesi sees, see oli stabiilne ja teda saab kasutada joogivee võtmiseks, tule kustutamiseks jm. Selle torni ehitasid Anni-Mari, Helin, Christofer, Mark Andreas ja Theodor.

Ägedaimaks hääletati “Hiltoni hotell”, millel oli mitu erinevat tasapinad, stabiilne ja hästi paljude läbimõeldud detailidega.

Uuel aastal oli meil palju tunde õues. Näiteks kunstitund, mil ehitasime lumeskulptuure ning värvisime neid.  Joonistasime kriitidega TKP hoovi betoonseintele.

 

Või matemaatika, kus iga rühm võttis loosiga mõne geomeetrilise kujundi ja siis pidi neid oma kehadega teistele tegema. Klassikaaslased arvasid, mis kujund loodi. Tund oli lõbus, kuid kujundite ära arvamine ei olnudki nii lihtne, sest ega keegi ei tahtnud, et need ilmselged oleksid.

Või eesti keel, mil tegime näidendeid või siis, kui Hardi, Konrad ja William oma õpimappe Eesti omariikluse taassünni kohta esitasid.

 

Või loodusõpetus, kus kordasime aasta jooksul õpitut ja joonistasime veeringlust. Ka kompassi kasutamist ja kaarti õppisime kooliõuel.

Sel aastal oli Ohhoo!!! päev teistsugune. Probleemiks sai valida, milleks on torni vaja. Ehitati mitmeid torne: vaatlus-, tule-, tele- ja veetorne ja üks hotell. Kasutati jäätmeid, isegi plakatid tegime taaskasutatavatele alustele.

Tornid pidid olema funktsionaalsed, ägedad ja stabiilsed. Üsna keeruline oli kõrget torni stabiilsena hoida ning selle pärast ehitasid mõned rühmad kohe kompaktsed, stabiilsed ja kindla funktsiooniga tornid.

Kõige kõrgem oli “Pilvelõhkuja” 2 m ja 61 sentimeetriga. Kõige ägedamaks hääletati “Hiltoni hotell”, mis nägi väga vahva välja, tal oli palju erinevaid tasapindu ja läbimõeldud detaile ning väga stabiilne. Kõige funktsionaalsemaks tunnistati veetorn “Redeli veetorn”, mis oli ka stabiilne ja mille funktsionaalsus seisnes veepaagis – sealt saab vett joomiseks, kustutamiseks ja kastmiseks.

Kõigil ei tulnud rühmatöö päris hästi välja, kuid päev sujus rõõmsalt ning oli tore.

Koolis kunstitundides konstrueerisime ise prismasid, kolmnurkseid ja kuubikuid.

Distantsõppe ajal harjutasime hobuse joonistamist värviliste pliiatsitega, tagasi kooli tulles joonistasime suksusid juba guaššidega. Eks nüüd oli näha, kes oli oma hobuse ise joonistanud ja kellel olid pereliikmed oma andekust näidanud. Aga valmisid siiski ilusad tööd, ka tausta värvisime seekord pintsliga mitte edasi-tagasi maalides, vaid pintsliga täpitades.

Järgmisena joonistasime üksikut õitsevat õunapuud. Seekord oli küll nii, et õpetaja näitas tahvlil ette ja meie tegime järele. Toonisime värve ja tausta “plätserdasime” paksu pintsliga. Puu tüve ja oksad joonistasime alt üles liikudes imepeenete pintslitega. Valged õied täpitasime kolmekaupa ja võis mõne ka õrnalt roosaga teha. Lõpuks olid tööd imeilusad. Veel joonistasime harilikuga ja kasutasime kasetüvede maalimiseks maalriteipi. Kaunistasime kriitidega kooliõue.                                                       

Üsna kooliaasta lõpus punusime sõbrapaelu, või kaelaehteid või mida igaüks neist teha soovis, sest mõni õpilane läks nii hoogu, et 20 cm asemel punus mitu meetrit paela valmis.       

Tallinna linna parimad kirjanduse tundjad käivad reaalkooli 3.a ja 3. b klassis. Esikoha võistluselt tõid Helin, Ott ja Albert. Nad esindasid Tallinna linna ja ka meie kooli üle-eestilisel võistlusel. Hea saavutuse tagasid meekonnatöö, see, et kõigil oli loetud kõik 12 raamatud ja Helin, kes ei lubanud kirjavigadega vastuseid ära saata.

Õp. Ahti tutvustas meile, kuidas kraana abil on võimalik üles tõsta väga suuri raskusi ja neid liigutada. Saime teada, et kergemaks teevad töö rullikud, kuid kui võidame raskuse tõstmisel, siis kaotame teepikkuses e nöör, mille otsas on konks, muutub mitmeid kordi pikemaks. Lisaks kraana ehitamisele kaalusime erinevast puidust klotse ja saime teada, milline puit on raskem ja milline kergem.

MÕK-tunnis tegime koostööd kogu klassiga. Kui muidu töötame üksi, paarilise või rühmaga, siis kogu klassiga rühmatöö tegemine ei ole igapäevane tegevus. 30-kesi koos töötamine ei osutunud üldse lihtsaks. Õpilased kujutasid endast tootmisliini ja õpetaja oli praak, ei tohtinud lasta õpetajal istuda tühjale toolile. Arutelud strateegia üle kujunesid lärmakaks ja pingeliseks, sest arvamuse avaldajaid oli rohkem kui tarvis. Lõpuks tuli leppida sellega, et praak sai iga kord omale istekoha.

 

Elekter on veidi hirmus, põnev ja väga vajalik. Käisime füüsikaklassis õp Mart Kuurme juures vooluringi ehitamas. Saime teada, et elektri avastamisel oli abiks merevaik ja staatiline elekter. Püüdsime pirni põlema saada ning selgus, et elektri tekkimiseks on vaja vooluallikat e akut, meil oli selleks patarei. Vaja läks ka juhtmeid, lambipirni ja lülitit, et vooluringi katkestada.

Saime ise katsetada, mis juhtub kui … Aga õpetaja hoiatas, et midagi hirmsat juhtuda ei saa, ainult lambipirn võib põlema süttida. Need olid ülipõnevad kaks tundi.

jutu kirjutas Uku

Meie koolipäev algas niimoodi, et tulime kooli pidulikutes riietes . Tegime kaks esimest tundi ära ja siis
läksime staadionile. Seal rivistusime koolidirektor pidas kõne. Kui kõne oli läbi, siis me laulsime Eesti
hümni ja regilaulu. Direktor jagas kiituskirju ja auhindu parimatele peast arvutajatele. Lõpus me
laulsime real hümni ja algaski vaheaeg.