Räätsamatk
Meie 145. lend käis 20.veebruaril räätsamatkal. Peale kooli juures kogunemist ja bussi peale minemist hakkasime matkakoha poole sõitma. Enne kohale jõudmist oli tee läinud üsna libedaks ja pidime natuke jala kõndima, mis oli tore, sest saime sirutada ennast pärast pikka bussisõitu. Kohale jõudes anti meile räätsad ning siis hakkasime juhendajaga räätsasi jalga pistma. Isegi kui alguses tundusid räätsad jalas rasked, imelikud ja veidi naljakas oli nendega kõndida, siis pärast natukest kõndimist olime juba üsna harjunud nendega kõndima ja oli mugav. Me matkasime umbes viis kilomeetrit ja vahepeal tegime väikese söögipausi, kus sõime kõik koos koolist saadud võileibu. Matka ajal tegime väikeseid pause, kus meie matkajuht rääkis näiteks sellest, mis vahe on sool ja rabal ja kuidas tekivad sood. Minu lemmikpaus oli see, kui meie matkajuht andis meile väikesed mikroskoobid, mis käisid telefoni kaamera külge. Siis said telefoniga pildistada või lihtsalt vaadata lähedalt oksi, puukoort, lund ja muid asju, mida metsa alt leidsid. Matk algas metsas, kuid jõudsime juba varsti rappa ja korraks sattusime isegi jäätunud järvele. Mõni suutis rabast leida isegi paar jõhvikat, mida sai suhu pista. Julgemad tüdrukud tegid isegi räätsatega hundirattaid. Minu arvates oli matk väga vahva ja toredamaks tegi matka ka see, et matkapäevaks sattus ilus ja päikseline ilm. Lisaks olid meil väga toredad matkajuhid. Isegi kui alguses kohale jõudmine oli natuke raske, oli väga tore matk.
Tekst Elin Lind
Pildid Anita Uussalu
© 2024, 145a