A. H. Tammsaare muuseumis kÀik
Loo kirjutas Hanna-Britt
KÀisime teisipÀeval klassiga A.H. Tammsaare muuseumis Kadriorus.
Kui jÔudsime kohale pidime veel Ôues ootama, kÔik tegid lumememme, seega minagi. Kui meid sisse lasti vÔtsime riidest lahti ja giid rÀÀkis, et midagi ei vÔi katsuda. Tammsaare elutoas oli ehitud suur kuusk.
Me rÀÀkisime, kuidas vanasti jĂ”ulud olid ja kas meil sellised kuusekaunistused on kodus. Peale seda vĂ”isime ise ringi vaadata ja pidime ĂŒles otsima ĂŒhe pilli, milleks oli viiul. Tammsaarel oli olnud teener, kes avas iga pĂ€ev ust öeldes: âTere! Tammsaaret pole kodus!â Isegi kui ta oli kodus. SellepĂ€rast, et
Tammsaare ei jaksanud iga pĂ€ev 10-20 kĂŒlalist tuppa kutsuda. Tammsaarel olid ka lapsed.
Siis lĂ€ksime ĂŒhte tuppa, kus olid toolid ja lauad. Laudu oli neli. Mina istusin Mirjami, Linda, Nele, Uku ja Pirgiga. Tegime postkaarte, liimisime pildid punastele vĂ”i kollasetele paberitele ja taha kirjutasime pĂ€ris tindiga jĂ”ulusoove. Ămbrikule kirjutasime, kellele see on ja oma kodu aadressi. KĂ”ik panid ĂŒmbriku kasti ja lĂ€ksime kooli tagasi.
See oli vÀga tore ÔppekÀik.
 