137a

16.03.2020 oli arvatavasti meile kõigile hirmutav päev. Oleme küll koolis õppinud hirmuäratavatest katkudest, mida silmaga ei näe ja käega ei katsu, kuid mitte keegi ei oleks oodanud, et selline oht meie enda maale nii otsekohe jõuab. Kuigi juba 13. märtsil oli välja pandud korraldus distantsõppeks, lootsid kahtlemata mõned õpilased nädalavahetusel, et suvevaheaeg saabub sel aastal varem. Unistused vabadusest, väljapääsust hommikustest matemaatikatundidest… need kõik purunesid sel päeval. Kuid sisenedes varem tundmatusse territooriumisse, leidsime ka mitmeid erinevaid meeldivaid üllatusi. Case in point – hommikud! Üks kõige ebameeldivamatest külgedest koolielu puhul on tõusta üles unise peaga, kui sekund und tundub kallim kui kilo kulda. Kui aga jätta kõrvale mõned varahommikused tunnid, võis koduõppes enamustel päevadel visata äratuskella välja ja tõusta üles siis, kui hing ihkab. Sellist vabadust on elus (ja veel eriti kooliajal) haruldane kohata. Samuti lubab konkreetse tunniplaani puudus tegeleda õppimisega just endale meeldival ajal. Tahad õppida ja puhata väikestes vahelduvates perioodides? Soovid teha kõik õpitööd järjest ja ilma puhkepausideta? Distantsõpe laseb igal õpilasel töötada endale sobivaimas rütmis.

Kuid miski ei kesta igavesti ja suvevaheajaga tuli ka distantsõppele lõpp peale. On raske öelda, kas tulevasel õppeaastal igatseme distantsõpet ja sellega kaasnevat vabadust või täname koolimaja- ja pinki ning vannume religioosselt enam sealt mitte lahkuda. Hoolimata sellest on aga üks asi selge – distantsõpe on meid kõiki muutnud ja me seda lähiajal kindlasti ei unusta.

-Mattias M

13. märtsist alates on koolitöö toimunud distantsõppe vormis. Mõned aineõpetajad otsustasid videotundide kasuks, kuid mõningaid õpetajaid pole me näinud karantiini algusest saati. Ainete maht on samuti üpris varieeruv. On aineid, millega tegeled korra nädalas, aga leidub ka neid, mida õpid iga päev. Õpetajad leidsid erinevaid viise, kuidas õppetööd korraldada. Tööd tegime paljudes eri keskkondades ning eri põhimõtete alusel. Paari kursuse lõpliku tagasiside saime A/MA, mitte tavapäraste hinnete kujul. Distantsõppel on olnud palju positiivseid, kuid ka negatiivseid külgi. Unerežiim on kõigil kindlasti äärmiselt muutunud, minul isiklikult on unetunde oluliselt lisandunud. Keskendumisvõime on aga häiritud, kuna enesedistsipliini hoidmine on osadel hetkedel katsumus. Motivatsioonilangus on samuti teemakohane probleem. Ka oma aja soodne planeerimine on omamoodi väljakutse. Igatsus kolleegide vastu on suur.

-Lii

Ühel karantiini päeval leppisime sõpradega kokku, et lähme ratastega sõitma. Sõitsime Kesklinnas, Nõmmel ja natuke ka Pirital ja Lasnamäel. Nõmmel käisime sõpradega ka tennist mängimas. Nõmmel olid metsas ka väiksed avatud ja vähe kasutatavad mänguväljakud, kus me natuke trenni tegime. Seal sai kehalise kasvatuse tunniks filmitud ka trikivideod. Kõik olid küll päevasest rattasõidust väsinud, aga õhtul hilja saime veel kõik kokku Discordis. Vaatasime vanu videoid ja pilte kuni valgeks läks ja linnud laulma hakkasid.

-Marken

Karantiiniaegne kehaline oli omamoodi katsumus. Õpetajatel jätkus fantaasiat õpilaste füüsilise vormi hoidmiseks huvitavate ülesannete väljamõtlemisel. Näiteks pidime kujundorjenteeruma, trikivideoid tegema, treeningkava koostama, NATO testi tegema ja iga päev 45 minutit värskes õhus liikuma ning seda Endomondoga tõestama. Enamus asju oli õpilase ja õpetaja vahelise aususe peale üles ehitatud ning õpetajale piisas lihtsalt kui ta sai õigeaegselt tagasisidet õpilase füüsilise aktiivsuse kohta. Õnneks olid õpetajad väga mõistvad ja jäid rahule ka väga loominguliste lahendustega ülesannete täitmisel. Meie kehalise õpetajad said keerulise olukorraga hästi hakkama ja loodetavasti õnnestus neil kõiki õppilasi motiveerida pisutki rohkem liikuma, mis on eriti programmeerijatele väga oluline.

-Triin

Alates karantiini algusest pole meie kooli leht ilmunud ning aasta lõpetuseks otsustasime üheskoos ühe suuremat sorti lehe välja anda. Niisiis 7. mail saime Google Meet abil üheskoos kirjutajatega kokku. Tavaliselt saab koosolekutel kommi, aga sellest pidi seekord ära ütlema ja otsima enda kapi põhjast midagi mõnusalt magusat.

Ideid oli palju ja minu ülesandeks jäi koostada küsitlus, millega saaks teada, kuidas õpetajatele kaugõpe meeldib ja kuidas neil ka hingelises mõttes läheb. Arvestades seda, et tööd oli meil kõigil jube palju, viivitasin ma küsitluse tegemisega viimase minutini. Inspiratsiooni ja lõbusa tuju leidmine oli seekord keskmisest raskem. Teadsin, et kui küsitlus tuleb igav ja kuiv, siis tuleb seda ka artikkel. Kui enam asja edasi lükata ei saanud, siis alustasin küsitluse loomisega. Ma lõpetasin kuskil kell 22.00 ning siis saatsin selle koheselt ka õpetajatele edasi. Minu suureks üllatuseks vastasid küsitlusele sama päeva hilisõhtul 6 õpetajat (viimane vastas peale südaööd). Tundsin end veidi paremini, et ma pole ainus, kes poole ööni üleval passib. Kokku vastasid lausa 36 õpetajat ning see tegi mu artikli kirjutamise tohutult palju kergemaks. Artikli kirjutamise lükkasin ka loomulikult tähtaja päeva viimasele hetkele, aga ma olin enda üle väga uhke, kui selle lõpuks valmis sain.

Paljude õpetajate vastused olid imearmsad ja osade vastused kergelt jahmatavad, aga kui tahate sellest lähemalt lugeda, peate ootama ajalehe ilmumist sellel leheküljel: https://www.real.edu.ee/ajaveeb/rp/.

-Liisi

Niisiis on järjekordne kuu, ning kuna tunniplaanis on ka kirjandus, tähendab see kohustuslikku kirjandust. Kirjutamise hetkel juba osaliselt maabunud piirangute tõttu aga oli vajalikul hetkel raamatute laenutamiseks vaja ette teatada ning bussiga kohale sõita. Kui olukorda aga endale arutlemisele eelneval päeval teadvustada (ning mitte olla nii kultuurne, et “Hamlet” riiulil seisaks), tuleb midagi muud välja mõelda.

Niisiis: kui ei ole paberraamatut, peaks e-raamat asja ära ajama. Kahjuks aga, kuigi Eestit kujutatakse kultuurse e-riigina, pole vajaolevat teost kiiresti avalikult elektrooniliselt saada – seda muidugi paariminutilise otsimise ning sõpradega konsulteerimise järeldusena. Otsimise tulemusena õnnestus leida mitu ingliskeelset varianti, samuti sõprade soovitusel ERR arhiivist salvestatud näidend.

“Hamletit” on muidugi kõige parem lugeda võimalikult originaalsel kujul, seega ingliskeelse kaasajastamata teksti näol. Kahjuks on selline tekst kohati raskesti mõistetav, eesti keelde korralikku tõlget saada pole lootustki. Siinkohal oli abiks näidend.

Pilt vaadatud näidendi salvestusest. Allikas: ERR Digihoidla. Kasutatud autori loata.

(veel …)

Ootamatutes ja stressirohketes olukordades on tihti abiks rutiin ja vaimset tervist parandavad harjumused. Karantiini jooksul avastasin mitmeid uusi harjumusi, mis loodetavasti jäävad minuga ka eriolukorra möödudes. Kõige hinnalisem ajaviide, mis mulle karantiinis viibides meelepäraseks sai on kindlasti jalutamine. Mulle on alati meeldinud avastada koduümbrust ja loodust, ning igapäevaselt jalutades leidsin mitmeid rahulikke ja ilusaid paiku, kuhu tahan kindlasti hiljem tagasi minna. Samuti oli väga huvitav näha tühjasid tänavaid või seda, kuidas inimesed oma äkitselt tekkinud vaba aega kasutasid. Kohtasin vabas õhus mitmeid inimesi, kes maalisid, lugesid, mediteerisid, rulluisutasid või mängisid pallimänge. Kuigi algul jalutasin vaid seetõttu, et kehaline kasvatus nõudis õues viibimist, siis hiljem muutus see loomulikuks osaks rutiinist ning ootasin iga päev oma jalutuskäiku, kus sain korraks kõigist kohustustest ja igapäevatoimetustest välja lülituda. Varem kuulasin sellistel hetkedel alati muusikat, kuid nüüd hakkasin nautima ka lihtsalt loodushäälte kuulamist ning jätsin kõrvaklapid tihti meelega koju. Selle harjumuse tõttu oli ka mu päeva keskmine sammude arv järjepidevalt 9000-10000 sammu, mis on eelnevaga võrreldes väga kõrge ning tunnen, et nii mu füüsiline kui ka vaimne tervis on seetõttu paranenud.

Teine kasulik harjumus, mille karantiini käigus avastasin on päeviku pidamine. Mulle on mõte füüsilisest päevikust alati meeldinud, ning kodus istumine tekitas aega see päriselt ette võtta ning iga päev ka midagi kirjutada. Kuigi olen varem mitmeid kordi päeviku pidamist alustanud, on see alati juba peale mõnd kasutuskorda unarusse jäänud. Nüüd, kui igapäevaelu oli palju vähem hektiline ning päevik oli alati minu läheduses, kirjutasin ja kirjutan ka praegu sinna igapäevaselt. See aitab mul tihti mõtteid korrastada, seada paika päeva prioriteedid ning pöörata tähelepanu muidu märkamata jäävatele probleemidele või väikestele saavutustele. Lisaks on see hea viis saada tulevikus aimu sellest, mis koroonakriisi ajal toimus, ning kuidas mina ja mu lähikondsed end tundsid, mistõttu olen väga õnnelik, et seda oma igapäevaellu kaasama hakkasin.

Hanna Eliise

Karantiiniaegsel õppimisel on kahtlemata omad miinused. Oma hubases mugavas toas õppides on ümberringi mitmeid meelelahutusvidinaid, mis võivad tähelepanu koolitööst kõrvale juhtida. Kooli- ja kodukeskkonna segunemine toob aga muuseas kaasa ka rohkelt positiivseid nähtuseid: näiteks on nüüd õpilastel palju rohkem aega ja vabadust kasutada õppimismeeleolu mõnele ainele, mis just neid isiklikult huvitab. Selles blogi sissekandes tahaksin lugejatele tutvustada ühte harivat raadiosaadet/podcast’i, mille paeluvad jutustused on vähemalt minu vabu päevi märksa elavamaks muutnud.

Mind on alati lummanud disain ning kõikmõeldavad disainialased küsimused: kuidas täiustada teatud süsteemi tõhusust? Kuidas õpetada videomängu mängijale, kuidas mõned tähtsad mehhanismid täpselt töötavad? Või üldiselt – missugused leidlikuse terad peituvad esemete taga, millele me igapäevaelus suurt tähelepanu ei pööra?

(veel …)

See raamat oli mul riiulil tolmu kogunud umbes neli aastat, enne kui ma teda lugema asusin, sest mul hakkas kodus igav ja see oli üks väheseid ettevõtlusega seotud raamatuid, mis mul kodus oli ja mida ma ei olnud läbi lugenud.

Raamat räägib maailma suurima eraettevõtte, supermarketiketi Walmarti ajaloost ja selle rajaja Sam Waltoni elust. Raamatu autoriteks on eelmainitu ja ajakirjanik John Huey. Kui raamatu kirjutamisega sama aasta 1992. aasta jaanuarikuus algust tehti, oli Walton juba üsna haige – ta põdes müeloomi ehk luuüdivähki. Raamatu tööprotsess oli väga intensiivne: iga paari päeva tagant koostas Huey ühe peatüki, seejärel luges ta selle Waltonile ette, misjärel tegi teksti parandusi, nii, kuidas Walton seda vajalikuks pidas. 17. märtsil andis president George H. W. Bush Sam Waltonile Walmarti peakontoris Bentonville’is üle Presidendi Vabadusmedali, mis on kõrgeim Ameerika Ühendriikide poolt tsiviilisikule omistatav autasu. Walton suri sama aasta 5. aprillil, juunikuuks oli raamat poelettidel, just nagu talle oli lubatud.

(veel …)

Sel kevadel avanes mul võimalus lugeda esimest korda elus näidendit “Hamlet”. Seda oli vaja teha kirjanduse õppeaine jaoks. Pärast huvitavat dramaatika lugemist jõudis kohale aga minu kaua oodatud matemaatika õpik. Viimast loen nüüd samuti suure huviga.

– Kregor