137a

Kuigi see tegi paljudele piina, pidi karantiinis ikkagi ohtralt õppima. Sama kehtib ka minu väikese (172 cm) kalli õe kohta, kes käib 12. klassis ja pidi keemia koolieksamit tegema.

Orgaanika on kaunisti keerukas ning kuigi meie kallis õpetaja Martin Saar tõttas appi oma fantastiliste materjalide ja videotundidega, palus mu õeke ka minu käest nõu. See pani mind mõtlema, kuidas mina, keda see jubedus veel alles ees ootab, teda kuidagigi aidata saaksin.

Siinkohal ratsutas oma vapral hobul taas meile appi Martin Saar, kes oli mulle mõned kuud varem andnud võrratu konspekti süsinikuühendite keemia kohta. Õpilaste seas ringleb selle kohta rohkelt legende, seda kutsutakse “Orgaanika megatabeliks”.

Ükskõik kui kurikuulus see tabel ka poleks, oli mu sõsar suutnud seda oma aastate jooksul vältida. Aga orgaaniline keemia jõuab meile kunagi ikka järele, soovime seda või mitte, ja see väärt paber sai talle antud.

Isegi selle toetusega tuli eksam raske. See oli täis keerukaid küsimusi, mida pidid sügavalt analüüsima, enne kui sa vastusele said alles mõtlema hakata. Kindlasti säärane töö oleks olnud surmav, kui hirmus katsumus poleks olnud täis toredaid Martin Saarele omaseid meeme, mis rasketel aegadel meelt lahutasid.

Nõnda sai see proovikivi üle elatud ning lust ja lillepidu taas jätkuda.

-Siim

Kui sammud ukse poole seadsin, mõtlesin, kas panna mask ette või mitte, kui ei leidnud seda kohe üles, siis ei hakanud rohkem jändama. Rongiga jõudsin kiirelt Balti jaama. Linna suunduvast trepist alla minnes, nägin mitte just enam oma parimtes aastates daami kenasti plakatite kõrval suitsu tõmbamas – esimene pilt. Läksin edasi, otsisin juba kohta kätelseisu jaoks, sest see mu kogu tuleku mõte ju oligi, jah mitte ainult, tahtsin endalegi saada mõned sürrid pidlid tühjast vanalinnast, mis hiljem selgudes nii tühi polnudki. Kätelseisu pildistasin oma tsirkusetrupile, kes oli kutsunud üles artiste oma trikke jäädvustama. Esimesena kõmpisin Raekoja platsile, inimesi oli küll natuke liiga palju, kuid sain paar kaadrit nendeta ka. Kuna olin üksi ja pidin kasutama kaamera timer’it, siis oli pildistamisprotsess omaette koomilinejada: puusad hööritatud, mantel maha ja kippas-kippas jooksuga õige kivi peale ning jalad taeva poole – niimoodi seni, kuni pilt terav ja särk püksis, ehk said varahommikused möödujadki alustada päeva pisikese muigega. Veel klõpsutasin Väikeses Jalas – need ülesvõtted meeldisid isegi rohkem. Edasi lonkisin niisama Taani kuninga aias, Toompeal ja siis Aleksandri Nevski katedraali kõrval, märkasin viimase peal seinade värvipaletti. Panin statiiv püsti, mantli sinna peale ja ise kalpsasin majade poole, kui äkki kuulsin valju kolksatust ning juba enne ümberpööramist aimasin halba. Sisetunne ei petnud: mantel oli toiminud tuulisel tänaval esmaklassilise purjena ja statiivi ühes kaameraga vastu munakiviteed virutanud. Vähemalt oli mälukaart ühes tükis.

-Paul

Kontaktõppe korral saab õpetaja tunnis rääkida kõigest, millest ta tahab ja juhtida tähelepanu, sellele millele poleks ise tulnudki. Kaugõppe korral annab õpetaja kõigile Opiqu või Digiõppevaramu lingi ja laseb need läbi lugeda ning ülesandeid teha. Kui kellelgi tekib küsimusi peab ta selleks eraldi õpetajale kirjutama või järgmist kokkusaamist ootama. Selleks ajaks võivad küsimused juba ununeda. Kontaktõppe korral enamasti sellist probleemi ei teki.

(veel …)

Mina vaatasin filmi saagat “Sõrmuste isand”. Ma arvan, et paljud teavad, mis filmidega on tegu. “Sõrmuste isand” on J.R.R fantaasiaromaanide triloogia, millest on tehtud filmid, kus üheksa julget seiklejad peavad hävitama ühe sõrmuse, mis suudab valitseda kõiki. Nende teekonnal tuleb ette palju takistusi ning katsumusi. Nad peavad sõrmuse viskama samasse vulkaan, kus see sõrmus tehtud on, et see hävitada. Üheksa julget seiklejat kutsutakse Sõrmuse Vennaskonnaks ning nende seas on 4 kääbikut Frodo, Sam, Merry ja Pippin, võlurit Gandalf Hall, haldjast Legolas, päkapikku Grimli ning inimesed Aragon ja Boromir. Neid aga üritab peatada kurjuse isand Sauron ning tema käsilase võlur Saruman, orgid ning orgi tugevam kuju Uruk-hai Ma olen neid filme vaadanud ka varem, kuid “Sõrmuste isand” on alati film, mida olen nõus vaatama. Filmides on väga huvitav sisu ning väga hea muusika. Need on ka väga hästi tehtud filmid ilusate vaadete ja tegelastega. Ma soovitan kõigil, kes pole “Sõrmuste isand”-at veel näinud, seda vaadata ning need, kes on seda näinud, soovitan uuesti vaatad, sest see tõesti on suurepärane universum.

-Tormi

• Choco minti kohvimasinast
• Külgtreppidest neljanda korruseni roomamist
• Kaunistusi vetsudes
• Päevapraadi
• Jesse igapäevast targutamist
• Potsa tantse
• Iirise sõõrikut
• Solarises veedetud söögivahetunde
• Puhvetitädi
• Akendeta progeklassi
• Üle klassi käivat tee aroomi
• Proges snäkkide jagamist
• Varahommikusi matemaatika tunde
• Kõiki oma koolikaaslasi!!

-Elisa

Koroonaviiruse tõttu oleme märtsist saati olnud koduõppel, mis on olnud omamoodi väga arendav ja huvitav kogemuse sama ajal. Näiteks aprillikuu alguses ei suutnud ma enam vahet teha nädalapäevadel ja unerežiim oli selleks ajaks rikutud. Eriolukorra tõttu muutus ka see, kuidas me õpime. Põhiliselt sai kõik informatsiooni eKoolist või õpetajad saatsid meilid. Ometigi kasutasid mõned õpetajad ka teisi platvorme nagu Google Classroom ja Slack (meie kallis õpetaja Soots 😊). Meeldiv oli see, et ärgata sai tunde hiljem kui tavaliselt. Vahepeal tegid õpetajad Google Meeti kaudu videotunde, mis olid alguses väga harjumatud ja veidrad, aga lõpuks muutusid täitsa toredaks ja tavapäraseks.

Kuigi paljud klassikaaslased võisid ärgata keskpäeva paiku, siis mina ärkasin ikka kell 8 selleks, et kõik võimalikult vara ära teha (unetunnid kannatasid selle pealt korralikult). Enamasti ärkasingi üles, pesin hambaid, sõin ja asusin õppima. Tavaliselt oli päevas 1-2 videotundi. Nende järel lõpetasin õppimise, mida hommikul ei jõudnud/viitsinud. Pärast õppimist asusin raamatu lugemise kallale. Kogu eriolukorra jooksul sai mitmeid raamatuid läbi loetud, milledest meeldejäävaimad olid Mario Puzo „Ristiisa“ ja Tom Clancy „Rainbow Six“. Pärast lugemist sõin. Ülejäänud õhtu jooksul veetsin tunde arvuti taga mänge mängides ja trennis. Enne magama jäämist lugesin natuke veel raamatut. Proovisin magama jääda südaöö paiku, aga see õnnestus harva.

Nii veider kui kõik see distantsõppe ka polnud, hakkasin seda lõpuks nautima ja tunnen, et võtan sellest perioodist kaasa uusi oskusi tulevaste probleemide lahendamiseks.

-Märten

Distantsõppe ajal tuli meil kirjutada kirjand Shakespeare raamatu “Hamlet” teemal. Kodus kirjandi kirjutamine oli minu jaoks suhteliselt uus, sest tavaliselt toimub kirjandi kirjutamine klassiruumis. Esimene variant sobib mulle natukene rohkem, kuigi mõlemal valikul on nii eeliseid kui ka puuduseid. Koolis kirjutamise eeliseks on see, et koolis on kirjandi kirjutamiseks kindel ettenähtud aeg ja siis saab ainult kirjandi kirjutamisele keskenduda. Kodus oli mul peamiseks probleemiks see, et ma kippusin kirjandi kirjutamisest kõrvale kalduma ja seega kulus mul selle valmis saamiseks plaanitust kõvasti rohkem aega. Samas oli aga kodus kirjutamine mugavam, sest sai teha väikseid pause, et koguda uusi ideid ja niisama puhata. Veel üheks eeliseks kirjandi kodus kirjutamisel oli see, et ei tekkinud pinget, et kirjandi peab kindlasti tunni lõpuks valmis saama. Mõlemal variandil on nii eeliseid kui ka puuduseid, aga mulle meeldib kirjandit kirjutada rohkem kodus, sest kodus on see pingevabam ja seal on rohkem aega mõtete kogumiseks.

-Norman

5. juunil külastas kogu 137. lend Tallinna Loomaaeda. Kuidas kellelegi, aga nii mõnegi jaoks oli see esimene kord peale karantiini, kus sai jälle näha oma lennu- ja klassikaaslasi ilma arvutiekraani vahenduseta.

Oma nägu pidime õpetajale näitama hommikul kella kümne kuni õhtul poole kuue vahel. Saime mitu lehekülge küsimusi, millele vastuste otsimiseks kulus umbkaudu kolm tundi.

Mõistagi nägime palju huvitavaid ja ilusaid loomi ning linde.

Kui jalad ära väsisid, üritasime traktoristilt küüti saada.

Tegime koostööd.                   Käisime jääkaru koopas.

Õnneks meil ilmaga vedas ning aeg lendas loomade ja lindude keskel üsna kiiresti. Kes soovis, pikendas oma loomaaia külastust mõnusa jäätisepausi või piknikuga. Oli väga tore ning meeleolukas hommikupoolik/pärastlõuna.

-Mona

Nagu öeldakse – Issanda loomaaed on suur ja kirju. Samuti oli kirju 137. lennu seltskond, kes 5. juunil loomaaeda lasti. Et meil seal igav ei hakkaks, oli õpetaja Veskimets meile ette valmistanud harivad töölehed. Kõige pettumustvalmistavam oli fakt, et veelindude söögiautomaadid ei töötanud. Päeva võit oli ahvipuur ja jäätis. Kõige huvitavama bioloogilise kogemuse osalisteks saime, kui Sudaani maasarvik üritas meile hiiri söögiks pakkuda. Linnu toidukäitleja tervisetõendi puudumise tõttu pidime pakkumise tagasi lükkama. Nagu öeldakse, tasuta lõunaid siin maailmas ei ole. Olen kindel, et jätsime loomadele sügava mulje.

-Linda

Algul kirjutasin õpetaja Kaasikule, oma matemaatikaõpetajale, kes kahjuks ei saanud olla mu uurimistöö juhendajaks. Temaga koos arutasime, et õpetaja, kes suudaks jagada kõrgemat matemaatikat, oleks tõenäoliselt M. Saar. Saime ka temaga räägitud, põhimõtteliselt oli ta nõus olema mu juhendaja, kuid soovitas õpetaja Raja. Kirjutasin talle meili ja sain järgmine päev vastuse – Jah. Teemavaldkond tuli isiklikust huvist kõrgema matemaatika vastu

-Mihkel J.

Kriisi ajal muutus kogu õpe digitaalseks. Sama juhtus ka huvitegevusega. Virtuaalselt kitarritundide pidamine on tavatundide pidamisest palju segasem. Tundide ajad muutusid peaaegu iga nädal ning lepiti mõnikord kokku alles samal päeval. Proove oli palju kergem ära unustada ning mitmed hilinesid või puudusid korduvalt.

Kord läks mul ka tund meelest ära ja läksin selle asemel rattaga sõitma. Meelde tulemise ja tunni alguse ajaks, olin kodust tund aega eemale sõitnud. Teine kord olin jällegi ainus peale õpetaja, kes grupitundi jõudis.

Kitarriansambliga õppisime ära loo “Misirlou” kitarriseade. Üksiktunnis harjutasin lugusid “Fly Me To The Moon” ja kriisi jaoks sobiva tuju tõstva “Don’t Worry, Be Happy”. Kodus ei saa kergelt teistega koos mängimist harjutada ja seega sai hulganisti mängida ka mitmeid teisi tehnikat harjutavaid lugusid.

Kriisi tõttu ei saanud ka kontserte pidada. Nende asemel salvestati videod lugude eri partiide mängimisest ning need kombineeriti kokku terveteks paladeks. Salvestamisega oli palju probleeme, sest polnud õiget varustust ja ei saanud kitarri otse arvutisse ühendamisega hästi hakkama. Korduvalt oli heli mingil moel moonutatud. Kõige parema kvaliteedi sai lõpuks telefoniga videot tehes.

Kriisi aeg oli segane ja mõnikord tüütas kõik täiesti ära, kuid see oli ka omakorda kogemus ning olen õnnelik, et tunnid jätkusid ja ei jäänud ära.

-Ants