Uued harjumused
Ootamatutes ja stressirohketes olukordades on tihti abiks rutiin ja vaimset tervist parandavad harjumused. Karantiini jooksul avastasin mitmeid uusi harjumusi, mis loodetavasti jäävad minuga ka eriolukorra möödudes. Kõige hinnalisem ajaviide, mis mulle karantiinis viibides meelepäraseks sai on kindlasti jalutamine. Mulle on alati meeldinud avastada koduümbrust ja loodust, ning igapäevaselt jalutades leidsin mitmeid rahulikke ja ilusaid paiku, kuhu tahan kindlasti hiljem tagasi minna. Samuti oli väga huvitav näha tühjasid tänavaid või seda, kuidas inimesed oma äkitselt tekkinud vaba aega kasutasid. Kohtasin vabas õhus mitmeid inimesi, kes maalisid, lugesid, mediteerisid, rulluisutasid või mängisid pallimänge. Kuigi algul jalutasin vaid seetõttu, et kehaline kasvatus nõudis õues viibimist, siis hiljem muutus see loomulikuks osaks rutiinist ning ootasin iga päev oma jalutuskäiku, kus sain korraks kõigist kohustustest ja igapäevatoimetustest välja lülituda. Varem kuulasin sellistel hetkedel alati muusikat, kuid nüüd hakkasin nautima ka lihtsalt loodushäälte kuulamist ning jätsin kõrvaklapid tihti meelega koju. Selle harjumuse tõttu oli ka mu päeva keskmine sammude arv järjepidevalt 9000-10000 sammu, mis on eelnevaga võrreldes väga kõrge ning tunnen, et nii mu füüsiline kui ka vaimne tervis on seetõttu paranenud.
Teine kasulik harjumus, mille karantiini käigus avastasin on päeviku pidamine. Mulle on mõte füüsilisest päevikust alati meeldinud, ning kodus istumine tekitas aega see päriselt ette võtta ning iga päev ka midagi kirjutada. Kuigi olen varem mitmeid kordi päeviku pidamist alustanud, on see alati juba peale mõnd kasutuskorda unarusse jäänud. Nüüd, kui igapäevaelu oli palju vähem hektiline ning päevik oli alati minu läheduses, kirjutasin ja kirjutan ka praegu sinna igapäevaselt. See aitab mul tihti mõtteid korrastada, seada paika päeva prioriteedid ning pöörata tähelepanu muidu märkamata jäävatele probleemidele või väikestele saavutustele. Lisaks on see hea viis saada tulevikus aimu sellest, mis koroonakriisi ajal toimus, ning kuidas mina ja mu lähikondsed end tundsid, mistõttu olen väga õnnelik, et seda oma igapäevaellu kaasama hakkasin.
Hanna Eliise
© 2024, 137a