137a

Kui sammud ukse poole seadsin, mõtlesin, kas panna mask ette või mitte, kui ei leidnud seda kohe üles, siis ei hakanud rohkem jändama. Rongiga jõudsin kiirelt Balti jaama. Linna suunduvast trepist alla minnes, nägin mitte just enam oma parimtes aastates daami kenasti plakatite kõrval suitsu tõmbamas – esimene pilt. Läksin edasi, otsisin juba kohta kätelseisu jaoks, sest see mu kogu tuleku mõte ju oligi, jah mitte ainult, tahtsin endalegi saada mõned sürrid pidlid tühjast vanalinnast, mis hiljem selgudes nii tühi polnudki. Kätelseisu pildistasin oma tsirkusetrupile, kes oli kutsunud üles artiste oma trikke jäädvustama. Esimesena kõmpisin Raekoja platsile, inimesi oli küll natuke liiga palju, kuid sain paar kaadrit nendeta ka. Kuna olin üksi ja pidin kasutama kaamera timer’it, siis oli pildistamisprotsess omaette koomilinejada: puusad hööritatud, mantel maha ja kippas-kippas jooksuga õige kivi peale ning jalad taeva poole – niimoodi seni, kuni pilt terav ja särk püksis, ehk said varahommikused möödujadki alustada päeva pisikese muigega. Veel klõpsutasin Väikeses Jalas – need ülesvõtted meeldisid isegi rohkem. Edasi lonkisin niisama Taani kuninga aias, Toompeal ja siis Aleksandri Nevski katedraali kõrval, märkasin viimase peal seinade värvipaletti. Panin statiiv püsti, mantli sinna peale ja ise kalpsasin majade poole, kui äkki kuulsin valju kolksatust ning juba enne ümberpööramist aimasin halba. Sisetunne ei petnud: mantel oli toiminud tuulisel tänaval esmaklassilise purjena ja statiivi ühes kaameraga vastu munakiviteed virutanud. Vähemalt oli mälukaart ühes tükis.

-Paul

Postitatud: Teisipäev, 09.06.2020 kell 02:31 Kategooria: 10.kl. Selle sisestuse RSS-voog: RSS 2.0