133c

Seekord oli jõulupeo teemaks Eurovisioon ning saatuse tahtel loositi meile Ukraina. Olles esialgselt nördinud nõrga euro-riigi üle, avastasime peatselt endi üllatuseks, kui palju häid ning meeldejäävaid esinejaid on Ukrainast. Nii sattusidki meie repertuaari mitmed Eurovisiooni finalistid. Kuigi me järjekordselt kasutasime vana head habemega naise trikki, siis tegelikuks tõmbenumbriks oli ühekäeline Verka ja tema lõngus-kõrendid taustatantsijad. Erinevalt päris Eurovisioonist, Verka meile võitu ei toonud., kuid nalja sai nabani ning ükski hing ei jäänud emotsioonita. Samuti oleme siiamaani veendunud, et tegelt oli see osa mingist vandenõust, mida a ja b klass meie vastu sepitsevad… tegelt nad on toredad.

She’s beauty, she’s grace

Ainult natukene nilbe

Ruslana ja tantsutüdrukud

Ära küsi ja me ei pea valetama

…

Kohustuslik grupipilt

Squad goals

Stenver

Teadagi on reaalikad üle linna tuntud kui matemaatika-, füüsika- ja keemiahuvilised noored täkud. Aga kes seda arvavad pole käinud Maarja Kella kunstiajaloo tundides, mis on lihtsalt I-ME-LI-SED. Ka kõige reaalsemad reaalikad meie klassist kuulasid meie kaunist õpetajat kõrvad kikkis. Kultuurharidus, mida sealt saime, ei jookse kohe kindlasti külgi pidi maha. Kõige mõnusam selle kursuse juures oli aga lõputööde tegemine ja esitamine. Meie klasssi oleks nende tundide põhjal võinud klassifitseerida vabalt VHK hipsteriteks, kes arvavad endas leidnud tõelise boheemi ja kunstihinge. Järgnevalt on pikemalt ära toodud nende kaaslaste lõputööd, mille esitamisest võis leida videod Hedvigi telefonist.

Alustagem:

,,Surprise Mothafaka’’ by Nikita Poljakov

Inspiratisooni saadud Andy Warholist, koostatud kollažtehnikas Kinder Chocolate paki peal olevatest poiste nägudest. Nikita kommentaarid enda tööle: ,,Mõtlesin, et võiksin natukene ulakust teha; mulle meeldib kui sa ei tea enne, mis tuleb. See on huvitav.’’ Ta lisas: ,,Ma söön väga palju šokolaadi ning ma kardan, et ühel päeval mulle tuleb selline surprise, et mul tekib diabeet.’’ Ta lausus seda kõike ülimas rahus.

HD Nikitos

Stenver Pärn

Inspiratisooni saadud C. D. Friedrichi tööst ,,Rändaja udumere kohal’’. Stenver samaaegselt enda särki lahti nööpides: ,,Kuna see töö mulle nii väga meeldis, siis mul tekkis see idee juba enne ja ma tegin tätoveeringu enda käele.’’ Töö on joonistatud tätoveerija poolt; võttis 3 h aega, et teha. Maarja Kell: ,,Ahaa, nonii, väga julged lähenemised.’’ Stenver selle koha pärast ei muretse, sest tema käsi niikuinii väga palju suuremaks ei lähe. Johann: ,,Kas naistele läheb peale?’’ Stenver vastab, et kahe nädala pärast näeb. Mees hakkab vaikselt särki tagasi panema kui Maarja Kell lausub: ,,Aga võta ära korraks veel, ma tahaks lähemalt näha seda korraks,’’ mille peale ütleb Johann: ,,Tundub, et läheb!’’

Pohga

Pohga väga joonistada ei oska ning abstraktne kunst talle väga ei meeldinud. Pohga annab enda sõnumi edasi ainult biidiga. Inspiratsiooni sai pohga protsessi käigus räpparilt Lil Uzi Vertilt.

Lisaks sellele esitas Victoria performance arti, Rebecca maalis Picassost inspiratsiooni saanuna teksatagile, Johann joonistas Bemmi, Hedvig maalis riidekottidele Pollocki stiilis jne jne. Need tunnid, kus teoseid ette kandi, olid igatahes ühed kõige mõnusamad selle 12. klassi jooksul.

Juba kolmandat ja ilmselt kahjuks ka viimast korda toimus 133.c jõuluõhtusöök. Oma kogemustest õppinuna asuti 16. detsembri üritust ette valmistama juba septembri lõpus (või ka oktoobri alguses, ega abiturientide mälu ei ole enam päris tasemel). Ei ole mõtet hakata nii-öelda eelmängu detailidesse laskuma, sest nagu meie klassile omane on, oli tegemist kaosega. Aga inimesed pididki kõige paremini töötama stressis olles… (see väide on küll absoluutselt üldse mitte kontrollitud). Niisiis algas üritus plaanitud algusajaga kell 19:00 tegelikult niiumbestäpselt 19:40 võimidagisellist ning ega ka siis ei olnud veel päris täpselt selge, mis järgmise mõne tunni vältel toimuma peaks hakkama. Kuid nagu alati, suutis meie klass koos pingutades mingi ime läbi taas kõik peaaegu sujuvalt toimima panna. Pisike lavastus ruumis 303 ning ootamatult saabunud absoluutselt unustamatu külaline Venemaalt jäävad igaveseks meie südametesse. Oli mõnusaks vahelduseks klassiruumi asemel oma õpetajatega taas hoopis ühise laua taga istuda ning lihtsalt rääkida.

Ja kui keegi peaks soovima sellest üritusest pilte näha, siis unustagu see küll heaga ära 🙂

6. detsembril 2017 sa meie põhjanaaber 100 aastaseks. Seda päeva tähistati ka pidulikult meie koolis. Üles olid riputatud Soome lipud, aulas tantsiti jenkkat ja loeti soomlaste luulet. Kooli tuli külastame Soome Suursaatkonna asesaadik, kes pidas kõne eestlaste ja soomlaste sõprusest. 133. lennu ainsa soomlasena pandi tanki Toivo, kes tutvustas virolaistele veits Soome ajalugu (mis on üllatuseks peaaegu sama keeruline ja segane nagu Eesti ajalugu). Eesti ja Soome on nagu vennad, kergelt tügavad üksteist, teevad üksteise kulul nalja, kuid siiski hoiavad kokku ja toetavad üksteist rasketel aegadel. Ilusat iseseisvuspäeva, rakas Suomi!

Toivo

2. – 8. detsember toimusid Mehhiko pealinnas Mexicos paraujumise maailmameistrivõistlused, kus osalesin ka mina, Robin Liksor. Reis algas juba väga vara hommikul nagu lennureisid tavaliselt alati algavad, sest kui on soov kaugemale kui Euroopa lennata, siis peab ju alati mõne teise lennufirma abi kasutama, et kohale jõuda ehk tuleb teha mitu ümberistumist. Raiskasime pool päeva Müncheni lennujaamas, kuni lõpuks kõlas valjult kõlaritest üle lennujaama:”Flight Luftahansa Star Alliance to Mexico City is ready for boarding.” Jessss, lõpuks saan istuda 13 tundi järjest ühe ja sama koha peal ning vaadata vähemalt viit erinevat filmi. Kohale jõudes ei saanudki enam aru, mis tegelikult kell on. Saksamaalt hakkasime lendama õhtul ja kohale jõudsime Mehhikosse ikkagi õhtul. Unerežiimiga harjumine võttis mõned päevad ikkagi aega, kuid ega muud polnudki teha, nutsid ja kannatasid. Järgmisel hommikul oli kõige tähtsam kohe basseinikompleksi külastada, mis asus mõne kilomeetri kaugusel meie hotellist. Tavaliselt peaks selline reis kestma umbes 15 minutit, kuid selles riigis mitte. Liiklusummikud olid selles linnas hommikust õhtuni, mis tegi liiklemise tõsiselt tüütuks, eestlasele veel eriti, kes on liikluses alatihti kärsitu ja vihane. Lõpuks kohale jõudes ei suutnudki oma silmi uskuda. Ujula oli ehitatud 1968. aasta Mexico olümpiamängudeks ning eks ta umbes nii vana välja nägigi. Rohkem kommenteerima seda ujulat ei hakkagi, sest eelmine lause võtab ilusti ja lühidalt kokku ujula konditsiooni.

Ujumisvõistluste vaatepunktist ei läinud ei minul ega ka teistel osalejatel hästi, sest Mexico asub umbes 2000 meetri kõrgusel merepinnast, mis teeb hingamise kordades raskemaks, kui see muidu on. Eestlastele, kelle kõige kõrgem mägi (loe:küngas) on 318 meetrit, oli see veel eriti harjumatu ja keeruline. Kunagi oma ujumiskarjääri jooksul polnud ma näinud nii palju minestanuid ühel võistlusel. Kanderaam oli paljude võistlejate suurim sõber. Vabal ajal saime nautida erinevaid magusaid puuvilju ning Mehhiko Coca-Colat, mis tõesti maitses paremini kui see, mida meil poodides müüakse. Sain proovida ka erinevaid teravaid toite, mis mulle väga ei istunud, kuid alati tuleb proovida, mida välismaa pakub. Käisin ka kesklinnas turisti mängimas ning ostsin sealt koju head ja paremat (loe:tekiilat ja tervaid kastmeid). Rahvast oli kesklinnas otseloomulikult eestlase arvates liiga palju ning lahkusin sealt niipea kui tavaar sai ostetud. Võistlused said läbi, lõpuks sai koju minna ning jälle terve päeva lennukis veeta. Olin hakanud igatsema juba Eesti värsket õhku ning erinevaid rahvustoite, mida seal ei pakutud (hapukoor, kama ja kohuke). Kodutöid olin ka teinud vahelduva eduga ehk kooli naastes oli jälle vaja teha 10 erinevat järeltööd ning kodus olles nutsid pooled õhtud selle üle, et miks sa reisil olles neid kodutöid ei teinud, kuid selline see sportlase elu juba on. Olles nii kaugel oma kodumaast, hakkad seda ka suhteliselt kähku igatsema, kuid tegelikult oli reis väga lahe ja teistsugune ning kindlasti ma ei kahetse võistluste kehvasid tulemusi, sest leidsin sellest reisist palju muud huvitavat, mida sain nautida.

Robin

Paar aastat tagasi kirjutasin ma siia tagasihoidlikult, kuidas ma ennast astronoomiaolümpiaadil proovile panin. See aasta läks aga edukamalt, sest ma sain rahvusvahelisele astronoomia olümpiaadile (IOAA), kust mul õnnestus pronksmedali koju tuua.

Lugu algab sellest, et mind kutsuti võistlusele Tšehhimaale koos teiste noorte astronoomiahuvilistega. Seal otsustati, kes Taisse IOAA-le saab. Lisaks ajutegevusele jõudsime ka Prahas ära käia, kus tegime järgmise toreda pildikese (see on kõige kitsam tänav, mida ma olen elus näinud).

Tšehhis läks mul ikkagi päris hästi 🙂 Minu 9. klassi unistus rahvusvahelisele olümpiaadile saada oli nüüd reaalsus. Peale minu sai sinna veel kaks reaalikat.

Nelja kuu pärast lendasin ma Taisse. Lend kestis 10 tundi ja tähed olid lennukist vaadates nii ilusad. Ajavööndite vahetuse tõttu tundsin ma alguses suurt väsimust, aga õnneks kadus see hiljem ära.

Tais peetakse kuninga pere väga oluliseks. Enne avatseremooniat, kus pidi meid tervitama Tai printsess, tegime me proovi 3 tundi. Mina pidin seal uhkelt Eesti lippu printsessi ees kandma. Tseremoonia lõppes ning me läksime sööma. Peab ära märkima, et Tai toit on teistsugune, kui see, mis meil siin läänemaailmas aasia kiirtoidu söögikohtades antakse. Tais on see vürtsikam ja maitse mitmekesisem, mille tõttu väsid sellest kiiresti ära. Õnneks anti seal ka eurooplaste toitu, mis oli enamasti itaaliatoit.

Võistlus ise koosneb mitmest voorust: teooriavoor, andmeanalüüs, vaatlus. Teooriavoor kestab 5 tundi ning seal antakse erineva raskusastmega ülesandeid taevamehaanika, kosmoloogia, sfäärilise trigonomeetria, optika, tähefüüsika kohta. Selle vooru analoogiaks võib pidada füüsika olümpiaadi teooriavooru. Andmeanalüüs kestab samuti 5 tundi, kus peab joonistama graafikuid, tegema statistikat ning taskuarvutiga musta tööd tegema. Vaatlusvoorus pannakse täheteadmised ja teleskoobioskused proovile.

Aga kõige rohkem muljeid jättis mitte võistlus, vaid teised inimesed ja Tai kultuuri atmosfäär. Näiteks tutvusin ma ühe poisiga, kelle vanavanemad on Lõuna-Koreast, isa Prantsusmaalt, ema Saksamaalt ning ise läks ta vahetusaastale Kanadasse. Väga lahe oli temaga Pink Floydi hotelli katusel keskööl kuulata ja elust rääkida 🙂 Samuti vedas meil võistkonna giidiga, kes veetis meiega niisama vaba aega ja rääkis kõigest.

Need olid võib-olla minu elu kõige meeldejäävad 9 päeva. Lõpuks riputan siia pilti, kus me oleme terve võistkonnaga koos (ja meie juhendajate ning giidiga ka!)

Nikita

Kui tavaliselt mööduvad meie ühiskonnaõpetuse tunnid mõnusalt koolimajas Madise ja üksteise ning õpiku mõtete üle arutledes, siis 24. novembril 2017. aastal sattusime hoopis Christian Ackermanni ühe suurima teose üle mõtisklema ning seda ka väga lähedalt vaatama ning ise katsuma. Nimelt käisime Toomkirikus, kus 2016. aasta sügisel alustati Tallinna Toomkiriku altariseina uurimisega ning selleks ehitati Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonna poolt altari ümber puidust tellingud, mis on lisaks ligipääsu tagamisele suurepäraselt keskkonda sobituvad ning sündinud tudengite kohaspetsiifilise installatsioonina. Erinevalt tavapärastest tellingutest tekkis neid kohapeal vaadates isegi küsimus, miks ei võiks kaasaegne lisandus sinna jäädagi. Altariseina uuringuid teostati tegelikult ühe suurema restaureerimis- ja uurimisprojekti „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“ raames, mille eesmärk on tutvustada Eesti barokkajastu skandaalseimat ja andekaimat puunikerdajat. Meile tutvustas projekti, Ackermanni ja altarit üks idee autoritest, EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna dotsent Hilkka Hiiop, kes oma särava iseloomu ning isikliku huviga suutis asja veelgi huvitavamaks muuta. Saime käia altari tipus ning kõik Kristuse varbad ise üle lugeda ning nägime ka konservaatorite tööd väga lähedalt – näiteks selgus, et kõik altari skulptuurid on olnud värvilised ning neid värve on võimalik ka tuvastada ja nägime röntgenpilte, kust avastati, et kujude sisse on pandud tugevduseks suuri naelu, mida muidu nähagi pole. Tellingud olid tegelikult päris kõrged ja natuke liikuvad ning ülesminek ei olnud mingi naljaasi, kuid 133.c-le ei saa sellised asjad iialgi takistuseks – kõik jõudsid rõõmsalt Kristuseni! Püüdlesime veelgi kõrgemale kirikutorni, kus saime veel pilgu üle Tallinna vanalinna heita ning mõelda, kuidas see Ackermann siin ikkagi elas.

-Liisi Lota

Kuna meie klassijuhataja on ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja ning lisaks ka oma aine alase ametiühingu esimees, siis pole sugugi ime, et ka meid selle valdkonna tegemistesse kaasatakse. Nimelt korraldati ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajate rahvusvaheline konverents just Reaalkoolis ning vabatahtlike abi kulus marjaks ära. Tööd jätkus korraldusmeeskonnale kui ka tõlkidele. Välismaised külalised oleks vist kooli peale ära eksinud, kui poleks leidunud lahkeid õpilasi, kes neid õigetesse ruumidesse juhataksid, ning ka Eesti õpetajatel oli murekohti, peamiselt ingliskeelsetest ettekannetest aru saamisel. Tõlkimine polnud aga sugugi vaid tüütu töö. Esiteks oli see päris mitmetele õpilastele esmakordne kogemus selles ametis. Teiseks avardas see ka oluliselt silmaringi. Näiteks selgus Läti maailmasõdadevahelise perioodi ajalugu käsitlevas ettekandes, et me polegi nii erinevad – ka neil käisid ühiskondlikud ja poliitilised protsessid meie omadega sama rada ja jõuti välja diktatuurini.

Lisaks ametlikule konverentsile olid tõlgid oodatud ka vabamas õhkkonnas veedetud õhtusöögile, kus sai nautida haritud inimeste seltskonda ning sõna sekka öelda haridusteemalistes debattides. Ühte lauda sattusid enamasti kokku eri rahvustest pedagoogid, seega käis vestlus inglise keeles, ehk tegemist oli suurepärase keelepraktikaga. Samuti saadi palju teada välisriikide hariduse eripäradest ja kultuurilisest taustast.

Kogu ürituse nahka läks küll pool nädalavahetust, aga pole hullu, tulu ületas seekord kaugelt loobumiskulud.

13. novembril oli taas põhjust tähistada. Üks Reaali silmapaistvamaid sümboleid – Poiss – pidas juubelit. Olgugi et kümnendi vôrra noorem Eesti Vabariigist, kuid siiski väärikas vanuses kuju. Loomulikult oli päevakavas aktus, nagu sellistel puhkudel ikka. Kuid lisaks sellele pakuti staadionil ka sõdurisuppi ning gümnaasiumipere suundus tundide lõppedes Solarisse. Seekord siiski mitte Johanni kaasahaaravate üleskutsete ajel Hesburgerit väisama, vaid kinosaali. Nimelt korraldati Poisi 90 puhul ka suurejooneline konverents. Tehti ettekandeid ajaloost, arhitektuurist ning vahepalaks olid igati asjakohaselt sõdurilaulud. Esinesid kooripoisid, kellest, muideks, suurem osa oli 133.c klassist, ning akordionidel esmakordselt lavalaudadele jõudnud duo Reimannid.

Margus

Kõik algas sellest kui oktoobris kutsuti meie bassid, baritonid, tenorid ning akordionist Eve Karbi juurde sõdurilaule proovima ning öeldi, et peame esinema Reaali Poisi 90. sünnipäeval. Saime endale ajastukohased rõivad (mõni oli küll riietatud nagu soomlane, kuid pole hullu, sest Toivo oli uhke). Poistele, kes esinesid, jäi Reaali Poisi 90. sünnipäev veidi tagasihoidlikumalt meelde kui publikule, sest pidev sõnade pähe õppimine, proovid ning lavahirm röövisid kogu poiste tähelepanu. Kõige tipuks pidime alati pärast laulu laulmist publiku eest eemalduma ja jäime paljudest esitlustest ilma. Meelde jäi aga see, et rahva meeletu nutisõltuvus häiris tugevalt mikrofonide tööd (vaatame siinkohal publikus olnud GAGi ja Westholmi õpilaste poole). Eriti võimas tunne tekkis aga siis, mil seisime lava ees ning terve publik tõusis hiigelsuures SAKU saalis püsti ning laulis meie poole vaadates Reaali hümni.

Joel

10. novembril jõudis kätte tähtis päev, mis tekitas meie klassis isegi rohkem poleemikat kui lõpureis. Tegemist oli päevaga, kus saime lõpuks oma Reaalkooli kollektsiooni täiendada viimase sinna kuuluva esemega – lõpumärgiga.

Riietatud must-valgesse nagu akadeemilisele reaali õppurile kohane, seadsime viimaste tundide ajal oma sammud aula suunas, kus direktor meile ihaldatud märgi rinda pani. Kuid meie lennu õpilased ei olnud ainsad õnnelikud, kellele selline au omaks sai. Märgi said külge ka õpetajad, kelle osas me pikkade vaidluste tulemusel lõpuks konsensusele olime jõudnud.

Kui aktus läbi sai, oli piisavalt aega, et käia kodus ja end õhtuseks peoks valmis panna. Mõne jaoks tähendas see meigis ja soengus käimist, teiste jaoks magamist, kolmandate jaoks enda peo meeleollu viimist jne. Oluline on aga see, et õhtul jõudsime kõik pidulike ja ilusatena koolimajja tagasi ning olime valmis märke lunastama.

Hoogsalt tantsides ja juttu vestes liikus kell kiiresti edasi ja peagi oligi aeg nooremad koolikaaslased majast välja laulda. Ühes nendega laulsime ära ka oma hääle, sest kui juba midagi teha, siis ikka ihu ja hingega. Seejärel liikusime tagasi aulasse, võtsime suurde ringi ja ütlesime kordamööda kõige ilusamad toostid, millega suutsime lagedale tulla. Kui jalad juba kontsakingadel seismisest valusaks olid muutunud, jõudis ka pikk ring lõpuks oma alguspunkti tagasi. Seejärel jagati teemad ja iga klass läks oma märgi lunastamise teatritükki kokku panema. Aruteluks anti aega vaid 10minutit, mida oli ilmselgelt liiga vähe, nii et saali tagasi minnes polnud meil veel tegelikult aimugi, kuidas me oma versiooni Prooviabielust lennukaaslastele ja õpetajatele ette kanname. Kuid õnneks esinesid enne meid a ja b klass ning suutsime selle aja jooksul lühikese, kuid lööva kava kokku panna. Märgid olid lunastatud!

Victoria

*Ürituse ülima salapära säilitamise eesmärgil fotojäädvustused antud sündmusest puuduvad*