133c

Meie klassil on alati olnud karismaatilisust ja võib ka öelda, et šarmi ning liiderlikkust. Selle tõttu tuli see kõigile üllatusena, kui meie klassist ei esitanud tulevastele presidendivalimistele mitte keegi kanditatuuri. Meie arvates oleks nii Hedvig kui ka Stenver olnud kindlasti ühed favoriidid. Kuid erinevatel põhjustel otsustasid mõlemad mitte kandideerida. See aga ei seganud üht rühmitust tegema Stenveri nime alt humoorikaid plakateid ja seada üles „fake“ kandidaat. Plakatitel puudus aga kandidaadi number ning ainult suuliselt levis maagiline number 5 mööda koolimaja. Oma minimalistlikust levialast hoolimata, suutis salajane kandidaat numbriga 5 koguda 25 häält, mis meie meelest on igati väärt saavutus. Järgmine aasta anname endast parema xd

Suitsu plakatid

“Stenveri” valimisreklaam

6. oktoobril käis meile oma tegemistest kõnelemas Madise vana sõber Henri Hünnev. Henri püüdis tüdrukute tähelepanu koheselt. Kiiresti püüti kaaslastelt teada saada, kes see mehisust ja salapära kiirgav kompu on. Peab tunnistama, et nii mõnigi tegi kiire klõpsu telefoniga, et parallelklassiõdede ees natuke eputada.

“Aakad, natige ajalugu” -Keity

Eks poisidki muutusid ärevaks ja tundsid konkurentsi hõngu.  Tegelikult on Henri väga muhe ja sõbralik Pärnu poiss. Henri alustas varakult karjääri tätoveerimisega. Sebis endale kusagilt esimesed vahendid ja reklaamis välja, et teeb esimesed 100 tatokat sõpradele tasuta. Tagantjärele ta tunnistab, et kahetseb mõne tätoveeringu tegemist. Mingile kohalikule vennale kirjutas ta lihtsalt, kenalt ja suurelt tema nime käe peale, vähemalt ei pea meile tundmatu „S A N D E R“ kunagi kartma, et nimi mõnel karmimal klubiõhtul ununeks.

Kahjuks Henri isa suri, kui Henri oli alles kusagil meie vanune. Kõigile lisaks tähendas see ka seda, et Henri pidi üle võtma isa transpordifirma juhtimise. See tekitas aga noorele poisile kõvasti peavalu, sest ettevõttel olid võlad ja väga palju asju vajas kordaajamist. Õnneks on Henril head tuttavad ja sõbrad, kes teda alati aitavad. Nii näiteks pääses Henri kaitseväkke minekust, sest teatud tuttavad teatasid kuhugi, et Henril on rasked ajad ja firma juhtida, seega Henri vabastati kaitseväest. (Kui keegi teab selliseid inimesi veel, siis saatke meil vm, aitäh) Peale viit aastat jebimist sai Henri aru, et temast ettevõtjat ei saa, kuid endiselt teeb ta tatokaid kõigile soovijatele. (asi on Sanderi nimekirjutamisest kõvasti edasi arenenud)

Tegemist on ka karmi tsiklivennaga, nimelt kuulub Henri motoklubi Wildcards MC liikmete hulka. Henri on mees, kes elab elu täiel rinnal ja ei põe asjade pärast, kõik loksub sujuvalt jooksvalt paika. Eriti õnnelikuks tegi Henri külaskäik muidugi meie suure tsiklitearmastaja Keity, kes sai koheselt ka kutse Männikule krossi sõitma minna.

Lisaks tsiklitele armastab Henri ka neljarattalisi masinaid, mida saime omal nahal tunda Johanniga Pärnus peale Madise sünnipäeva, kui hetkega võlus Henri välja kuskilt platsilt vana tagaveolise Volvo, millega me kuhugi Valgeranna loopealsetele jäärajale driftima läksime. Kõik oli väga tore ja lahe.

Kuniks me suutsime Johanniga Volvo veepumbarihma ribadeks sõita ja nii me külmetasime 1,5 tundi ilma sööma ja joomata, kuniks lahke naisterahvas meid Madise juurde sooja pukseeris.

Persili pudel…

Kuna me Johanniga tundsime süüd Volvo purunemises, siis läksime me järgmisel nädalavahetusel Pärnu ja aitasime Henri silmarõõmu uuesti üles putitada. Henri tutvustas meile sellel nädalavahetusel ka Wildcardsi klubimajasid, tänu millele saime osa Aironi ja Joonase sünnipäevapeost. Niipalju kiilakaid noormehi ühes ruumis pole mina kunagi varem näinud, rohkem seda õhtut  kommenteerima ei hakka, kui siis niipalju, et Aironi ema tehtud kartulisalat oli väga maitsev. Henri külaskäigust sai mõne jaoks pikem seiklus kui oleks osanud oodata.

Igal juhul täname Madist, et ta Henri meile Pärnust kohale kutsus ja muidugi suured tänud Henrile endale, et ta meile oma kogemusi ja seiklusi jagas!

Siim ja Keity

Ühel ilusal reedesel pärastlõunal sai meie klass tunda üksteisega suuremat lähedust kui kunagi varem, kui üritasime end pea kogu koosseisus mahutada ära Flo Kasearu kodu pisukesse koridori. Küll võttis aega ja higistamist, aga lõpuks saime vist isegi välisukse kinni tõmmatud. Flo pajatas talle omasel energilisel viisil meile maja ajaloost ja muuseumiks kujunemisest ning ka trepi all jooksvast rotist. Peale seda suundusime tagaaeda, mille tagumises otsas kõrgub ähvardav tsunamilaine ning plekk-katusest volditud lennuk.

Peris hää

Sai ka veidi tantsupidu tehtud, kui pressisime end keldrisse ja Creative Estonia taustamuss võttis ikka puusa nõksuma. Samamoodi kui teoses, käisime meiegi konveierlindina sealt läbi — ikka ühed sisse ja teised välja. Kui siis lõpuks maja teisele korrusele jõudsime, tekkis kõigis selline elevus ja hakkas mingi nihelemine pihta. Eks see ikka seepärast oli, et lähemale jõudis ekskursiooni kõige põnevam osa–LIUMÄGI. No jeerum jummi, see on ju iga lapse unistus, et mõtle kui trepist rahulikult alla minemise asemel saaks sealt ALLA LASTA!!! Ja siin meie ees see vapustav kaadervärk oligi. Flo seletas, et plekk on paigaldatud sinna puhtpraktilisel eesmärgil. No et trepp pidevast kasutusest liialt ära ei kuluks ja teine, tagumine ka kasutust saaks. Ainult ratsionaalsed ja praktilised põhjused muidugi ;). Pärast lühikest instruktaaži saime meiegi toda lõbusõitu katsetada. Peame möönma, et olime vähem graatsilised kui majaomanik, aga eks see nõuab omajagu harjutamist ka.
Oli mõnus ja vaffa ja igast muud häid sõnu ka.
Aitüma Maarja Kellale ja Flole!

Wild Robin oma loomulikus elukeskkonnas

Maria

Kui rets septembri lõpus läbi sai, mõistsime, kui tore on käske jagada ning ‘’karistada’’ neid, kes meile vastu astuvad või veidi viilivad. Meie õnneks on oktoobris püha, mis kõik õpetajad koolist minema ajab ning kogu võimu meie kätte koondab. Kõik abituriendid said valida, kellele ning mis tundi nad anda soovivad. Täisualdust meil siiski polnud: pidime Google’i tabelisse ära märkima, kas oleme tundi jõudnud või mitte. Õnneks meie klassi õpilased ei hiline kunagi ning sellega probleeme ei tekkinud.  Tunniandmisele lubasid õpetajad enamasti läheneda loovalt, mis tähendab, et meie majandusklassi noorsandid kasutasid aega targasti ära, et läbi viia turu-uuring 3.e klassi muusikatunnis: koolijütsidelt uuriti, mis muusika neile meeldib. Üllatuseks saadi vastuseks, et lapsed on suured Eesti klassika austajad. Nende lemmikkollektiiv oli ühehäälselt 5Miinust (noorus on tõepoolest hukas). Realkooli majades liikus ringi ka meie Ajutine Juhtkond, kes külastas tunde ning viis revolutsionäärid direktorikabinetti seletuskirja kirjutama. Asendatud oli ka meie armastatud Jut(t)a, kes lubas kooli kapuutsiga siseneda ja oli niisama muhe. Päeva lõpus sai teadetetahvlilt imetleda kümneid humoorikaid seletuskirju. Oli suht tore, teeks veel. xd

Pisikesed…

…ja elurõõmsad

Rebastenädal toimub nagu kohaselt kolmandal septembri nädalal, kuid ootusärevus selle jaoks algab juba kõvasti varem. Tegu on vaieldamatult ühe oodatuima üritusega Reaalis. Kuna iga päev oli niivõrd tegus ja põnev, siis on lihtsam kirjutada igast päevast eraldi.

Niisiis, Esmaspäev

Kõik algas piduliku üritusega, kus jumalad andsid rebastele nende järgmise nädala riided. Minu rühmas toimus ka veel eraldi mõõgatseremoonia, sest rühma teema oli samuraid. Esimeste vahetundide ajal lugesid rebased ette ka rebasevande, kus lubasid, et vaktsineerivad end ja ei trügi sööklas. Niipalju siis sellest. Koolipäev oli üsnagi tavaline – kõik grupid retsisid oma rebased nii nagu soovisid ning vahetundide ajal õppisid rebased tantsu. Päeva lõpus algasid gruppide vahelised teatevõistlused. Täpselt enam ei mäleta, kes võitis, aga tähtis on ju osavõtt, eks… Õhtu lõpuks läksid kõik koju.

Sõnu pole vaja

Teisipäev

Teisipäeval oli rebaste retsimine raskendatud, sest toimus mingi pidulik üritus, aga kes enam ikka mäletab, mis see oli. Siiski toimus pärast koolipäeva viktoriin, mis tutvustas jumalate lendu. Mitu gruppi said maksimum tulemuse, seega olid rebased oma kodutöö ära teinud. Pärast kooli oli iga grupi oma valik, mis plaanitakse. Minu grupp koostöös baleriinidega otsustas lasta rebastel oma jumalate autod ära pesta. Õhtu lõpuks läksid peaaegu kõik koju.

Musirong

Kolmapäev

Kolmapäev on paljude jaoks kõige oodatum päev ja seda mitte kooli pärast, vaid kuna pärast kooli toimus kauaoodatud maastikumäng. Koolis oli kõik normaalne: rebaseid kiusati, vahepeal nad harjutasid tantsu jne. Maastikumängu telgitagused jätame seekord enda teada, et tulevastel põlvede ka midagi oodata oleks. Õhtu lõpuks läks mõni koju.

Neljapäev

Oli… Vist…

Omad joped

Reede

Pärast kolmapäeva on teine kauaoodatud päev reede. Jumalad said koolipäeval rebastele teha oma viimased karistused/õnnistused. Pärast kooli toimus tutvustav slideshow rebastele, kus võeti kokku rebastenädala sündmused. Eriti sai naerda kolmapäev õhtul toimunud maastikumängu piltide üle. Pärast seda toimus rebaste ristimine, kus igast rebasest sai täisväärtuslik Reaalkooli gümnasist. Kahjuks sellest üritusest ei saa rohkem rääkida, sest see info on salastatud. Õhtu lõpuks olid kõik rebased konteineris.

Pohga

Aastal 2017 15-16 septembril toimus Reaalkoolis reaal- ja loodushariduse konverents. Konverents oli järg ehk ta oli aastal 2015 juba toimunud. Üritus oli jaotatud reede ja laupäeva vahel. Ise tegin ma oma elus esimest korda tõlgi tööd. Päris raske oli kohapealt inimesele eesti keelt inglise keeleks muuta. Aga tore oli ka. Sain palju uut teada Rumeeniast ja Hollandist, kust minu “kliendid” pärit olid. Ega õnneks ei olnud asi nii hull ka, kui tundub. Kui midagi läks kõrvust mööda või tõlkisid valesti, siis tuli ainult teha nägu, et nii peabki olema. Eesti keel on ikka piisavalt erinev, et välismaalane midagi aru ei saaks. Lisaks konverentsi osale koolis, käisime ühe töötoa raames Tallinna Toomkirikus Christian Ackermanni altariseina vaatamas. Nii mõnelgi konverentsil osalejal võttis kõrgetel tellingutel turnimine jalad natuke nõrgaks ka. Reede õhtul olime oodatud Soome Instituuti, et juua ja süüa midagi kosutavat. Järgmine päev ootasid meid ees erinevad töötoad. Kõik said valida just endale meeldiva. Eredalt jäi meelde õpetaja Anu Kella ja Martin Saare töötuba, milles leiti ühendust keemia ning kirjandusklassika vahel. Konverents oli väga mitmekesine ning tõlkimine oli nii väärtuslik kogemus kui ka moodus, kuidas leida endale tuttavaid välisriikidest.

Eliise

Suvi on läbi ning aeg tagasi kooli minna. Meie jaoks juba 12. esimene september. Seekord oli esimene koolipäev meie jaoks eriline: tavalisele aktusele lisaks toimus ka teine aktus, kus osalesid ka esimeste klasside õpilased. Hommikune aktus läks nii nagu tavaliselt. Kõigil oli tore jälle näha ning kõik olid ülevas meeleolus. Jutustasime suvest ja tegime lolle nalju. Peale aktust anti meile vaba aega, et esimeste klasside lastele kaardid joonistada. Kaardid käes, olime valmis noored kolleegid käe kõrvale võtma ja neile koolimaja näitama. Näitasime neile suurt maja, õpetajate tuba, saali, sööklat. Käisime ka staadionil ning väikses majas, sest esimesed aastad veedavad nad just selles hoones õppides. Põhi atraktsiooniks oli väikestele direktori kabinet, kus nad said ka direktoriga pilti teha ja tema toolil istuda. Majatuur tehtud kogunesime aula ukse taha. Nüüd oli õhtu kõige keerulisem osa, pidime oma kolleegi viima õigele poole aula peaust. A-klassi lapsed kogunesid ühele poole ja B-klassi lapsed teisele poole. Meil oli kohustus viia oma laps õigele poole ning eksijat ootas eluaegne Potsa vihalaine. Enamik meist otsustasid õigesti, kuid keegi abiturientidest oli ikka oma lapse vale klassi juurde pannud. Abiturientide poolt pidas kõne Kübar. Väga inspireeriv ja muhe sõnavõtt meie klassivanema poolt. Aktus kulges rahulikult lõpuni ning peale seda saime kõik minna oma teed. Mõnus viimane esimene september oli. Loodame, et ka väikestele jäi nende esimene koolipäev meelde.

Laura

Kroonika klantslehtede vahel…

Maria ja Mirel oma juntsuga

Hedvig ja Saskia oma juntsuga

Kristiina ja Victoria oma juntsuga

19. augustil 2017 asusid Jan, Laura, Vronski ja Nurmeots teele Pärnu poole, et osa võtta iga-aastastest puuladumistalgutest. Kuigi töökäsi oli võrreldes varasemate aastatega kordades vähem, oli ladumist ootavaid puid tihumeetrites ligi kaks korda rohkem, mistõttu tehti ka algsed pakkumised, et talgud kujunevad mitmepäevaliseks. Hirmust hoolimata töö algas ning aeglaselt (väga aeglaselt) puukuhi kahanes. Vronski müüris Nurmikut sisse, kui samal ajal ajas Madis Lauraga juttu, mis meenutas väga tugevasti juba arenguvestlust. Ka Sass julges tillukese käruga teiste seas ringi käia, sest kohalolevate abiliste seas ei näinud ta kedagi, kes teda päeva jooksul haluga rünnata võiks. Kõik see toimus kohutava muusika saatel, sest DJ-ks oli seekord Vronski.

Isegi enne päikese loojumist oli lõpuks plats tühi ning tohutu töö tehtud. Laura läks juba varem oma teed, mistõttu tagasihoidliku grillileegi ümber koguneti meestejutte ajama. Õhtul vaadati telekast õudukat sugulusabielude tõttu muteerunud maakatest ning koduperemees pakkus täisealistele külalistele ka klaasikese veini. Päeva meenutamiseks riputati Instagrami selfi, mille tegemise vastu Nurmeots punnis (kui nägu seda juba ei ütle). Võib-olla tasub mainida, et #tooresliha viitab siinpuhul grillile pandud lihadele, mis seal aga piisavalt kaua ei olnud.

Suvel oli võimalus meie klassi Toivol esitleda ameerika turistidele Eesti ja Soome ajalugu. Peamiselt räägiti Talvesõjast ja Soomest, sest neil oli järgmisel päeval minek laevaga Helsingisse ning nad soovisid Soomest ja selle ajaloost rohkem teada. Kuid räägiti ka Eesti ajaloost ja lühiajalisest Saksa okupatsioonist. Ameeriklastel oli palju küsimusi, millele nad ka vastused said. Neid üllatas see, kuidas kõikidele raskustele vaatamata suutsid soomlased säilitada oma iseseisvust ja kui keerulises olukorras olid eestlased tegelikult peale oma iseseisvuse kaotust 1940. aastal. Ameeriklastele Eesti ja eestlased väga meeldisid ja lubasid kindlasti kunagi tagasi tulla. Pärast ameeriklastega kohtumist käisid Madis ja Toivo KGB (mitte 134.c) kongides Pagari tänaval, mis olid äsja pidulikult avatud.

Toivo

Ühel kenal suvisel õhtul sain klassijuhatajalt kõne. Sisuliselt tähendas see vaheaja looderdamise lõppu ja kaasamist mingisse üritusse otseloomulikult. Selgus, et vastutustundlik ajalooõpetaja oli oma tiiva alla võtnud turistide grupi USAst. Tüüpilised elurõõmsad 60ndates pensionärid ühekorruselisest Ameerikast – just nagu külma sõja-aegses kinos! Vanurid olid selleks hetkeks saanud ammendava ülevaate linna ajaloost – teisiti ei saanudki olla, giidiks oli ju Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Seltsi esimees. Nüüd soovisid nad kuulda tänapäevast – seda muidugi noorte käest (lapse suu ei valeta). Tutvudes soomlase vaatevinkliga (kodanik Henrik Mikael Toiviainen) ning kuulates muusikat (Nikita Poljakov) avaldasid usakad soovi kuulata Eesti venelasi. Nimelt langesid nad stereotüübi ohvriks – Eestis diskrimineeritakse venelasi. Lurjus Vronski oli ilmselt suvise päikese käes ülekuumenenud ning ei võtnud vaevaks korraliku ettekannet valmistada nagu seda oli teinud seltsimees Baikov. Vaatamata sellele õnnestus topelt integratsioon (vanus-rahvus) täielikult. Huvitaval kombel üllatas usakaid meie magamisrajoonide süsteem – eriti hruštšovkad. Siira uudishimuga ning kergelt šokeeritult kuulati pealt jutte, kuidas Vronski vanemaid kooli ajal NSVLis taga kiusati nende usu tõttu. Kõik rahvuslikud konfliktid ajas Vronski kõlvatute poliitikute kaela – võis jääda mulje nagu valitseks eestlaste ja venelaste vahel täielik harmoonia, tõsi küll vahelduva pilvisusega. Ühes asjas jõuti aga kindlameelsusele Vronski põlvkond oli Dostojevski mitte Putini rahvusest – sellega oli kõik öeldud. Peab tõdema, et kogemus tõstis tohutult meeleolu– publik näis äärmiselt rahul olevat. Esinejad said ka väikese kingi ning imekauni kaardi külaliste USA kodukohast.

Viljard

Noorematele koolikaaslastele, kes võib olla ei tea: see on hruštšovka.
Allikas: Vikipedia

Allikas: Positivus Festival

Meie klassis on levinud müüt seoses minu, Mathias Kübara käiguga Positivuse festivalile 2017. aasta suvel. Käivad jutud, et ma olin ebaadekvaatses konditsioonis Maarja Kellaga kohtunud ning juttu vestnud, et ma olin oksendanud ja liiga palju alkoholi tarbinud. Algul oli naljakas küll, kuid nüüd hakkavad faktieksimused juba liialt au pihta käima. Selliste valearusaamade likvideerimiseks räägin nüüd mina, Mathias Kübar, kuidas minu Positivuse festivali esimene päev tegelikult välja nägi. Sõit Positivusele algas Tallinnast bussi peale minemisega. Reisikaaslaseks oli Robin. Sõitsime, seljakotid seljas, tuju hea, Ikla piiripunkti. Pean tunnistama, et Lätti jõudes käisime ka läbi alkoholipoest, ning ostsin endale festivaliks mõned odramärjukesed. Ma ostsin humalavett vähe, sest ei läinud ju festivalile jooma, vaid head seltskonda ning muusikat nautima. Iklast hakkasime Robiniga hääletama. Salacgrivasse, kus toimus Positivus, oli minna umbes 15 km. Saime korralikult edasi kõndida, kuni lõpuks üks auto peatus ja meid peale võttis. Tegemist oli Keilast pärit perekonnaga, kes sõitsid puhkusele Lätti. Hüppasime Salacgrivas auto pealt maha ja olimegi kohal. Alguspauk oli juba käinud ning telkimisplats oli rahvast täis. Helistasime Robiniga tuttavatele ja leidsimegi eestlaste telkimisala üles. Ametlikku “eestlaste telkimisala” küll ei olnud, kuid meie sõpruskond oli lihtsalt telgid ühte kohta paigutanud, et oleks lõbusam aega veeta. Inimesi oli meie klassist, noorematest lendudest, vanematest lendudest ja teistest koolidest. Kõik teadsid aga kõike ja ees oli ootamas väga lahe nädalavahetus. Esimene kontsert oli Eestist pärit poistebänd Beyond Beyond. Peale kontserti liikusime telklaalale ning siis toimuski segadusse ajav “Maarja Kella juhtum”. Seletan selguse mõttes, kuidas nüüd sündmused arenesid. Nimelt telkimisplatsil kaarte mängides tuli mõte, et võiks natuke sporti teha. Mõtlesime teha väikese teatejooksu ümber telkimisplatsi. Jooksu tegi eriliseks fakt, et peale igat ringi pidi võistleja ära jooma purgi ühte Läti magusat karastusjooki, mis me pidasime vajalikuks kastiga Iklast kaasa tuua. Palav päike peakohal, hakkaski jooks pihta. Pidime igaüks läbima kümme ringi ehk ära jooma ka kümme purki karastusjooki, kutsugem seda “Läti magusaks”. Peale seitsmendat ringi hakkas juba pea natuke ringi käima. Kuumus ja soe magus jook olid teinud oma töö. Enne kaheksandale ringile minekut tundsin korra, et jooks hakkas südame peale ning läksin igaks juhuks prügikasti najale. Just sel hetkel nägi mind Maarja Kell ja imestunult küsis minu seisukorra kohta. Olukorra ära seletanud naersime veidi ja rääkisime, mis muidu suvel teinud olime. Mingit nipsutamist ega oksendamist ei toimunud, nagu levinud juttudes räägitakse. Pärast meeldivat vestlust läksime oma teed ning kahjuks festivalil rohkem ei kohtunud. Mina jooksuvõistlust lõpuni ei teinud, kuid alla andmine käis mulle au pihta. Ma ei olnud õnneks ainuke, kes jooksu ei lõpetanud, ning tulemusena tegime teisel päeval jooksu uuesti. Sel korral tegime aga joogi vahetuse. Edasi teate juba isegi, millegipärast alati esimesel õhtul juhtunut tõlgendatakse valesti. Mõtteavaldusega sain kivi südamelt ja lõpuks tuli tõde päevavalgele.

Kübar