Toomkiriku lae all
Kui tavaliselt mööduvad meie ühiskonnaõpetuse tunnid mõnusalt koolimajas Madise ja üksteise ning õpiku mõtete üle arutledes, siis 24. novembril 2017. aastal sattusime hoopis Christian Ackermanni ühe suurima teose üle mõtisklema ning seda ka väga lähedalt vaatama ning ise katsuma. Nimelt käisime Toomkirikus, kus 2016. aasta sügisel alustati Tallinna Toomkiriku altariseina uurimisega ning selleks ehitati Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonna poolt altari ümber puidust tellingud, mis on lisaks ligipääsu tagamisele suurepäraselt keskkonda sobituvad ning sündinud tudengite kohaspetsiifilise installatsioonina. Erinevalt tavapärastest tellingutest tekkis neid kohapeal vaadates isegi küsimus, miks ei võiks kaasaegne lisandus sinna jäädagi. Altariseina uuringuid teostati tegelikult ühe suurema restaureerimis- ja uurimisprojekti „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“ raames, mille eesmärk on tutvustada Eesti barokkajastu skandaalseimat ja andekaimat puunikerdajat. Meile tutvustas projekti, Ackermanni ja altarit üks idee autoritest, EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna dotsent Hilkka Hiiop, kes oma särava iseloomu ning isikliku huviga suutis asja veelgi huvitavamaks muuta. Saime käia altari tipus ning kõik Kristuse varbad ise üle lugeda ning nägime ka konservaatorite tööd väga lähedalt – näiteks selgus, et kõik altari skulptuurid on olnud värvilised ning neid värve on võimalik ka tuvastada ja nägime röntgenpilte, kust avastati, et kujude sisse on pandud tugevduseks suuri naelu, mida muidu nähagi pole. Tellingud olid tegelikult päris kõrged ja natuke liikuvad ning ülesminek ei olnud mingi naljaasi, kuid 133.c-le ei saa sellised asjad iialgi takistuseks – kõik jõudsid rõõmsalt Kristuseni! Püüdlesime veelgi kõrgemale kirikutorni, kus saime veel pilgu üle Tallinna vanalinna heita ning mõelda, kuidas see Ackermann siin ikkagi elas.
-Liisi Lota
© 2024, 133c