Sellest korrast, kui me märgistatud saime
10. novembril jõudis kätte tähtis päev, mis tekitas meie klassis isegi rohkem poleemikat kui lõpureis. Tegemist oli päevaga, kus saime lõpuks oma Reaalkooli kollektsiooni täiendada viimase sinna kuuluva esemega – lõpumärgiga.
Riietatud must-valgesse nagu akadeemilisele reaali õppurile kohane, seadsime viimaste tundide ajal oma sammud aula suunas, kus direktor meile ihaldatud märgi rinda pani. Kuid meie lennu õpilased ei olnud ainsad õnnelikud, kellele selline au omaks sai. Märgi said külge ka õpetajad, kelle osas me pikkade vaidluste tulemusel lõpuks konsensusele olime jõudnud.
Kui aktus läbi sai, oli piisavalt aega, et käia kodus ja end õhtuseks peoks valmis panna. Mõne jaoks tähendas see meigis ja soengus käimist, teiste jaoks magamist, kolmandate jaoks enda peo meeleollu viimist jne. Oluline on aga see, et õhtul jõudsime kõik pidulike ja ilusatena koolimajja tagasi ning olime valmis märke lunastama.
Hoogsalt tantsides ja juttu vestes liikus kell kiiresti edasi ja peagi oligi aeg nooremad koolikaaslased majast välja laulda. Ühes nendega laulsime ära ka oma hääle, sest kui juba midagi teha, siis ikka ihu ja hingega. Seejärel liikusime tagasi aulasse, võtsime suurde ringi ja ütlesime kordamööda kõige ilusamad toostid, millega suutsime lagedale tulla. Kui jalad juba kontsakingadel seismisest valusaks olid muutunud, jõudis ka pikk ring lõpuks oma alguspunkti tagasi. Seejärel jagati teemad ja iga klass läks oma märgi lunastamise teatritükki kokku panema. Aruteluks anti aega vaid 10minutit, mida oli ilmselgelt liiga vähe, nii et saali tagasi minnes polnud meil veel tegelikult aimugi, kuidas me oma versiooni Prooviabielust lennukaaslastele ja õpetajatele ette kanname. Kuid õnneks esinesid enne meid a ja b klass ning suutsime selle aja jooksul lühikese, kuid lööva kava kokku panna. Märgid olid lunastatud!
Victoria
*Ürituse ülima salapära säilitamise eesmärgil fotojäädvustused antud sündmusest puuduvad*
© 2024, 133c