Mathias Kübara kõne 24.02
Mina, Mathias Kübar, kõnelesin Eesti Vabariigi 100 sünnipäeva puhul lipuheiskamistseremoonial. Paljudel võib tekkida küsimus, kuidas sattusin kõnepulti ning mis emotsioonid mind valdasid. Kirjutan vapustava kogemuse tagamaadest ja emotsioonidest. Ãœhel tavalisel koolipäeval jaanuaris kuulsin koolimaja peal häält “Isand Kübar”. Muidugi pöördus minu poole niimoodi meie huvijuht Piret Otsa. Tavaliselt, kui ta mind nii taga otsib olen klassi pankurina jätnud teatud rahasumma Piretile maksmata. Seega natuke pelgasin meie kõnelust, kuid tuli välja, et jutt on palju intrigeerival teemal. Nimelt taheti, et keegi koolist peaks EV100 puhul riigilipuheiskamisel kõne. Piret tahtis abiturienti ja küsis, kas olen nõus. Minu jaoks oli ainult üks õige vastus ja see oli “jah”. Niisiis langes mulle au pidada Eesti juubelipäeva varahommikul Toompeal üks kõne. Õnneks oli pikkus kolm minutit, seega on sõnavõtt suhteliselt lühike. Juhtunust kuuldes läksid paljud tuttavad elevile ja vahel isegi mõtlesid kõnest rohkem kui ma ise. Kirjutama hakkasin seda 16. veebruaril, reedesel päeval. Olen varem klassivanemana kõne pidanud ja tantsuansambli rühmavanemana samuti. Seega ei ole sõnavõtuga auditooriumi ette astumine mulle võõras. Kõne kirjutasin kolm päeva ja saatsin ära esmaspäeva õhtutundidel. Vabariigi sünnipäevani oli veel aega, aga kõne pidi tõlkest läbi käima. Kõne kirjutamisel oli suureks abiks minu onu Urmo, meie kõigi Madis, kultuuripäeviku Anu ning ka pere, peamiselt isa Argo. Kõneõpetust sain näiteringi juhilt Katrin Nielsenilt ning olingi laupäevaks valmis. Hommikul tõusin varakult ja poole seitsmeks olin Toompeal. Seal oli aega veel harjutada ning kurku turgutada sooja teega. Õues oli vähemalt -15 külmakraadi. Kõneks oli mul varutud uus mantel ja sinine lips.
Umbes 7:21 liikusin Riigikogu hoonest välja ja seisin peaministri ning Riigikogu esimehe vahele. Nii Ratas kui ka Nestor surusid kätt ja soovisid edu. Tol hetkel oli ikka närv sees. Kõlas hümn ning tervitussõnad ütles Nestor. Kõlas “Eesti lipp” ja peale laulu lõppu kutsuti kõnelema Reaalkooli abiturient Mathias Kübar. Kõndisin kõnepuldi juurde ja heitsin pilgu rahvale. Õnneks oli esireas paar tuttavat nägu Ennustusliigast, mis andis mulle enesekindlust. Hiljem oli hea meel ka selle üle, et ma ei saanud aru, kui suur rahvamass mind tegelikult kuulas. Esimese lausega oli ka närv kadunud. Rääkisin rahulikult lõpuni, ikkagi nautisin seda hetke Eesti rahva ees. Kõne tehtud, sain tagasi asuda peaministri kõrvale. Edasist tseremooniat ei pannud väga tähele, sest pinged olid maas ja mõtte mujal. Tervitussõnad ütles ka Luteri kiriku esindaja, kes viskas enne tseremoonia algust paar muhedat nalja. Mingi hetk seisid mu kõrval president Ilves koos abikaasa Ievaga. Nende peale natuke ehmusin, kuid ka kohe harjusin. Peale tseremoonia lõppu andsin ka ETV-le intervjuu. Nii kõne kui ka intervjuud saate lipuheiskamistseremoonia järelvaatamise alt vaadata. Peale kõne kuulsin sõpradelt ja tuttavatelt ainult kiidusõnu. Ka Margus Tsahkna ja Marko Mihkelson patsutasid õlale. Väga meeldejääv ja mõnus hommikupoolik oli. Aitäh sellise võimaluse eest!
Kübar