133c

Kolmapäeval, 8. juunil jõudis meieni 10. klassi lõpuchallenge füüsika arvestuse näol. Ühtlasi oli see ka viimane tund õpetaja Rain Vellerindiga. Meie klassi õpilased, olgu nad õppinud Veltsi käe all neli või vaid ühe aasta, on vast kõik ühel nõul, et teist sellist ei ole ikka küll. Kas on teist maratonijooksjast füüsikut ja mälumängurist luuletajat? Kes veel seletaks meile impulsimomenti samal ajal keereldes pöörleval alusel? Meenub hetk selle aasta orienteerumispäevast, kus juhtusime metsas kokku kirjudes retuusides Vellerindiga. Kaugelt puude vahelt kostab tema hõige: “Jookske kiiresti mäest alla, siis on lihtsam teisest ülesse saada!” Teised rajalolijad olid jällegi saanud soovituse, et ümber mäe joostes tuleb teha vähem tööd kui üle mäe.  Kooli korvpallimängult mäletame eredalt Vellerinnu jõuluvanakostüümi. Tema instagrami fotodele lihtsalt ei saa üht südant viskamata jätta.  

Viimase tunni puhuks oli Vellekas koostanud meile lõbusa ristsõna, mille vihjed panid muhelema ja andis ikka mõistatada küll, millise õpilase nimi selle vihje taga peitub.

Kuna tegemist on aktiivse spordimehega, otsustasime üheskoos kinkida Vellekale meie klassi spordisärgi, seljal uhkelt oomega. Kui olime koogi üle andnud ja pildi teinud, võttis Vellerind oma põhjatutest taskutest välja taskunoa ja lõikas kohe eriti nutikalt kooki nii, et me kõik võiksime suu magusaks saada.
Rain Vellerind on kindlasti üks Reaalkooli iseloomulikumaid õpetajaid ja suur Reaali vaimsuse kandja. Endale omase stiiliga ning legendaarsete ütlemistega jääb ta meile alatiseks südamesse.

Nii… 1,2,3 ja meid oodatakse lavale. Lõppevad viimased sekundid juuste sättimiseks, kui uhkelt, selg sirge ja naeratus näol, aulasse sisenen. Olen veidi mures oma liialt väljapaistva pikkuse pärast (sest seisan tillukese Helena kõrval), kuid pole aega sellele pikemalt mõelda – on aeg särada.

On 24. mai õhtu ja kohe kõlab esimene akord Karl August Hermanni laulust „Oh laula ja hõiska“. Olin päris üllatunud, saades teada, et Karp oli otsustanud kogu meie 10. klassis repertuaari kontserdikavva võtta, niisiis saime kolm korda niigi ohtlikult juhtmetega kaetud põrandal edasi-tagasi käia. Kontsert ise aga osutus üpriski mitmekülgseks – lavalt kuuldus nii moodsamaid rütme („Swag“ Karl-Erik Märtsoni esituses)  kui ka parmupilli meloodiat („Metshaldjad“ Hanna-Ingrid Nurm ansambliga). Meie klassist olid laval peale minu Mia, Saskia, Robert, Karl, Georg ja Johann, kelle juures ei saa rääkimata jätta kõige rohkem kuulsust ja ülihead tagasisidet toonud lõpuloost – Queen „Somebody to love“. Ma ei  hakka pikalt heietama sellest, kui väga Queeni lood mulle meeldivad, aga seda lugu oli tõeliselt hea laulda. Loomulikult suur kummardus Johannile, kes lõppude lõpuks siiski päris normaalse esituse tegi. Ka Karp oli sellest esitusest väga vaimustunud ja ütles, et mitte kunagi varem pole selline popp-lugu, mida esitatakse koos ansambli ja kooriga, nii hästi kõlanud ja välja tulnud.

Kontsert sai läbi ning ma ei suutnud juba ära oodata, kuni saan neid kemikaalidest pungil plastmassmaitsega maasikaid süüa. Tagasiteel jooksis mulle vastu mu õde, silmad suured, ning suus kõlamas ainult üks mõte: „MA TAHAN KA SEGAKOORI“. See näitas mulle, et kontsert oli tõesti hästi õnnestunud. Kui küsisin talt tema lemmiknumbrite kohta, vastas ta: „See viiuliga poiss ning lugude teadustaja“. Tema jaoks meenutas see noormees peategelast filmist „Life of Pi“. Mis siis ikka. Nii vanaemalt kui emalt ei tulnud ka ühtegi halvustavat sõna kontserdi kohta, vaid kõik positiivsed ja ülivõrdes. Nagu pärast igat esinemist, suundusime nüüdki neljakesi Solarise Lidosse sööma. Proovisin esmakordselt sealset suppi, spinatisuppi, mis maitses üllatavalt hästi, kuni leidsin sealt seest keedetud muna tükid… Igatahes olin täitsa õnnelik nii kordaläinud õhtu eest ning lõpetaksin siinkohal oma reportaaži Ene Saare sõnadega: „Mul on kahju nendest, keda siin ei olnud“. Ega nii vägevat kontserti niipea uuesti tule.

Laura