25. aprilli hommikul, kui kõik teised Tallinna Reaalkooli gümnasistid nautisid arvestuste nädala võidukat viimast päeva, seadis 27 133.c õpilast koos õpetaja Piret Otsa ja Madis Somelariga sammud Rooma impeeriumi poole. Vahepeatus Istanbulis andis meile võimaluse aklimatiseeruda, sest Igaveses Linnas ootas meid varajane suvi 26 kraadiga varjus. Nii sai meie ühiseks tunnuseks punane nina ja päikeseprillid.
Esimese päeva hilisõhtul läksime lühikesele jalutuskäigule, et linnaga natukene tutvust teha. Saime esimese õpetajatepoolse halva mõjutuse osaliseks. Lisaks esialgu planeeritud Hispaania treppidele nägime ka palju muud ning saime esimesed kogemused tänavakaupmeestega, sest jalutuskäik kestis kokku üle kolme tunni. Nägime öises valguses ka Rooma Panteoni ning Trevi purskkaevu, kus tänu hilisele kellaajale oli ka turiste tunduvalt vähem kui muidu. Tegelikult nägime palju muidki küllaltki võimsa välimusega hooneid, kuid kõigele ei leidnud me päris õiget või arusaadavalt hääldatavat nime. Meie giidi Madise sõnul oli selle pika matka eesmärk algusest peale olnud garanteerida meie hea uni enne järgmist pikka kultuuritarbimist täis päeva.
Laupäeva hommikul kell 10.00 võis näha hotell Esposizione ees ajaloohuvilisi noori valmis avastama Rooma impeeriumi jäänuseid. Esimene peatus oli Traianuse samba juures, millest sai üldkasutatav kohtumispaik, sest seda oli hästi näha ning hotell oli linnulennult vähem kui kilomeetri kaugusel.
Kõigepealt käisime ära Colosseumis, kuhu vett sisse viia ei lubatud, mis tähendas meie jaoks kohe hommikul kogu palava ilma kartuses kaasa võetud vee sunniviisilist ära joomist. Suureks pettumuseks meie kottide sisu ei kontrollitudki. Colosseumis oli meile antud vaba aeg, et teha ja vaadata kõike, mida ise soovisime. Kusjuures, sealsed trepid on kohutavad nii üles kui ka alla liikumiseks ning vägagi luumurru-potentsiaalsed.  Peale pisikest istumispausi Colosseumi ja Constantinuse triumfikaare vahel läksime Rooma foorumile, kus kogesime kogu reisi esimest ja viimast vihmasadu. On muidugi liialdus nimetada paariminutist tibutamist vihmasajuks.
Lõunasöögile vabalt valitud kohas järgnes Vana-Rooma Viimsi ehk Palatinuse künka avastamine, kus meie õpetajad andsid meile teist korda halba eeskuju, aga sellest ei tohi kirjutada. Läbi sai käidud kõik kunagised olulised hooned ja muuseum, kus lugupeetud kunstiteadlane jagas meile teadmisi nii arhitektuurist kui ka antiikkunstist. Sai ka pilte tehtud ning Rooma foorumit ülalt imetletud. Sulgemise ajal visati meid muidugi sujuvalt välja, vähemalt osa meist, sest 29 inimese asemel oli väljas umbes 20. Loomulik kaasnev kadu…
Pühapäeva hommikul suundusime kohalikule turule, et saada tõeline kogemus kauplemises ja tingimises. Hiljemalt kell viis õhtul pidime olema tagasi hotellis, et minna Kapitooliumi künkale. Hotelli tagasi jõudmine ei olnud aga päris lapsemäng, sest sealt kaasa võetud linnakaardi piirest olime me väljas. Tuli toetuda sisetundele ning loota, et liigud mööda jõe äärt õiges suunas. Sel korral vedas.
Ilmselt enamike jaoks oli Kapitooliumi emahundi kuju pisikene pettumus – ei olegi elusuuruses hunt. Künkal asuvast kahest muuseumist jõudsime ära käia ühes. Taaskord oli lugupeetud kunstiteadlane sõiduvees ning juttu maalidest ning skulptuuridest jätkus kauemaks. Saime ka ühe olulise kogemuse, mille tõesust meile terve reisi vältel ikka ja jälle meelde tuletati – kasutage oma jalgu, maa ja põrand on seismiseks ning trepid ei ole pingid. Vaevalt saime ümber Kapitooliumi emahundi originaalkuju ümber istet võtta ja koos pilti teha, kui juba tuli veidi ärritunud olemisega onu meid korrale kutsuma. Ka sealt visati meid kinnipaneku ajal välja, sedapuhku siis natukene vähem sujuvalt. Osaliselt selle pärast, et meid kiirustati takka ning osaliselt selle pärast, et giid eksis ustega ning meil tuli muuseumile veel üks ring peale teha. Ega topelt kultuur ei kärise ja ammugi mitte ajalugu. Sel õhtul saime aru ka sellest, et kaasa oleks tulnud võtta natukene mugavamad jalanõud, sest kõndimist punktist A punkti B on väga palju.
Päike oli juba loojunud, kuid see ei tähendanud meie jaoks veel päeva lõppu. Haarasime kaasa mõned snäkid ja seadsime taaskord sammud ülivõimsa Trevi purskkaevu poole, et veeta lõbusalt aega ning saada veel rohkem teada Rooma keisritest. Tähtis oli veel kahe mündi purskkaevu viskamine – üks oli sooviks tulla kunagi veel Rooma tagasi ja teisega pidi täituma igaühe mõni muu südamesoov. Nii nagu iga eestlaste koosviibimine, ei saanud seegi toimuda ilma laulu ja trallita.
Esmaspäeva hommikul seisid hotell Esposizione ees taaskord ajaloohuvilised noored, õlad ja põlved kaetud, sest Vatikan ootas. Teekond ei sujunud muidugi täiesti sujuvalt, ühel hetkel inimesi üle lugedes saime 29 asemel kokku 27 ja need, kes kadunud olid ei võtnud telefoni vastu. Õnnetud paninisööjad saime siiski kätte ning jumalariiki me ka jõudsime. Vatikani muuseumis kogesime tõelisi Madis FM-i Ajaloominuteid, sest läbi kõrvaklappide kuulsime teda mitmekümne meetri pealt. Emotsioon oli ühine – Madis Somelar on lõplikult meie peadesse pääsenud. Üle sai vaadatud tohututes kogustes erinevatest ajastutest pärit skulptuure ning ära nägime ka kurikuulsa etruskide kunsti. Kultuuritarbimine ja pikad matkad võtsid oma osa ning muuseumi sisehoovi pinkidel võis näha magavaid reaalikaid üritamas oma energiavarusid taastada, et astuda vastu tõelisele väljakutsele – Sixtuse kabelile. Puhkus tasus end ära, sest enne kabelisse jõudmist tuli läbi käia ebainimlikult palju koridore, et siis lõpuks kabel kahe minutiga lakke vaadates läbida, samal ajal üritades vältida teisi turiste ning kuulates turvamehi, kes korrutasid, et pildistada ja rääkida ei tohi. Nii siis süstitaksegi meie noorsoo vereringesse kultuuri- ja kunstihuvi.
Rooma Peetri kirikus, kus saime oma õpetajatelt kolmandat korda halba eeskuju, käisime samuti. Sinna läksime lausa joostes. Seda siiski mitte entusiasmist, vaid kell hakkas jälle seitsmele lähenema ning meil oli veel nii suur osa kultuurist tarbimata. Kirik ise on tohutult võimas ning äärmiselt muljetavaldav. Kusjuures, väljast vaadates ei tundu see üldse nii suur, alles sisse minnes on aru saada, kui suure hoonega tegelikult tegemist on. Sel päeval me kuplisse kahjuks enam ei jõudnud, mis tähendas, et tuli järgmisel päeval tagasi tulla. Märkus tulevikuks: õpilased, kelle jalad neid veel vaevu kannavad, ei võta selliseid uudiseid eriti suure rõõmuga vastu, sest hotellist Vatikani oli päris pikka maa, millele lisandusid kõrvalpõiked veel mõnedesse ajalooliselt olulistesse hoonetesse. Käisime läbi rohkem kirikuid, kui meie protestantliku Eesti taust lubaks. Sellegi poolest olid kirikud võimsad, seda üldjuhul rohkem seest kui väljast.
Teisipäeva hommikut alustasime Traianuse samba kõrval olevast valgest marmorist hoonest, mis tegelikult kõik kokku moodustab ühe suure ausamba mehele nimega Vittorio Emanuele. Enne muuseumisse sisse pääsemist pidime aega veetma hoone katusel/rõdul, kust avanes kaunis vaade Rooma linnale.
Peale Itaalia lähiajalooga tutvumist seadsime sammud tagasi Rooma Peetri kirikusse, kus lahenes lõpuks õpetaja Martin Saare kurikuulsa nunnaanekdoodi mõistatus ning avanes veelgi imelisem vaade Igavesele Linnale. Teekond treppidest üles oli vaevaline ning klaustrofoobiat tekitav, kuid vaade, mis kiriku kuplist avanes, oli neid 551 trepiastet väärt. Nii mõnestki õpilasest sai seal Rooma linna taustal väga lahedaid pilte tehtud.
Tipus ära käinud, viisid trepid meid hoopis kiriku alla, kus saime näha paavstide viimast puhkepaika. Loomulikult tuli ka sinna jõudmiseks teha väike kuid ebavajalik ring, sest otseteed on nõrkadele. Peale lõunat ootas meid Ingli kindlus ning ega sellekohased naljadki tegemata jäänud. Lisaks sai Kübar seal oma esimese kogemuse giidina. Tuleb rõõmuga tõdeda, et Madisel on järelkasvu.
Kolmapäev ehk meie viimane päev Igaveses Linnas pidi enamjaolt olema meie endi päralt. Hommikul käisime veel natukene kirikutes, et jätkuks kauemaks, ja pargis, kus sai proovile pandud 133.c poiste ühtsus. Täpsem info Stenveril.*
Õhtul läks enamik reisiseltskonnast jalgpalli vaatama ning ülejäänud nautisid oma viimast õhtut Roomas hea toidu ja purjus kelnerite seltskonnas. Sealt on pärit veel üks oluline tarkusetera, õhtul pimedas on kõik kõrvaltänavad ja restoranid ühesugused ning kaarti tasuks kasvõi igaks juhuks alati kaasas kanda.
Neljapäeva hommikul kell 4.30 lahkusime oma kallist hotellist ning sõitsime da Vinci lennujaama, kus lõppes meie kuulsusrikas Rooma reis, sest külm ja vihmane Põhjamaa ootas oma Nublusid tagasi koju.
Segaduses matkalised
Emotsioonid on kõrgel nagu päike Roomas
133c oma täies hiilguses
Kübara stiilinäide
Uued tuuled päikeseprillimoes
Gertrud