NaistepÀev meie moodi

Klassivendadega on tĂŒdrukutel vedanud – ei ole meie poistevĂ€gi ei suu peale kukkunud ega jÀÀ puudu ka dĆŸentelmenlikkusest (meile tĂ”epoolest meeldib, kui te klassiust alati meie heaks lahti hoiate). Seni pĂŒsinud kĂ”rge hinnang sai vĂ€ikese tagasilöögi tĂ€pselt aasta eest naistepĂ€eval, kui paralleelklassi tĂŒdrukud oma lemmiklilledega mööda koolimaja leekisid, meie jĂ€ime aga tĂŒhjade kĂ€tega. Viimases tunnis ĂŒritasid noorsandid siiski oma vÀÀrikust veidi tĂ”sta ja nobedate nĂ€ppude vooru tulemusena sĂŒndisid meisterlikud paberist volditud tulbid igale neiule. Aga viimases hĂ€das ongi loomingulisus kĂ”ige Ă”igem lahendus, seega ei hullu, me armastame teid ju ikka!

2017

Just aastataguse loo tĂ”ttu oli tĂ€nase pĂ€eva sĂŒndmuste kĂ€iku huvitav jĂ€lgida. Oli klassivendi, kes tulid, vallatu naeratus nĂ€ol, ja kallistasid, leidus neidki, kellel vĂ€hemalt ablaste vĂ”ileivaampsude vahel mĂ”ni hea soov ĂŒle huulte tuli. “Noh, asi seegi, las ta olla,” mĂ”tlesime. Kuid hetkedel, kui Joel ĂŒritas paaniliselt maha suruda kĂ”lakaid kringliteost vĂ”i klassivennad jĂ”udsid ĂŒldsegi mitte neile omaselt viimasena sööklarivisse, oli teada, et midagi on teoksil. Ja oh seda ĂŒllatust! Selle asemel, et toetada meie pĂ€devust vĂ€hilaadsete alamhĂ”imkonna teemadel ja vaadata youtube’ist ĂŒks lustakas video, ilmus ekraanile hoopis Genialistide lugu “Naine” ja silmapilkselt oli kogu meessugu klassi ees. Millised mehed! VĂ”tsite sĂ”nad suust ja vĂ”in julgelt öelda, et tegite paljudele jĂ€rgmistelegi naistepĂ€evadele silmad ette!

Kringel maitses vÀga hÀÀ ja need puusaliigutused jÀÀvad meiega ilmselt kauaks!

PS. KÔigile neidudele, keda antud video kÔnetas, julgen anda meie poistele klassiÔdede garantii, tegu on vÀÀrt kaubaga. Tasuks kiiresti tegutseda!!

Lisas: 133c 08.03.2018 19:12

Uut moodi perekonnaÔpetus

Kui ma rÀÀkisin eelmisel Ă”ppeaastal Reaali abituriendiga 12. klassis Ă”ppimisest, siis eriti suure reaktsiooni sain sellise omamoodi naljaka Ă”ppeaine nagu perekonnaĂ”petus kohta. “KĂ”ige mĂ”ttetum aine ĂŒldse” oli pĂ”hiline iseloomustus, mida emotsionaalselt korrutati, et veenda nii ennast kui teisi selle Ă”ppeaine ebavajalikkuses Ă”ppekavas. Miks me raiskame oma aega, et niigi piinlikke ja suures osas kĂ”igile teadaolevaid teemasid klassi ees arutada?? Õnneks vĂ”ttis juhtkond seda halvakspanu kuulda ning asus vĂ€lja töötama hoopis teistsuguse ĂŒlesehitusega perekonnaĂ”petust. Nii olimegi meie esimesed Ă”nnelikud katsejĂ€nesed, kellele meelejĂ€rgi olemiseks kutsuti tundidesse esinema paljusid oma ala eksperte. Nii veetsime me tunni LGBT ĂŒhingu tegevjuht Kristel RannaÀÀrega, kelle jutust selgus, et inimene vĂ”ib seksuaalselt mÀÀratleda ennast kasvĂ”i radiaatorina, mitmeid tunde kooli psĂŒhholoog Kati Pajumaniga, kes valgustas meid paarisuhte komplitseeritusest ning nĂ€itas, et Simpsonite peremudelit vĂ”ib pidada tĂ€iesti normaalseks ja heaks nĂ€iteks meile kĂ”igile. Ă„Ă€retult huvitavad olid Tuuli Vellama nĂ€idatud videod ahvidest, kelle peal tehtud eksperimendid aitasid mĂ”ista paremini ema kui kaitsja ja hooldaja vajalikkust lapse elus. Ka C-klass sai suure au osaliseks veeta tund Anu Kellaga, kellega uurisime eesti kirjanduse ja ĂŒhiskonnas toimuva vahelist seost. Õpetaja oli imestunud, kui igavaid ja masendavaid teoseid me ainult lugenud olime. Noh, eestlaste masendavat elu arvestades tundub pĂ€ris loogiline, kui ka eesti kirjandusklassika on vastavalt samasugune. Madis Somelariga saime tunde rÀÀkida tema lemmiktemal – vÀÀrtustest. Veel kĂ€isid meil esinejad tutvustamas kooselu ja perekonna Ă”iguslikku poolt ning tĂ€napĂ€eva ĂŒhiskonnas Ă€revushĂ€irete ja depressiooni vĂ”imalikke pĂ”hjuseid. Proua direktoriga tuletasime meelde majandustundides Ă”pitut ning ĂŒritasime perekonnana Ă€ra elatuda meile ette antud ressurssidest. MĂ”nikord oligi mĂ”ttekam planeerida perre kolmikuid, mis oleks sisse toonud lisaks ĂŒle kolme tuhande euro toetuseid, et pereisa saaks tegeleda Tallinnas purjetamisega. Eks kĂ”ik ole valikute kĂŒsimus. Loomulikult ei olnud Ene Saar unustanud Siimu tĂ”sist lubadust pidada igakuiselt oma isiklikku eelarvet kulude vĂ€hendamiseks. VĂ”ibolla Ă”nnestub meil sellele teekonnale kunagi kaasa elada
, aga tundes Siimu, siis vist mitte. Igatahes tundus mulle, et selline lahendus nii laialivalguva teema kiireks avamiseks pakkus pĂ€ris palju toredaid hetki ja meeldejÀÀvaid kĂŒlalisi. Ma ei kujuta ette, kuhu see Ă”ppeaine omadega tulevikus tĂŒĂŒrida vĂ”iks, aga kindlasti saab see olema ka jĂ€rgmiste abiturientide jaoks kui mitte rohkem, siis vĂ€hemalt sama pĂ”nev kogemus.

Laura

Lisas: 133c 06.03.2018 23:07

Mathias KĂŒbara kĂ”ne 24.02

Mina, Mathias KĂŒbar, kĂ”nelesin Eesti Vabariigi 100 sĂŒnnipĂ€eva puhul lipuheiskamistseremoonial. Paljudel vĂ”ib tekkida kĂŒsimus, kuidas sattusin kĂ”nepulti ning mis emotsioonid mind valdasid. Kirjutan vapustava kogemuse tagamaadest ja emotsioonidest. Ühel tavalisel koolipĂ€eval jaanuaris kuulsin koolimaja peal hÀÀlt “Isand KĂŒbar”. Muidugi pöördus minu poole niimoodi meie huvijuht Piret Otsa. Tavaliselt, kui ta mind nii taga otsib olen klassi pankurina jĂ€tnud teatud rahasumma Piretile maksmata. Seega natuke pelgasin meie kĂ”nelust, kuid tuli vĂ€lja, et jutt on palju intrigeerival teemal. Nimelt taheti, et keegi koolist peaks EV100 puhul riigilipuheiskamisel kĂ”ne. Piret tahtis abiturienti ja kĂŒsis, kas olen nĂ”us. Minu jaoks oli ainult ĂŒks Ă”ige vastus ja see oli “jah”. Niisiis langes mulle au pidada Eesti juubelipĂ€eva varahommikul Toompeal ĂŒks kĂ”ne. Õnneks oli pikkus kolm minutit, seega on sĂ”navĂ”tt suhteliselt lĂŒhike. Juhtunust kuuldes lĂ€ksid paljud tuttavad elevile ja vahel isegi mĂ”tlesid kĂ”nest rohkem kui ma ise. Kirjutama hakkasin seda 16. veebruaril, reedesel pĂ€eval. Olen varem klassivanemana kĂ”ne pidanud ja tantsuansambli rĂŒhmavanemana samuti. Seega ei ole sĂ”navĂ”tuga auditooriumi ette astumine mulle vÔÔras. KĂ”ne kirjutasin kolm pĂ€eva ja saatsin Ă€ra esmaspĂ€eva Ă”htutundidel. Vabariigi sĂŒnnipĂ€evani oli veel aega, aga kĂ”ne pidi tĂ”lkest lĂ€bi kĂ€ima. KĂ”ne kirjutamisel oli suureks abiks minu onu Urmo, meie kĂ”igi Madis, kultuuripĂ€eviku Anu ning ka pere, peamiselt isa Argo. KĂ”neĂ”petust sain nĂ€iteringi juhilt Katrin Nielsenilt ning olingi laupĂ€evaks valmis. Hommikul tĂ”usin varakult ja poole seitsmeks olin Toompeal. Seal oli aega veel harjutada ning kurku turgutada sooja teega. Õues oli vĂ€hemalt -15 kĂŒlmakraadi. KĂ”neks oli mul varutud uus mantel ja sinine lips.

Umbes 7:21 liikusin Riigikogu hoonest vĂ€lja ja seisin peaministri ning Riigikogu esimehe vahele. Nii Ratas kui ka Nestor surusid kĂ€tt ja soovisid edu. Tol hetkel oli ikka nĂ€rv sees. KĂ”las hĂŒmn ning tervitussĂ”nad ĂŒtles Nestor. KĂ”las “Eesti lipp” ja peale laulu lĂ”ppu kutsuti kĂ”nelema Reaalkooli abiturient Mathias KĂŒbar. KĂ”ndisin kĂ”nepuldi juurde ja heitsin pilgu rahvale. Õnneks oli esireas paar tuttavat nĂ€gu Ennustusliigast, mis andis mulle enesekindlust. Hiljem oli hea meel ka selle ĂŒle, et ma ei saanud aru, kui suur rahvamass mind tegelikult kuulas. Esimese lausega oli ka nĂ€rv kadunud. RÀÀkisin rahulikult lĂ”puni, ikkagi nautisin seda hetke Eesti rahva ees. KĂ”ne tehtud, sain tagasi asuda peaministri kĂ”rvale. Edasist tseremooniat ei pannud vĂ€ga tĂ€hele, sest pinged olid maas ja mĂ”tte mujal. TervitussĂ”nad ĂŒtles ka Luteri kiriku esindaja, kes viskas enne tseremoonia algust paar muhedat nalja. Mingi hetk seisid mu kĂ”rval president Ilves koos abikaasa Ievaga. Nende peale natuke ehmusin, kuid ka kohe harjusin. Peale tseremoonia lĂ”ppu andsin ka ETV-le intervjuu. Nii kĂ”ne kui ka intervjuud saate lipuheiskamistseremoonia jĂ€relvaatamise alt vaadata. Peale kĂ”ne kuulsin sĂ”pradelt ja tuttavatelt ainult kiidusĂ”nu. Ka Margus Tsahkna ja Marko Mihkelson patsutasid Ă”lale. VĂ€ga meeldejÀÀv ja mĂ”nus hommikupoolik oli. AitĂ€h sellise vĂ”imaluse eest!

KĂŒbar

Lisas: 133c 06.03.2018 23:06

Leedu 100

Labas!

16. veebruaril tĂ€histas Reaal omale iseloomulikus poliitkorrektsuses Leedu iseseisvuspĂ€eva – ka kallitel baltinaabritel kukkus 100. aastapĂ€ev Ă€ra. Selleks puhuks oli aulas valitud rahvale korraldatud aktus, mida otseloomulikult viis lĂ€bi 133. C klassi esindus. Eks arvestustenĂ€dalal pole meile mingiks katsumuseks sisustada 200 Ă”pilasele 35 minutit Leedu kultuuri tuvustamiseks. Aktust juhtis meie suurepĂ€rane Stenver – sellel mehel karismast puudu ei jÀÀ ning enda nelja lausega vĂ”lus ilmselt kĂ”ik saalis istunud 9. klassi tĂŒdrukud Ă€ra (kas tĂ”epoolest saab temast jĂ€rgmine Johann?). Meie ajaloolane Henrik aka Toivo ei lasknud enda lipul langeda ning tegi suurepĂ€rase ettekande selle riigi ajaloost. Naiselikku vĂŒrtsi lisasid aktusele Hedvig ja Maria kes tegid presentatsiooni lihtsalt toredatest Leedu asjadest. Kas teadsite, et Leedukad on siiamani padukatoliiklased? Ja et Leedu ujuja vĂ”itis 15-aastaselt olĂŒmpia. Vot, tee jĂ€rgi, Eesti! Ei, selles riigis on, mida avastada. Seda Hedvig ja Maria kohe jĂ€rgmisel pĂ€eval ka tegid.

Suur aitÀh suursaadikule, kes pidas aktusel maha vahva kÔne; suur aitÀh Madisele ja Ukule ning kÔigile aktusest osavÔtjatele!

Ja lĂ”petuseks: kui midagi sellest teadmisterohkest aktusest kĂ”rva taha panna, siis kindlasti seda, et ĆĄis vyras uĆŸmokės uĆŸ viską, sest et Ă”iged hĂ€rrasmehed tĂ”esti maksavad kĂ”ige eest.

Lisas: 133c 06.03.2018 23:01

Reaalkool leiutas ajamasina

Kui sa 7. veebruari varahommikul pĂ€rast kĂŒmnendat korda oma Ă€ratuskella edasilĂŒkkamist pea lĂ”puks padjalt lahti said, siis vĂ”is sulle ju tunduda, et oled ikka aastas 2018 – ilmselt lohistades nĂ€ppu mööda telefoni ekraani said oma Instagrami ja Facebooki uudistele tiiru peale teha. Kuid juba riietudes pidid veidi pead murdma oma langetatud valiku vanamoodsuse ĂŒle. Kooli sisenedes sai aga asi selgeks – nii sina kui ka ĐŸĐ”Ń‚Ń€ĐŸĐČсĐșĐŸĐ” Đ Đ”Đ°Đ»ŃŒĐœĐŸĐ” УчОлОщД olite aastas 1918. Kas tegemist oli puhta maagiaga? Vaevalt, arvestades kui palju ĂŒks gĂŒmnasist peab gĂŒmnaasiumi jooksul fĂŒĂŒsikat Ă”ppima. KĂŒll keegi lĂ”puks ikka selle ajamasina ka valmis tegi. KĂ”ige toredam koht koolimajas oli nĂŒĂŒd sööklakorruse koridor, kus seisid reas hĂ€sti armsad tĂ€navalaternad, mille vahel hĂ€sti armas tĂ€navapingike. Ohh, kui armas koht peatumiseks ja korraks hinge tĂ”mbamiseks. Aulasse sisenedes aga realiseerus gĂŒmnasisti ĂŒks kĂ”ige suurematest hirmudest –  terve aktus pĂŒsti seistes!?!? Kuidas nad seda kĂŒll 100 aastat tagasi suutsid, iga kord tund aega kuulata direktorit ja kĂŒlalisi ning mitte tooli sĂŒgavusse vajudes tukastama jÀÀda. Tegelikult imestasid kĂ”igi tegelaste rolli sisseelamise vĂ”ime ĂŒle. Kuidas Nikolai Kannuks kehastunud Martin Saar ilmekalt kĂ”neledes teadlikult oma prille ninalt graatsilise kĂ€eliigutusega ĂŒles tĂ”stis ning hetke pĂ€rast jĂ€lle tagasi asetas ja nii mitu korda. Kuidas usuĂ”petusĂ”petajaks kehastunud Madis Somelar nii suurt pahameelt tundis seaduse vastu, mis lĂ”petas usuĂ”petuse andmise koolides.

Igas koolitunnis kĂ€is Ă”ppetöö vastavalt ajastule. Rehkendamise tunnis said lehitseda Ă”petaja Raja vĂ€ga vÀÀrtuslikke raamatuid – igivanu matemaatikaĂ”pikuid ja kui vedas, siis ka veel Ă”pilase enda mĂ€rkmelehtedega. Isegi kui sa ise ei nĂ€inud nendes köidetud paberilehtedes nii suurt vÀÀrtust, siis selle 35 minutit tegi just huvitavaks see, kui palju nad tĂ€hendasid Ă”petajale endale, kui innustunult ta tĂ”i vĂ€lja pĂ”nevaid erinevusi tĂ€napĂ€evaste Ă”ppematerjalidega vĂ”rreldes, kui sĂŒdamlikult ta kĂ”neles sellest Ă”pilasest, keda tal Ă”nnestus lĂ€bi tema kĂ€ekirja ja matemaatika tundma Ă”ppida. Alati on pĂ”nev kuulata inimest, kes rÀÀgib sellest, mida ta vĂ€ga armastab. Ajalootunnis tutvusid 1918-aegse kooli ĂŒmbrusega ja linnapildiga ning looduslootunnis Ă”ppisid pigem lugemist, sest tekst raku mitoosist ja meioosist oli kaunis gooti kirjas. VĂ”imlemises aga vedas sul, kui olid tĂŒdruk, sest nemad jĂ€eti tegelikult koolis tol ajal mitte ekisteerimise tĂ”ttu piinamisest kĂ”rvale pingile istuma ja itsitama poiste Pisa-torn-pĂŒramiidide ĂŒle, mille saatus tihtipeale oli isegi Pisa torni omast kurvem ehk vĂ”rdus kohese kokkuvarisemisega.

Natuke vĂ€hem liialdades tuleb ikkagi ka poistele au anda nende peapealseisude, kukerpallide, backflip’ide ja muu imetlusvÀÀrse eest. Ka lollitamise eest, kuritarvitades teise usaldust, mistĂ”ttu ta, vaeseke, ennast peagi klassivenna kĂ€te vahel olemise aseme kĂŒlmalt pĂ”randalt leidis (nii loobiti loomlikult nĂ€iteks Joeli :D). Puhas naer tuleb peale, mĂ”eldes praegu suurele Sebastianile, keda kinni pĂŒĂŒda ĂŒritav klassivend lihtsalt tohutu raskuse all matile vajus. HĂ€sti tehtud poisid! PĂ€rast sellist pingutust oleks igaĂŒks terve prae nahka pistnud, koolisöökla otsustas aga pakkuda leiba heleroosa ja helerohelise mÀÀrdega ja teed. Noh, parem ikka kui mitte midagi. Esmasest ehamtusest ĂŒle saanud, maitsesid mĂ”lemad mÀÀrded ĂŒllatavalt hĂ€sti ning leiba jĂ€tkus ka palju. Klassijuhatajatunnis said vĂ”tta endale aadliku nime ning hinnata oma ainealaseid oskusi skaalal hÀÀ, kĂ€ib kah jne. Edasi kiirustasid Ă”ue, et kuulata seda tĂ€htsat Manifesti kĂ”igile Eestimaa rahvastele vĂ”i lihtsalt rigni vaadata, sest see manifest on piisavlt pikk, et koolilapse tĂ€helepanu jĂ”uaks juba mitmeid kordi hajuda kĂ”rvalistele radadele. Potsa kĂ€is mööda Ă”ue ringi oma ruuporiga, et kutsuda klasse staadionile moodustama EESTI 100 kujutist. Samal ajal langes laia lund. Õpilased ulatasid abistava kĂ€e, et oma ees seisjal kuldsed sakid lumevangist pÀÀsta. Õhus oli tunda selle saja aasta Ă€revust ning uhkust oma pisikese riigi ĂŒle. Öösel tĂ”i sĂŒgav uni sind jĂ€lle tagasi tĂ€napĂ€eva, astuma mööda uut sadat ning meenutama sulle seda teekonda mitte maha magama.

Laura

Lisas: 133c 06.03.2018 23:00

Poola-Eesti 100

5. veebruaril kĂ€isid Madis ja Toivo Filmimuuseumis toimunud nĂ€ituste “Poola-Eesti suhted 1918-1939: kajastusi Eesti arhiivivaramus” ning “Marssal JĂłzef PiƂsudski ZdzisƂaw CzermaƄski 13-l pildil August Pulsti kunstimapist” avamisel tĂ€histamaks 100 aasta möödumist Poola Vabariigi taasiseseisvumisest ja 100 aasta möödumist Eesti Vabariigi iseseisvumisest. 1918 oli tĂ€htis aasta nii Eestile kui ka Poolale, algas iseseisva riigi ĂŒlesehitamine ja see ei olnud kerge. NĂŒĂŒd, ka 2018. aastal on Eesti ja Poole teineteisele lĂ€hedased liitlased ja sĂ”brad. Oli tore osaleda nii tĂ€htsal ĂŒritusel, mis oli mĂ”lemale riigile nii tĂ€htsad. (btw Johan Laidoneri naine oli poolakas ja on Eesti ajalukku jÀÀnud kui Eesti esimene esileedi)

Toivo

Lisas: 133c 06.03.2018 22:57

Ülikondades hurmuritest aluspĂŒkstes lĂ”ngusteni

Iga-aastane Vabalava pakub juba varajastest hommikutundidest alates, mil aulasse hakkab jĂ€rk-jĂ€rgult kerkima lavakonstruktsioon, palju kĂ”neainet ja elevust. Sigimist-sagimist on tĂ€is klassiruumid ja koridorid. Selleaastane, juba seitsmendat korda toimuv ĂŒritus oli aga 133c klassile kohe eriti sĂŒdamelĂ€hedane: esmakordselt (ja loodetavasti ka viimast korda) tuli kokku meie oma klassivendade tantsu- ja laulutrupp Vatseli Viisik (koosseisus Margus, Sebastian, Pohga, Johann ja Siim) ning Ă”htut juhtis herr KĂŒbar.

Tuleb tĂ”deda – reaalikad oskavad ĂŒllatada. Kui arvad, et oled juba kĂ”ike nĂ€inud ja teinud, siis mĂ”tle veel kord. Lavalaudadel sa muu hulgas nĂ€ha jojotrikke, taassĂŒndinud Spice Girls’i ja boyband‘e ning tragikoomilist stand-up’i, mis leidis ĂŒles ka 133. lennu poiste valupunktid (eks te ise teate, kes te olete, kelle alkoholi tarbimine on lineaarses sĂ”ltuvuses juuste pikkusega). Kas tegu oli positiivse nĂ€htusega vĂ”i mitte, jÀÀb igaĂŒhe enda otsustada. See-eest ei pidanud pettuma ĂŒkski saalisviibija, kes oli pikisilmi oodanud traditsioonilist fĂŒĂŒsikute etteastet. Vatseli Viisiku kohta vĂ”ib vast nii palju öelda, et nĂ€hti rohkem, kui valmis oldi, aga eks omamoodi silmiavardav oli seegi. Aga julge pealehakkamine pool vĂ”itu, isegi, kui seekord tuli tunnistada rebaste Beyond Beyond’i laadse toote Kuum Segadus paremust rahva silmis (me armastame teid ikka!).

Vabalava tĂ”estas jĂ€rjekordselt Reaali rahva mitmekesisust ja ĂŒhtsust. Rohkem kui kunagi varem, oli tuldud end proovile panema ja lihtsalt esinemist nautima. KiidusĂ”nu jĂ€tkus ka ĆŸĂŒriil koosseisus: tĂ€iesti subjektiivne Ivo Linna, lihtsalt imearmas Marie Vaigla ja kultuuriinimesi tasakaalustav keemiline jĂ”ud Martin Saar. VĂ€ga aus trio!

Ega siis asjata ei öelda, et julge hundi rind on rasvane: kĂ”ik neljapĂ€eva Ă”htu julgustĂŒkid said kenasti premeeritud ka kohukeste, Vitaminerali (!) ja kĂ”ikvĂ”imalike pÀÀsmetega. Rahva seas loositi vĂ€lja koguni 18 liitrit Largo mahla. Üritusele pani punkti Frankie Animali akustiline etteaste ja ĆŸĂŒrii lemmiku Johanna Juhansoni vĂ”imas omalooming. Tugevamatele oli aga Ă”htu alles noor ja tĂ€histamine jĂ€tkus varajaste hommikutundideni.

Suur kummardus Stenverile ja Hedvigule ĂŒrituse suurepĂ€rase planeerimise eest, KĂŒbarale rahva naerutamise eest ning kallitele klassivendadele ulja ja vallatu pealehakkamise eest (PS. NĂ€gite ka balletiseelikutega vĂ€ga ĆĄikid vĂ€lja)!

Mirel

 

Vatseli Viisik tÀies koosseisus

 

Õhtu sĂ€ravaim(ad) staar(id)

Igati muhkel olemine

Boyband’i materjali siin iseenesest oleks

Lisas: 133c 06.03.2018 22:56

Miks nÀha vaeva ehk kuidas kultuuripealinna kasvandikud eestivenelaste ootused purustasid

Peterburi Ă”pilaste saabumise esimesel pĂ€eval usaldati nad kahele meie klassikaaslasele, kes viisid lĂ€bi ekskursiooni koolimaja seinte vahel. Tundide lĂ”ppedes viis Martin Ć pol mĂ”ne kooliastmekaaslasega kĂŒlalised vanalinna. Anti valikuline ĂŒlevaade sealsetest hoonetest ning Tallinna ajaloost ĂŒldiselt. Venelastele jĂ€id silma Rae apteek ja Toompea vaateplatvormidelt avanev vaade. Valges jĂ”uti veeta tund aega ning selleks pĂ€evaks sai kultuuriline programm lĂ€bi. Kahtlaselt, ent prognoositavalt sai nende kultuurianum tĂ€is, toss oli vĂ€ljas ning kiirustati ĆĄoppama – mida enam teha kultuuripealinnas. Sama pĂ€eva Ă”htul tuli vastutus nagu vĂ€lk selgest taevast ja langes kodanik Vronski Ă”lgadele. Nimelt tekkis vajadus vĂ€ikestele vene Ă”pilastele (8.-9. klass – muidugi on nad vĂ€ikesed) Jumalale endale tĂ€iesti arusaamatul pĂ”hjusel teha ettekanne Romanovite dĂŒnastia teemal – ilmselt oli see vajalik, et tĂ€ita nende enda hariduse lĂŒngad J. Prokrastinatsioon oli alati olnud kodanik Vronski ĂŒks sĂ€ravaimad tunnuskĂŒlgi. Koolirindelt langenud Martin sai ĂŒlesandeks midagi head kodus kokku segada. JĂ€rgmisel pĂ€eval istus Ilja-Viljard tund aega enne esitluse algust klassijuhataja arvutis ja tĂ€iendas seda konsulteerides ajaloo Ă”petajaga, kes oli parasjagu, nĂ€dalavahetuse maitse suus, kodu poole ruttamas. Kell 17:30 astus kodanik Vronski Ă€sja einetanud publiku ette PĂ€rnu mnt majas ning hoiatas kindlameelselt: „Tean, et suure tĂ”enĂ€osusega ajalugu teid ei huvita, kuid valmistasin huvitava ettekande, ning nĂ”uan tĂ€helepanu 20 minutiks.“ Ilmselt oli see lootusetu viide Robbie Williamsi ĂŒtlusele „…your asses are mine for two hours“. LĂ”ppes see ettekanne traditsiooniga, mis ĂŒllatavalt hĂ€sti iseloomustab harjukeskmist pĂ”hikooli klassi. See, kes tahtis – see kuulas, kes ei tahtnud – ei kuulanud. Imekaunis kaheksanda klassi neiu, kes oli terve esitluse istunud telefonis, vaatas sĂŒĂŒtu pilguga kodanik Vronskile otsa ja kĂŒsis: „Kas tohib kĂŒsida – miks tegid sa meile esitlust ajaloo teemal?“

Lisas: 133c 06.03.2018 22:54

Kui reaalist sai ĂŒheks Ă”htuks kĂ”rts

LaupĂ€eval, 27. Jaanuaril oli Reaalis vilistlaspĂ€ev. Umbes nĂ€dal enne seda tuli meiega rÀÀkima Piret Otsa, kes tutvustas vilistlaspĂ€eva sisu. Iga abituuriumiklass sai mĂ”ned ĂŒlesanded. Meie klassi ĂŒlesanneteks oli piletite tegemine ja nummerdamine, siltide ja plakatite ĂŒlespanemine, meenete mĂŒĂŒk ja vilistlaste registreerimine. Koorilauljad pidid ka kontserdil laulma.

Mina jĂ”udsin laupĂ€eval kooli umbes kuue paiku ja olin selleks hetkeks juba ĂŒpris vĂ€sinud, sest hommikul oli keemiaolĂŒmpiaadi piirkonnavoor. Muusikaklassis laulis koor hÀÀled lahti. HÀÀled lahti lauldud, tegime ettekandele tulevad lood lĂ€bi, vĂ€hemalt osaliselt. PĂ€rast seda enam kaua aega polnudki ja tuli lavale minna. Laulsime neli laulu: “Muusika”, “Jaani hobu”, “Õhtu ilu” ja ĂŒhe inglisekeelse gospeli, mille pealkiri mulle enam meelde ei tule. Kolm laulu tulid tĂ€itsa hĂ€sti vĂ€lja, mitte perfektselt muidugi, kuid “Jaani hobu” lĂ€ks veidi rohkem aia taha ja sellest sai vist publikki aru, kuigi seda mingil moel vĂ€lja ei nĂ€idatud. Laulud lauldud, oli natuke aega puhkamiseks.

Olin end kirja pannud registreerimislaua Ă”htusesse vahetusse. Eks oli ka hea treenida vÔÔrastega suhtlemist, sest see pole kindlasti mitte minu tugevaim kĂŒlg. Registreerimisel pidi kĂŒsima kohaletulnud vilistlase perekonnanime ja selle jĂ€rgi ta andmebaasist ĂŒles otsima. Õige inimene leitud, pidi ĂŒle kĂŒsima, kas nende meiliaadress on sama ja siis pidi vajutama “salvesta” nuppu. Seda kĂ”ike muidugi vĂ”luva naeratuse saatel, mis pole samuti mu tugevaim kĂŒlg. Õhtuses vahetuses registreerimine oli muidugi kergem, sest inimesi liikus laua juurde palju vĂ€hem kui ĂŒrituse alguses. Kuigi ĂŒlesanne oli tegelikult vĂ€ga lihtne, esines ka raskuseid. Kui inimene sulle oma perekonnanime ĂŒtleb ja sa pead mitu korda kĂŒsima, et kas te saaksite palun korrata, ja siis ka lĂ”puks paluma neil nime tĂ€hthaaval ette lugeda, siis see on ĂŒsnagi piinlik. VĂ”imalik, et ma liialdan.

LĂ”puks jĂ€ime Liisiga kahekesi vilistlasi registreerima. KĂŒmne paiku Ă”htule kĂ€idi meie juures ĂŒsna harva ja hakkasime otsima pilte 1918. aastast, et valmistuda AjarĂ€nnakuks. Pool ĂŒksteist vabanesime oma postilt ja saime koju minna. Kuigi ma esialgu pelgasin registreerimistööd, ei osutunud see pooltki nii jubedaks, kui olin kartnud ja jĂ€in ellu.

*Seda ĂŒritust ei jÀÀdvustata*

Lisas: 133c 06.03.2018 22:48

JÔuluball

Tallinna Reaalkooli 2017. aasta jĂ”uluball toimus 28. detsembril algusega kell kuus. Rahvast vooris hordides koolimaja uksest sisse juba ammu enne kuut, et end rahulikult peovalmis seada. Tuli kokku nii teadatuntuid praeguseid gĂŒmnasiste ning hiljuti lĂ”petanud vilistlasi kui ka ennenĂ€gematuid pĂ”hikoolikaaslaseid ja muid muhedaid selle. Kingad viksitud, kleidisabad sĂ€titud, seati sammud uhke aula poole. Ć armikad 132. lennu vilistlased lugesid jĂ€rk-jĂ€rgult ette paaride nimesid, kellele oli ette nĂ€htud reipal sammul peo peremeeste Martin Saare, Madis Somelari ning perenaise Betti Somelari poole tĂ”tata ja innukalt nende kĂ€tt suruda. Selle jaoks oli planeeritud pooltunnike ning 18.45 algas avavalss PĂ€rnu Noorte Puhkpilliorkestri, eesotsas Rein Vendla saatel. Oh, kui kaunis vaatepilt kĂ”iki pealtvaatajaid tabada vĂ”is! Esimese tantsu ajal jĂ€i kĂŒll Ă”hust ja ruumist veidike puudust, ent sama ei saa öelda balliliste innukuse ja rÔÔmu kohta. Suure avalöögi jĂ€rel sai jĂ€tkata oma tantsuliigutuste lihvimise ja/vĂ”i demonstreerimisega vĂ”i minna kooli koridoridesse kaaslastega muljetama, nautides pakutavat söögi- ja joogipoolist. Peotantsu vihuti orkestri saatel hiliste Ă”htutundideni ehk kella kĂŒmneni. Minuti pealt algas pidu vabamas vormis ning siis avanes igaĂŒhele vĂ”imalus teha kaaslastele silmad pĂ€he ja nĂ€idata, milline pöörane tantsulĂ”vi temas tegelikult peitub. Nalja sai, tantsu sai, lusti sai! Igati nauditav Ă”htu, mille traditsiooni hoidkem elus ka edaspidi!

Johanna

Lisas: 133c 06.03.2018 22:46