133c

Kuna meie klassijuhataja on ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja ning lisaks ka oma aine alase ametiühingu esimees, siis pole sugugi ime, et ka meid selle valdkonna tegemistesse kaasatakse. Nimelt korraldati ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajate rahvusvaheline konverents just Reaalkoolis ning vabatahtlike abi kulus marjaks ära. Tööd jätkus korraldusmeeskonnale kui ka tõlkidele. Välismaised külalised oleks vist kooli peale ära eksinud, kui poleks leidunud lahkeid õpilasi, kes neid õigetesse ruumidesse juhataksid, ning ka Eesti õpetajatel oli murekohti, peamiselt ingliskeelsetest ettekannetest aru saamisel. Tõlkimine polnud aga sugugi vaid tüütu töö. Esiteks oli see päris mitmetele õpilastele esmakordne kogemus selles ametis. Teiseks avardas see ka oluliselt silmaringi. Näiteks selgus Läti maailmasõdadevahelise perioodi ajalugu käsitlevas ettekandes, et me polegi nii erinevad – ka neil käisid ühiskondlikud ja poliitilised protsessid meie omadega sama rada ja jõuti välja diktatuurini.

Lisaks ametlikule konverentsile olid tõlgid oodatud ka vabamas õhkkonnas veedetud õhtusöögile, kus sai nautida haritud inimeste seltskonda ning sõna sekka öelda haridusteemalistes debattides. Ühte lauda sattusid enamasti kokku eri rahvustest pedagoogid, seega käis vestlus inglise keeles, ehk tegemist oli suurepärase keelepraktikaga. Samuti saadi palju teada välisriikide hariduse eripäradest ja kultuurilisest taustast.

Kogu ürituse nahka läks küll pool nädalavahetust, aga pole hullu, tulu ületas seekord kaugelt loobumiskulud.

6. oktoobril käis meile oma tegemistest kõnelemas Madise vana sõber Henri Hünnev. Henri püüdis tüdrukute tähelepanu koheselt. Kiiresti püüti kaaslastelt teada saada, kes see mehisust ja salapära kiirgav kompu on. Peab tunnistama, et nii mõnigi tegi kiire klõpsu telefoniga, et parallelklassiõdede ees natuke eputada.

“Aakad, natige ajalugu” -Keity

Eks poisidki muutusid ärevaks ja tundsid konkurentsi hõngu.  Tegelikult on Henri väga muhe ja sõbralik Pärnu poiss. Henri alustas varakult karjääri tätoveerimisega. Sebis endale kusagilt esimesed vahendid ja reklaamis välja, et teeb esimesed 100 tatokat sõpradele tasuta. Tagantjärele ta tunnistab, et kahetseb mõne tätoveeringu tegemist. Mingile kohalikule vennale kirjutas ta lihtsalt, kenalt ja suurelt tema nime käe peale, vähemalt ei pea meile tundmatu „S A N D E R“ kunagi kartma, et nimi mõnel karmimal klubiõhtul ununeks.

Kahjuks Henri isa suri, kui Henri oli alles kusagil meie vanune. Kõigile lisaks tähendas see ka seda, et Henri pidi üle võtma isa transpordifirma juhtimise. See tekitas aga noorele poisile kõvasti peavalu, sest ettevõttel olid võlad ja väga palju asju vajas kordaajamist. Õnneks on Henril head tuttavad ja sõbrad, kes teda alati aitavad. Nii näiteks pääses Henri kaitseväkke minekust, sest teatud tuttavad teatasid kuhugi, et Henril on rasked ajad ja firma juhtida, seega Henri vabastati kaitseväest. (Kui keegi teab selliseid inimesi veel, siis saatke meil vm, aitäh) Peale viit aastat jebimist sai Henri aru, et temast ettevõtjat ei saa, kuid endiselt teeb ta tatokaid kõigile soovijatele. (asi on Sanderi nimekirjutamisest kõvasti edasi arenenud)

Tegemist on ka karmi tsiklivennaga, nimelt kuulub Henri motoklubi Wildcards MC liikmete hulka. Henri on mees, kes elab elu täiel rinnal ja ei põe asjade pärast, kõik loksub sujuvalt jooksvalt paika. Eriti õnnelikuks tegi Henri külaskäik muidugi meie suure tsiklitearmastaja Keity, kes sai koheselt ka kutse Männikule krossi sõitma minna.

Lisaks tsiklitele armastab Henri ka neljarattalisi masinaid, mida saime omal nahal tunda Johanniga Pärnus peale Madise sünnipäeva, kui hetkega võlus Henri välja kuskilt platsilt vana tagaveolise Volvo, millega me kuhugi Valgeranna loopealsetele jäärajale driftima läksime. Kõik oli väga tore ja lahe.

Kuniks me suutsime Johanniga Volvo veepumbarihma ribadeks sõita ja nii me külmetasime 1,5 tundi ilma sööma ja joomata, kuniks lahke naisterahvas meid Madise juurde sooja pukseeris.

Persili pudel…

Kuna me Johanniga tundsime süüd Volvo purunemises, siis läksime me järgmisel nädalavahetusel Pärnu ja aitasime Henri silmarõõmu uuesti üles putitada. Henri tutvustas meile sellel nädalavahetusel ka Wildcardsi klubimajasid, tänu millele saime osa Aironi ja Joonase sünnipäevapeost. Niipalju kiilakaid noormehi ühes ruumis pole mina kunagi varem näinud, rohkem seda õhtut  kommenteerima ei hakka, kui siis niipalju, et Aironi ema tehtud kartulisalat oli väga maitsev. Henri külaskäigust sai mõne jaoks pikem seiklus kui oleks osanud oodata.

Igal juhul täname Madist, et ta Henri meile Pärnust kohale kutsus ja muidugi suured tänud Henrile endale, et ta meile oma kogemusi ja seiklusi jagas!

Siim ja Keity

Aastal 2017 15-16 septembril toimus Reaalkoolis reaal- ja loodushariduse konverents. Konverents oli järg ehk ta oli aastal 2015 juba toimunud. Üritus oli jaotatud reede ja laupäeva vahel. Ise tegin ma oma elus esimest korda tõlgi tööd. Päris raske oli kohapealt inimesele eesti keelt inglise keeleks muuta. Aga tore oli ka. Sain palju uut teada Rumeeniast ja Hollandist, kust minu “kliendid” pärit olid. Ega õnneks ei olnud asi nii hull ka, kui tundub. Kui midagi läks kõrvust mööda või tõlkisid valesti, siis tuli ainult teha nägu, et nii peabki olema. Eesti keel on ikka piisavalt erinev, et välismaalane midagi aru ei saaks. Lisaks konverentsi osale koolis, käisime ühe töötoa raames Tallinna Toomkirikus Christian Ackermanni altariseina vaatamas. Nii mõnelgi konverentsil osalejal võttis kõrgetel tellingutel turnimine jalad natuke nõrgaks ka. Reede õhtul olime oodatud Soome Instituuti, et juua ja süüa midagi kosutavat. Järgmine päev ootasid meid ees erinevad töötoad. Kõik said valida just endale meeldiva. Eredalt jäi meelde õpetaja Anu Kella ja Martin Saare töötuba, milles leiti ühendust keemia ning kirjandusklassika vahel. Konverents oli väga mitmekesine ning tõlkimine oli nii väärtuslik kogemus kui ka moodus, kuidas leida endale tuttavaid välisriikidest.

Eliise

4. aprillil toimus teaduspäev, millest ka meie klass osa sai. Natuke muljeid:

Olen väga tänulik ja õnnelik, et meie õpetajad korraldasid nii hea ja inspireeriva päeva. Oleme suures õnnesärgis, et saime midagi sellist kogeda. Täna on pühapäev ja siiamaani mõtlen külaliste öeldule. Mulle meeldis väga Piret Potissepa loeng, tahaksin ise midagi sarnast tulevikus teha (erinevad projektid ja rahvusvaheline töö) ning seepärast andis see väga palju inspiratsiooni haarata igast võimalusest ja teha tööd. Lisaks meeldisid mulle loengud tänasest seisust maailmas, poliitikas, Venemaal, Eestis jne. Neid oli kolm: Ants Laaneots, aktuse loeng ja Mart Nuti loeng. See pani mõtlema, mis toimub hetkel maailmas meie ümber ja avardas väga palju üldist pilti. Olen väga-väga tänulik nende loengute eest, kuna suudan nüüd ühiskonnakriitilisemalt meedias vahendatavat analüüsida ja valikuid teha, mida sellest vastu võtta. Minu jaoks kõige suurem õppetus oli see, et maailm pole enam ammu ainult Euroopa-keskne ning pigem on perspektiiv nihkunud Aasiasse, Ameerikasse. Ma teadsin seda ka varem, kuid läbi kõigi loengute (eriti Piret Potisepa ja Marek Tamme) tuli see väga selgelt välja ning hakkasin seda ka endale teadvustama. See mõte on mind viimastel päevadel väga mõjutanud seoses tuleviku valikutega ja milline see maailm võiks olla, kui mina kord karjääri hakkan tegema. Olen väga rahul kogu üritusega, kuna see pani mind mõtlema paljudele probleemidele ja vaadetele, ning loodan, et seda traditsiooni korraldada teaduspäeva jätkatakse.

Hedvig

Oli väga vahva päev, mis andis palju uusi mõtteid ja vaatenurki. Eriti meeldisid mulle Piret Potisepa ja Marek Tamme loengud. Piret Potisepp kõneles oma “mittelineaarsest karjäärist”, mis avardas ettekujutust tuleviku võimalustest ning andis teistmoodi uudse edu valemi. Potisepp on väga kaasahaarav esineja ning iga sõna oli huvitav. Hea näide sellest, kuidas “globaalne küla” toimib ning mil moel on võimalik sellest osa saada. Meeldis ka see, et ta rääkis ausalt nii headest kui ka halbadest kogemustest ja avardas väga palju ettekujutust erinevate maailmajagude igapäevasest toimetamisest. Tahaks teda kindlasti pikemalt kuulata ja veel rohkem teada saada. Piret Potiseppa võiks uuesti kutsuda, sest inimesi, kes nii mitmes erinevas maailma kohas töötanud ja elanud on, pole palju, kuid selliseid inimesi võiks rohkem olla ja loeng pani selliste võimaluste peale sügavamalt mõtlema ning andis parema ettekujutuse. Marek Tamm kõneles ajaloost, täpsemalt sellest, kuidas toimub ajaloo üles kirjutamine. Teemadeks olid nii see, kuidas ajalugu pidevalt muutub, kui ka see, et ajalugu peaks käsitlema kui tervikut, mitte jaotama erinevate regioonide vahel. Mulle meeldis uudne lähenemine ajaloole, mis andis ehk veidi kriitilisema mõtlemise. Marek Tamme uuesti kutsumise põhjuseks võikski olla see, et ta käsitleb ajalugu sellise nurga alt, mida tavalises ajaloo tunnis ei tehta. Samas annab see kõigele laiema konteksti ning laiendab vaatenurka.

Liisi Lota

Mulle väga meeldis Ene Ergma tund satelliitidest – jutt oli põnev ja viskas nalja ka! Samuti oli huvitav ka Laaneotsa tund – ta avas külgi Eesti-Venemaa suhetest mida ma varem ei teadnud. Tore oli!

Õun

Suured tänud sulle, Madis. Väga lahe oli!

14. detsembril olid meil klassijuhataja tunnis külas AS Ehitustrusti ehitusinsener Riho Kõiv ja Tartu Ülikooli tudeng Carolina Bergštein. See tähendab, et jätkus meie erinevate ametite tutvustamise saaga juhuks, kui keegi on huvitatud ehitusinseneri või modelli tööst.

Esimesena kõneles Riho, kes avas meile oma töökohustuste tutvustamise kõrvalt ka oma viit õpinguaastat Tallinna Tehnikaülikoolis. Esimesed kaks aastat üldaineid andis tugeva põhja alla, nii et pärast teist või kolmandat aastat ei mõjutanud enam eelnevad kogemused või nende puudumine. Kõige keerulisem aine tema jaoks oli mehhaanika. Riho andis ka näpunäiteid ja tegi tähelepanekuid, kuidas ülikoolis ellu jääda:

1) Õppejõud suhtuvad alguses tudengitesse väga üleolevalt. Ei tohi ära ehmatada ja kartma hakata, kuid peab teadma oma kohta hierarhia püramiidis.

2) Kui oma rühmatundi ei saa minna, siis võid minna teise. Rühmatundidest saab lihtsalt vajalikud andmed, kogu töö tuleb ikka kodus ära teha.

3) Harjutustundides peab alati käima! Need on üks kord nädalas.

4) Ülikoolis õppides saab sättida endale ise sobiva tunniplaani ning nihutada koormust nädalas mingile päevale rohkem ja mingile vähem.

5) Ise tuleb olla järjel oma koduste töödega, sest paigas on ainult lõppkuupäev. Kedagi ei huvita sinu töö protsess ja millal sa seda teed, kuid tähtaegadest tuleb kinni pidada.

6) Igas aines on kaks kontrolltööd, kui neid hästi teha, siis on võimalik eksamist pääseda.

Riho tõsisema jutujärje võttis üle Carolina. Tema kenast välimusest võis kohe oletada, et tegemist on modelliga. Nii oligi. Nimelt on ta töötanud enam kui 10 aastat sellel erialal, alustades juba väga noores eas ja saades kohe väga edukaks. Modellitöö pärast jättis ta kunagi isegi kooli pooleli, ent läks lõpuks siiski tagasi ja õpib hetkel Tartu Ülikoolis erialal “Ökoloogia ja elustiku kaitse”. Carolina jutu kandvaks mõtteks oli, et kunagi ei tohi karta oma unistuste poole püüelda ja igast võimalusest tuleb kinni haarata. Tal oli kaasas ka portfolio oma moefotodega ja neid oli kõigil põnev vaadata.

Laura & Victoria

Ühel kaunil detsembri teisipäeva varahommikul käis meil külas Madis Somelari abikaasa õde, Berit Brant, et rääkida sellest, mida tema elus teeb. Ta polnud üks nendest, kes teadis täpselt mida teha tahab ( paljud meie seast), kuid nüüdseks on ta leidnud enda elu kutsumuse. Meil on lootust, kallid kaaskannatajad! Nimelt töötab ta hetkel Pauligis Baltikumi turundusjuhina. Ülikoolis oli Berit õppinud reklaami ja imagoloogiat. Lähtudes tema värvikatest kirjeldustest õppejõud Linnar Priimäest tundub tegemist olevat väga nõudlik ja temperamentse inimesega. Eksamid, kus peab terve õpiku sõna sõnalt pähe õppima, tundusid see moment isegi hullemad kui õpetaja Kangro tööd. Jehuu! Ülikool, siit me tuleme! Kuid Berit tõestas, et ka kõige raskematest situatsioonidest on võimalik välja tulla võitjana. Pidagem seda meeles (ka UT kirjutamisel).

Praegu tundub Beritil elus väga hästi minevat – ta ka reisib palju. On näha, et ta on väga pühendunud sellesse, mida ta teeb, kuid leidsime end mõttelt, et millal siis eraelusse panustada? Sellega võikski lõpetada meie jutu, kallid kaaslased. Soovime, et igaüks teist leiaks elus selle, mida ta teeb suure rõõmuga ja samas ei unusta ära tasakaalu töö, suhete ja puhkuse vahel.

Au revoir!

Hedvig & Johanna

7. detsembril käis meil juba teist korda külas psühholoog Tuuli Vellama, kellega me veetsime koos kaks viimast koolitundi. Põhjus, miks ta tuli juba teist korda, on see, et esimene kord meile tohutult meeldis. Siin kohal palun mitte teha ennatlikke järeldusi meie klassi vaimse tervise kohta. Tuuli lihtsalt õpetas meile erinevaid mänge, enda ja teiste paremaks mõistmiseks ning andis häid soovitusi seoses raskete koolipäevade ning ebamugavate olukordadega toime tulemiseks. Lisaks mõnusale koosviibimisele oli see ka hea võimalus klassiühtsuse tõstmiseks.

Robin

2. detsembril käis Tallinna Reaalkoolis rääkimas Eesti Vabariigi peaminister Jüri Ratas. Kuulama olid tulnud paljud gümnaasiumi õpilased, 133.c väärikas esindus nende hulgas. Ta rääkis oma noorusest, unistustest, poliitikast ja eetikast. Saime teada, et Jüri Ratasel oli võimalus õppida Tallinna Reaalkoolis, kuid ta otsustas jääda Nõmmele. Kõigil soovijatel oli võimalus peaministrile esitada küsimusi, millele tänu pressi kohal mitte viibimisele sai üsnagi ausad ja otsekohesed vastused.

Jan, Joonas & Toivo

Meie lennule käis kõnelemas Martin Algus – Eesti stsenarist, näitleja ja näitekirjanik. Samuti tegeleb ta võõrkeelsete stsenaariumite tõlkimisega. Õpetaja Kristi Koit organiseeris ta meie kooli kõnelema. Ta rääkis oma eluloost ja kuidas ta jõudis sinna, kus ta praegu on. Ta õppis Viljandis näitlejaks ja õpingute käigus mõistis, et stenaariumid ise on vahest ehk isegi põnevamad kui näitlemine. Nii alustas ta näidentite tõlkimisega ja nüüd kirjutab neid ise. Samuti rääkis ta riskide võtmisest.
Martin Alguse kirjutatud/tõlgitud teosed eesti telekanalites on “Ühikarotis”, “Ment”, “Kalevipojad”, “Padjaklubi” ja palju muud. Tema esituse lõppedes küsisime põnevaid küsimusi ja saime veel põnevamaid vastuseid :))
Väga tore ja huvitav oli 😀

Johann

Kolmapäevastes majandustundides käis meile rääkimas start-up firmadest Anna-Greta Tsahkna. Ise töötab ta start-up firmas Timbeter, mis on rakendus, millega saab telefoni abil mõõta palkide mõõmeid vaid paari minutiga. Ta kõneles, kuidas ta ise start-up firmadeni jõudis ja kuidas üldse sellised firmad toimivad: kust tuleb firma ülalhoidmiseks raha, millega tegelevad töötajad, mis on selliste firmade tulevik. Ta jagas ka mõningaid mõtteteri tulevastele ettevõtjatele, mis kõlavad järgmiselt:

• Tähtsam on inimesed, kellega koos töötad kui idee, mida üritad teostada.

• Ükski idee ei ole halb seni, kuni leiad inimesed, kellele see toode/teenus meeldib.

• Läbikukkumine võib tähendada ka head, sest inimene, kes on läbi kukkunud, on juba läbi kogenud seda, mis kaasneb läbikukkumisega ning oskab seda vältida.

• Iga “ei” viib lähedamale “jaa”-le.