135b

8. november oli 135. lennu jaoks vägagi märkimisväärne päev – saime lõpuks rinda kaua oodatud lõpumärgi, viimase sümboli Reaalkooli gümnaasiumiperre kuulumisest. Pärast seitset lühendatud tundi seadsime sammud aula ukse taha. Meile, kes soovisid ka õpetajatele märki anda, soovitati enne harjutada selle rinda panemist, mis oli vägagi vajalik, sest ka klassikaaslase peal kogu protsessi läbi tehes värisesid käed nii kõvasti, et märgi rinda saamine tundus kui kauge unistus. Aulas istudes tundis nii mõnigi, kuidas käed higistasid ja jalg hüppas üles-alla, mis küttis ka teiste närve, kuid pärast mitut kõnet ja ühte klassitäit inimesi oligi minu kord märgi järele minna ning pärast seda sai juba natuke kergemalt hingata. Südame tegi tõsiselt soojaks hetk, mil mitmed meie lennust astusid õpetajate juurde neilegi märke rinda panema ning osal neist olid koguni pisarad silmis. Pärast märgipeo perenaise ja peremehe kutset õhtusele pidustusele oligi aeg korraks koju suunduda ja peoriided selga panna.

Kui mina tagasi kooli jõudsin, oli pidu ning Piret Otsa seltskonnatantsud juba alanud. Kogu gümnaasium oli kutsutud ning nii tore oli näha, kui paljud olid kohale tulnud. Aulas tantsu löömise jaoks oli kohati ruumi, nagu alati, väga vähe. Väikesest tantsulavast hoolimata oli lahe seal keskel olla ning kõigiga koos tantsida. Kell üheksa oli aeg kõigil väiksematel minna ning nii laulsimegi märkideta pidulised koolimajast välja. Seejärel hakkas pihta märgipeo traditsiooniline, kuid salajane tseremoonia, millest rääkida ei tohi, kuid võin öelda nii palju, et tantsu lõime veel edasi ka õhtu hilisematel tundidel.

Autor: Ceitlin

Lisaks imelistele piltidele, mida saab näha Reaali kodulehel, paneme siia kaks fotot, mis võtavad ehk kõige paremini kokku abiturientide märgiaktuse-eelset meeleolu. (Pildid: Doris V.)

Postitatud: Pühapäev, 05.01.2020 kell 07:55 Kategooria: 12. klass. Selle sisestuse RSS-voog: RSS 2.0