133c

Mina, Mathias Kübar, kõnelesin Eesti Vabariigi 100 sünnipäeva puhul lipuheiskamistseremoonial. Paljudel võib tekkida küsimus, kuidas sattusin kõnepulti ning mis emotsioonid mind valdasid. Kirjutan vapustava kogemuse tagamaadest ja emotsioonidest. Ühel tavalisel koolipäeval jaanuaris kuulsin koolimaja peal häält “Isand Kübar”. Muidugi pöördus minu poole niimoodi meie huvijuht Piret Otsa. Tavaliselt, kui ta mind nii taga otsib olen klassi pankurina jätnud teatud rahasumma Piretile maksmata. Seega natuke pelgasin meie kõnelust, kuid tuli välja, et jutt on palju intrigeerival teemal. Nimelt taheti, et keegi koolist peaks EV100 puhul riigilipuheiskamisel kõne. Piret tahtis abiturienti ja küsis, kas olen nõus. Minu jaoks oli ainult üks õige vastus ja see oli “jah”. Niisiis langes mulle au pidada Eesti juubelipäeva varahommikul Toompeal üks kõne. Õnneks oli pikkus kolm minutit, seega on sõnavõtt suhteliselt lühike. Juhtunust kuuldes läksid paljud tuttavad elevile ja vahel isegi mõtlesid kõnest rohkem kui ma ise. Kirjutama hakkasin seda 16. veebruaril, reedesel päeval. Olen varem klassivanemana kõne pidanud ja tantsuansambli rühmavanemana samuti. Seega ei ole sõnavõtuga auditooriumi ette astumine mulle võõras. Kõne kirjutasin kolm päeva ja saatsin ära esmaspäeva õhtutundidel. Vabariigi sünnipäevani oli veel aega, aga kõne pidi tõlkest läbi käima. Kõne kirjutamisel oli suureks abiks minu onu Urmo, meie kõigi Madis, kultuuripäeviku Anu ning ka pere, peamiselt isa Argo. Kõneõpetust sain näiteringi juhilt Katrin Nielsenilt ning olingi laupäevaks valmis. Hommikul tõusin varakult ja poole seitsmeks olin Toompeal. Seal oli aega veel harjutada ning kurku turgutada sooja teega. Õues oli vähemalt -15 külmakraadi. Kõneks oli mul varutud uus mantel ja sinine lips.

Umbes 7:21 liikusin Riigikogu hoonest välja ja seisin peaministri ning Riigikogu esimehe vahele. Nii Ratas kui ka Nestor surusid kätt ja soovisid edu. Tol hetkel oli ikka närv sees. Kõlas hümn ning tervitussõnad ütles Nestor. Kõlas “Eesti lipp” ja peale laulu lõppu kutsuti kõnelema Reaalkooli abiturient Mathias Kübar. Kõndisin kõnepuldi juurde ja heitsin pilgu rahvale. Õnneks oli esireas paar tuttavat nägu Ennustusliigast, mis andis mulle enesekindlust. Hiljem oli hea meel ka selle üle, et ma ei saanud aru, kui suur rahvamass mind tegelikult kuulas. Esimese lausega oli ka närv kadunud. Rääkisin rahulikult lõpuni, ikkagi nautisin seda hetke Eesti rahva ees. Kõne tehtud, sain tagasi asuda peaministri kõrvale. Edasist tseremooniat ei pannud väga tähele, sest pinged olid maas ja mõtte mujal. Tervitussõnad ütles ka Luteri kiriku esindaja, kes viskas enne tseremoonia algust paar muhedat nalja. Mingi hetk seisid mu kõrval president Ilves koos abikaasa Ievaga. Nende peale natuke ehmusin, kuid ka kohe harjusin. Peale tseremoonia lõppu andsin ka ETV-le intervjuu. Nii kõne kui ka intervjuud saate lipuheiskamistseremoonia järelvaatamise alt vaadata. Peale kõne kuulsin sõpradelt ja tuttavatelt ainult kiidusõnu. Ka Margus Tsahkna ja Marko Mihkelson patsutasid õlale. Väga meeldejääv ja mõnus hommikupoolik oli. Aitäh sellise võimaluse eest!

Kübar

Labas!

16. veebruaril tähistas Reaal omale iseloomulikus poliitkorrektsuses Leedu iseseisvuspäeva – ka kallitel baltinaabritel kukkus 100. aastapäev ära. Selleks puhuks oli aulas valitud rahvale korraldatud aktus, mida otseloomulikult viis läbi 133. C klassi esindus. Eks arvestustenädalal pole meile mingiks katsumuseks sisustada 200 õpilasele 35 minutit Leedu kultuuri tuvustamiseks. Aktust juhtis meie suurepärane Stenver – sellel mehel karismast puudu ei jää ning enda nelja lausega võlus ilmselt kõik saalis istunud 9. klassi tüdrukud ära (kas tõepoolest saab temast järgmine Johann?). Meie ajaloolane Henrik aka Toivo ei lasknud enda lipul langeda ning tegi suurepärase ettekande selle riigi ajaloost. Naiselikku vürtsi lisasid aktusele Hedvig ja Maria kes tegid presentatsiooni lihtsalt toredatest Leedu asjadest. Kas teadsite, et Leedukad on siiamani padukatoliiklased? Ja et Leedu ujuja võitis 15-aastaselt olümpia. Vot, tee järgi, Eesti! Ei, selles riigis on, mida avastada. Seda Hedvig ja Maria kohe järgmisel päeval ka tegid.

Suur aitäh suursaadikule, kes pidas aktusel maha vahva kõne; suur aitäh Madisele ja Ukule ning kõigile aktusest osavõtjatele!

Ja lõpetuseks: kui midagi sellest teadmisterohkest aktusest kõrva taha panna, siis kindlasti seda, et šis vyras užmokės už viską, sest et õiged härrasmehed tõesti maksavad kõige eest.

Peterburi õpilaste saabumise esimesel päeval usaldati nad kahele meie klassikaaslasele, kes viisid läbi ekskursiooni koolimaja seinte vahel. Tundide lõppedes viis Martin Špol mõne kooliastmekaaslasega külalised vanalinna. Anti valikuline ülevaade sealsetest hoonetest ning Tallinna ajaloost üldiselt. Venelastele jäid silma Rae apteek ja Toompea vaateplatvormidelt avanev vaade. Valges jõuti veeta tund aega ning selleks päevaks sai kultuuriline programm läbi. Kahtlaselt, ent prognoositavalt sai nende kultuurianum täis, toss oli väljas ning kiirustati šoppama – mida enam teha kultuuripealinnas. Sama päeva õhtul tuli vastutus nagu välk selgest taevast ja langes kodanik Vronski õlgadele. Nimelt tekkis vajadus väikestele vene õpilastele (8.-9. klass – muidugi on nad väikesed) Jumalale endale täiesti arusaamatul põhjusel teha ettekanne Romanovite dünastia teemal – ilmselt oli see vajalik, et täita nende enda hariduse lüngad J. Prokrastinatsioon oli alati olnud kodanik Vronski üks säravaimad tunnuskülgi. Koolirindelt langenud Martin sai ülesandeks midagi head kodus kokku segada. Järgmisel päeval istus Ilja-Viljard tund aega enne esitluse algust klassijuhataja arvutis ja täiendas seda konsulteerides ajaloo õpetajaga, kes oli parasjagu, nädalavahetuse maitse suus, kodu poole ruttamas. Kell 17:30 astus kodanik Vronski äsja einetanud publiku ette Pärnu mnt majas ning hoiatas kindlameelselt: „Tean, et suure tõenäosusega ajalugu teid ei huvita, kuid valmistasin huvitava ettekande, ning nõuan tähelepanu 20 minutiks.“ Ilmselt oli see lootusetu viide Robbie Williamsi ütlusele „…your asses are mine for two hours“. Lõppes see ettekanne traditsiooniga, mis üllatavalt hästi iseloomustab harjukeskmist põhikooli klassi. See, kes tahtis – see kuulas, kes ei tahtnud – ei kuulanud. Imekaunis kaheksanda klassi neiu, kes oli terve esitluse istunud telefonis, vaatas süütu pilguga kodanik Vronskile otsa ja küsis: „Kas tohib küsida – miks tegid sa meile esitlust ajaloo teemal?“

Laupäeval, 27. Jaanuaril oli Reaalis vilistlaspäev. Umbes nädal enne seda tuli meiega rääkima Piret Otsa, kes tutvustas vilistlaspäeva sisu. Iga abituuriumiklass sai mõned ülesanded. Meie klassi ülesanneteks oli piletite tegemine ja nummerdamine, siltide ja plakatite ülespanemine, meenete müük ja vilistlaste registreerimine. Koorilauljad pidid ka kontserdil laulma.

Mina jõudsin laupäeval kooli umbes kuue paiku ja olin selleks hetkeks juba üpris väsinud, sest hommikul oli keemiaolümpiaadi piirkonnavoor. Muusikaklassis laulis koor hääled lahti. Hääled lahti lauldud, tegime ettekandele tulevad lood läbi, vähemalt osaliselt. Pärast seda enam kaua aega polnudki ja tuli lavale minna. Laulsime neli laulu: “Muusika”, “Jaani hobu”, “Õhtu ilu” ja ühe inglisekeelse gospeli, mille pealkiri mulle enam meelde ei tule. Kolm laulu tulid täitsa hästi välja, mitte perfektselt muidugi, kuid “Jaani hobu” läks veidi rohkem aia taha ja sellest sai vist publikki aru, kuigi seda mingil moel välja ei näidatud. Laulud lauldud, oli natuke aega puhkamiseks.

Olin end kirja pannud registreerimislaua õhtusesse vahetusse. Eks oli ka hea treenida võõrastega suhtlemist, sest see pole kindlasti mitte minu tugevaim külg. Registreerimisel pidi küsima kohaletulnud vilistlase perekonnanime ja selle järgi ta andmebaasist üles otsima. Õige inimene leitud, pidi üle küsima, kas nende meiliaadress on sama ja siis pidi vajutama “salvesta” nuppu. Seda kõike muidugi võluva naeratuse saatel, mis pole samuti mu tugevaim külg. Õhtuses vahetuses registreerimine oli muidugi kergem, sest inimesi liikus laua juurde palju vähem kui ürituse alguses. Kuigi ülesanne oli tegelikult väga lihtne, esines ka raskuseid. Kui inimene sulle oma perekonnanime ütleb ja sa pead mitu korda küsima, et kas te saaksite palun korrata, ja siis ka lõpuks paluma neil nime tähthaaval ette lugeda, siis see on üsnagi piinlik. Võimalik, et ma liialdan.

Lõpuks jäime Liisiga kahekesi vilistlasi registreerima. Kümne paiku õhtule käidi meie juures üsna harva ja hakkasime otsima pilte 1918. aastast, et valmistuda Ajarännakuks. Pool üksteist vabanesime oma postilt ja saime koju minna. Kuigi ma esialgu pelgasin registreerimistööd, ei osutunud see pooltki nii jubedaks, kui olin kartnud ja jäin ellu.

*Seda üritust ei jäädvustata*

2. – 8. detsember toimusid Mehhiko pealinnas Mexicos paraujumise maailmameistrivõistlused, kus osalesin ka mina, Robin Liksor. Reis algas juba väga vara hommikul nagu lennureisid tavaliselt alati algavad, sest kui on soov kaugemale kui Euroopa lennata, siis peab ju alati mõne teise lennufirma abi kasutama, et kohale jõuda ehk tuleb teha mitu ümberistumist. Raiskasime pool päeva Müncheni lennujaamas, kuni lõpuks kõlas valjult kõlaritest üle lennujaama:”Flight Luftahansa Star Alliance to Mexico City is ready for boarding.” Jessss, lõpuks saan istuda 13 tundi järjest ühe ja sama koha peal ning vaadata vähemalt viit erinevat filmi. Kohale jõudes ei saanudki enam aru, mis tegelikult kell on. Saksamaalt hakkasime lendama õhtul ja kohale jõudsime Mehhikosse ikkagi õhtul. Unerežiimiga harjumine võttis mõned päevad ikkagi aega, kuid ega muud polnudki teha, nutsid ja kannatasid. Järgmisel hommikul oli kõige tähtsam kohe basseinikompleksi külastada, mis asus mõne kilomeetri kaugusel meie hotellist. Tavaliselt peaks selline reis kestma umbes 15 minutit, kuid selles riigis mitte. Liiklusummikud olid selles linnas hommikust õhtuni, mis tegi liiklemise tõsiselt tüütuks, eestlasele veel eriti, kes on liikluses alatihti kärsitu ja vihane. Lõpuks kohale jõudes ei suutnudki oma silmi uskuda. Ujula oli ehitatud 1968. aasta Mexico olümpiamängudeks ning eks ta umbes nii vana välja nägigi. Rohkem kommenteerima seda ujulat ei hakkagi, sest eelmine lause võtab ilusti ja lühidalt kokku ujula konditsiooni.

Ujumisvõistluste vaatepunktist ei läinud ei minul ega ka teistel osalejatel hästi, sest Mexico asub umbes 2000 meetri kõrgusel merepinnast, mis teeb hingamise kordades raskemaks, kui see muidu on. Eestlastele, kelle kõige kõrgem mägi (loe:küngas) on 318 meetrit, oli see veel eriti harjumatu ja keeruline. Kunagi oma ujumiskarjääri jooksul polnud ma näinud nii palju minestanuid ühel võistlusel. Kanderaam oli paljude võistlejate suurim sõber. Vabal ajal saime nautida erinevaid magusaid puuvilju ning Mehhiko Coca-Colat, mis tõesti maitses paremini kui see, mida meil poodides müüakse. Sain proovida ka erinevaid teravaid toite, mis mulle väga ei istunud, kuid alati tuleb proovida, mida välismaa pakub. Käisin ka kesklinnas turisti mängimas ning ostsin sealt koju head ja paremat (loe:tekiilat ja tervaid kastmeid). Rahvast oli kesklinnas otseloomulikult eestlase arvates liiga palju ning lahkusin sealt niipea kui tavaar sai ostetud. Võistlused said läbi, lõpuks sai koju minna ning jälle terve päeva lennukis veeta. Olin hakanud igatsema juba Eesti värsket õhku ning erinevaid rahvustoite, mida seal ei pakutud (hapukoor, kama ja kohuke). Kodutöid olin ka teinud vahelduva eduga ehk kooli naastes oli jälle vaja teha 10 erinevat järeltööd ning kodus olles nutsid pooled õhtud selle üle, et miks sa reisil olles neid kodutöid ei teinud, kuid selline see sportlase elu juba on. Olles nii kaugel oma kodumaast, hakkad seda ka suhteliselt kähku igatsema, kuid tegelikult oli reis väga lahe ja teistsugune ning kindlasti ma ei kahetse võistluste kehvasid tulemusi, sest leidsin sellest reisist palju muud huvitavat, mida sain nautida.

Robin

Paar aastat tagasi kirjutasin ma siia tagasihoidlikult, kuidas ma ennast astronoomiaolümpiaadil proovile panin. See aasta läks aga edukamalt, sest ma sain rahvusvahelisele astronoomia olümpiaadile (IOAA), kust mul õnnestus pronksmedali koju tuua.

Lugu algab sellest, et mind kutsuti võistlusele Tšehhimaale koos teiste noorte astronoomiahuvilistega. Seal otsustati, kes Taisse IOAA-le saab. Lisaks ajutegevusele jõudsime ka Prahas ära käia, kus tegime järgmise toreda pildikese (see on kõige kitsam tänav, mida ma olen elus näinud).

Tšehhis läks mul ikkagi päris hästi 🙂 Minu 9. klassi unistus rahvusvahelisele olümpiaadile saada oli nüüd reaalsus. Peale minu sai sinna veel kaks reaalikat.

Nelja kuu pärast lendasin ma Taisse. Lend kestis 10 tundi ja tähed olid lennukist vaadates nii ilusad. Ajavööndite vahetuse tõttu tundsin ma alguses suurt väsimust, aga õnneks kadus see hiljem ära.

Tais peetakse kuninga pere väga oluliseks. Enne avatseremooniat, kus pidi meid tervitama Tai printsess, tegime me proovi 3 tundi. Mina pidin seal uhkelt Eesti lippu printsessi ees kandma. Tseremoonia lõppes ning me läksime sööma. Peab ära märkima, et Tai toit on teistsugune, kui see, mis meil siin läänemaailmas aasia kiirtoidu söögikohtades antakse. Tais on see vürtsikam ja maitse mitmekesisem, mille tõttu väsid sellest kiiresti ära. Õnneks anti seal ka eurooplaste toitu, mis oli enamasti itaaliatoit.

Võistlus ise koosneb mitmest voorust: teooriavoor, andmeanalüüs, vaatlus. Teooriavoor kestab 5 tundi ning seal antakse erineva raskusastmega ülesandeid taevamehaanika, kosmoloogia, sfäärilise trigonomeetria, optika, tähefüüsika kohta. Selle vooru analoogiaks võib pidada füüsika olümpiaadi teooriavooru. Andmeanalüüs kestab samuti 5 tundi, kus peab joonistama graafikuid, tegema statistikat ning taskuarvutiga musta tööd tegema. Vaatlusvoorus pannakse täheteadmised ja teleskoobioskused proovile.

Aga kõige rohkem muljeid jättis mitte võistlus, vaid teised inimesed ja Tai kultuuri atmosfäär. Näiteks tutvusin ma ühe poisiga, kelle vanavanemad on Lõuna-Koreast, isa Prantsusmaalt, ema Saksamaalt ning ise läks ta vahetusaastale Kanadasse. Väga lahe oli temaga Pink Floydi hotelli katusel keskööl kuulata ja elust rääkida 🙂 Samuti vedas meil võistkonna giidiga, kes veetis meiega niisama vaba aega ja rääkis kõigest.

Need olid võib-olla minu elu kõige meeldejäävad 9 päeva. Lõpuks riputan siia pilti, kus me oleme terve võistkonnaga koos (ja meie juhendajate ning giidiga ka!)

Nikita

Kuna meie klassijuhataja on ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja ning lisaks ka oma aine alase ametiühingu esimees, siis pole sugugi ime, et ka meid selle valdkonna tegemistesse kaasatakse. Nimelt korraldati ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajate rahvusvaheline konverents just Reaalkoolis ning vabatahtlike abi kulus marjaks ära. Tööd jätkus korraldusmeeskonnale kui ka tõlkidele. Välismaised külalised oleks vist kooli peale ära eksinud, kui poleks leidunud lahkeid õpilasi, kes neid õigetesse ruumidesse juhataksid, ning ka Eesti õpetajatel oli murekohti, peamiselt ingliskeelsetest ettekannetest aru saamisel. Tõlkimine polnud aga sugugi vaid tüütu töö. Esiteks oli see päris mitmetele õpilastele esmakordne kogemus selles ametis. Teiseks avardas see ka oluliselt silmaringi. Näiteks selgus Läti maailmasõdadevahelise perioodi ajalugu käsitlevas ettekandes, et me polegi nii erinevad – ka neil käisid ühiskondlikud ja poliitilised protsessid meie omadega sama rada ja jõuti välja diktatuurini.

Lisaks ametlikule konverentsile olid tõlgid oodatud ka vabamas õhkkonnas veedetud õhtusöögile, kus sai nautida haritud inimeste seltskonda ning sõna sekka öelda haridusteemalistes debattides. Ühte lauda sattusid enamasti kokku eri rahvustest pedagoogid, seega käis vestlus inglise keeles, ehk tegemist oli suurepärase keelepraktikaga. Samuti saadi palju teada välisriikide hariduse eripäradest ja kultuurilisest taustast.

Kogu ürituse nahka läks küll pool nädalavahetust, aga pole hullu, tulu ületas seekord kaugelt loobumiskulud.

Meie klassil on alati olnud karismaatilisust ja võib ka öelda, et šarmi ning liiderlikkust. Selle tõttu tuli see kõigile üllatusena, kui meie klassist ei esitanud tulevastele presidendivalimistele mitte keegi kanditatuuri. Meie arvates oleks nii Hedvig kui ka Stenver olnud kindlasti ühed favoriidid. Kuid erinevatel põhjustel otsustasid mõlemad mitte kandideerida. See aga ei seganud üht rühmitust tegema Stenveri nime alt humoorikaid plakateid ja seada üles „fake“ kandidaat. Plakatitel puudus aga kandidaadi number ning ainult suuliselt levis maagiline number 5 mööda koolimaja. Oma minimalistlikust levialast hoolimata, suutis salajane kandidaat numbriga 5 koguda 25 häält, mis meie meelest on igati väärt saavutus. Järgmine aasta anname endast parema xd

Suitsu plakatid

“Stenveri” valimisreklaam

6. oktoobril käis meile oma tegemistest kõnelemas Madise vana sõber Henri Hünnev. Henri püüdis tüdrukute tähelepanu koheselt. Kiiresti püüti kaaslastelt teada saada, kes see mehisust ja salapära kiirgav kompu on. Peab tunnistama, et nii mõnigi tegi kiire klõpsu telefoniga, et parallelklassiõdede ees natuke eputada.

“Aakad, natige ajalugu” -Keity

Eks poisidki muutusid ärevaks ja tundsid konkurentsi hõngu.  Tegelikult on Henri väga muhe ja sõbralik Pärnu poiss. Henri alustas varakult karjääri tätoveerimisega. Sebis endale kusagilt esimesed vahendid ja reklaamis välja, et teeb esimesed 100 tatokat sõpradele tasuta. Tagantjärele ta tunnistab, et kahetseb mõne tätoveeringu tegemist. Mingile kohalikule vennale kirjutas ta lihtsalt, kenalt ja suurelt tema nime käe peale, vähemalt ei pea meile tundmatu „S A N D E R“ kunagi kartma, et nimi mõnel karmimal klubiõhtul ununeks.

Kahjuks Henri isa suri, kui Henri oli alles kusagil meie vanune. Kõigile lisaks tähendas see ka seda, et Henri pidi üle võtma isa transpordifirma juhtimise. See tekitas aga noorele poisile kõvasti peavalu, sest ettevõttel olid võlad ja väga palju asju vajas kordaajamist. Õnneks on Henril head tuttavad ja sõbrad, kes teda alati aitavad. Nii näiteks pääses Henri kaitseväkke minekust, sest teatud tuttavad teatasid kuhugi, et Henril on rasked ajad ja firma juhtida, seega Henri vabastati kaitseväest. (Kui keegi teab selliseid inimesi veel, siis saatke meil vm, aitäh) Peale viit aastat jebimist sai Henri aru, et temast ettevõtjat ei saa, kuid endiselt teeb ta tatokaid kõigile soovijatele. (asi on Sanderi nimekirjutamisest kõvasti edasi arenenud)

Tegemist on ka karmi tsiklivennaga, nimelt kuulub Henri motoklubi Wildcards MC liikmete hulka. Henri on mees, kes elab elu täiel rinnal ja ei põe asjade pärast, kõik loksub sujuvalt jooksvalt paika. Eriti õnnelikuks tegi Henri külaskäik muidugi meie suure tsiklitearmastaja Keity, kes sai koheselt ka kutse Männikule krossi sõitma minna.

Lisaks tsiklitele armastab Henri ka neljarattalisi masinaid, mida saime omal nahal tunda Johanniga Pärnus peale Madise sünnipäeva, kui hetkega võlus Henri välja kuskilt platsilt vana tagaveolise Volvo, millega me kuhugi Valgeranna loopealsetele jäärajale driftima läksime. Kõik oli väga tore ja lahe.

Kuniks me suutsime Johanniga Volvo veepumbarihma ribadeks sõita ja nii me külmetasime 1,5 tundi ilma sööma ja joomata, kuniks lahke naisterahvas meid Madise juurde sooja pukseeris.

Persili pudel…

Kuna me Johanniga tundsime süüd Volvo purunemises, siis läksime me järgmisel nädalavahetusel Pärnu ja aitasime Henri silmarõõmu uuesti üles putitada. Henri tutvustas meile sellel nädalavahetusel ka Wildcardsi klubimajasid, tänu millele saime osa Aironi ja Joonase sünnipäevapeost. Niipalju kiilakaid noormehi ühes ruumis pole mina kunagi varem näinud, rohkem seda õhtut  kommenteerima ei hakka, kui siis niipalju, et Aironi ema tehtud kartulisalat oli väga maitsev. Henri külaskäigust sai mõne jaoks pikem seiklus kui oleks osanud oodata.

Igal juhul täname Madist, et ta Henri meile Pärnust kohale kutsus ja muidugi suured tänud Henrile endale, et ta meile oma kogemusi ja seiklusi jagas!

Siim ja Keity

Aastal 2017 15-16 septembril toimus Reaalkoolis reaal- ja loodushariduse konverents. Konverents oli järg ehk ta oli aastal 2015 juba toimunud. Üritus oli jaotatud reede ja laupäeva vahel. Ise tegin ma oma elus esimest korda tõlgi tööd. Päris raske oli kohapealt inimesele eesti keelt inglise keeleks muuta. Aga tore oli ka. Sain palju uut teada Rumeeniast ja Hollandist, kust minu “kliendid” pärit olid. Ega õnneks ei olnud asi nii hull ka, kui tundub. Kui midagi läks kõrvust mööda või tõlkisid valesti, siis tuli ainult teha nägu, et nii peabki olema. Eesti keel on ikka piisavalt erinev, et välismaalane midagi aru ei saaks. Lisaks konverentsi osale koolis, käisime ühe töötoa raames Tallinna Toomkirikus Christian Ackermanni altariseina vaatamas. Nii mõnelgi konverentsil osalejal võttis kõrgetel tellingutel turnimine jalad natuke nõrgaks ka. Reede õhtul olime oodatud Soome Instituuti, et juua ja süüa midagi kosutavat. Järgmine päev ootasid meid ees erinevad töötoad. Kõik said valida just endale meeldiva. Eredalt jäi meelde õpetaja Anu Kella ja Martin Saare töötuba, milles leiti ühendust keemia ning kirjandusklassika vahel. Konverents oli väga mitmekesine ning tõlkimine oli nii väärtuslik kogemus kui ka moodus, kuidas leida endale tuttavaid välisriikidest.

Eliise