133c

19. augustil 2017 asusid Jan, Laura, Vronski ja Nurmeots teele Pärnu poole, et osa võtta iga-aastastest puuladumistalgutest. Kuigi töökäsi oli võrreldes varasemate aastatega kordades vähem, oli ladumist ootavaid puid tihumeetrites ligi kaks korda rohkem, mistõttu tehti ka algsed pakkumised, et talgud kujunevad mitmepäevaliseks. Hirmust hoolimata töö algas ning aeglaselt (väga aeglaselt) puukuhi kahanes. Vronski müüris Nurmikut sisse, kui samal ajal ajas Madis Lauraga juttu, mis meenutas väga tugevasti juba arenguvestlust. Ka Sass julges tillukese käruga teiste seas ringi käia, sest kohalolevate abiliste seas ei näinud ta kedagi, kes teda päeva jooksul haluga rünnata võiks. Kõik see toimus kohutava muusika saatel, sest DJ-ks oli seekord Vronski.

Isegi enne päikese loojumist oli lõpuks plats tühi ning tohutu töö tehtud. Laura läks juba varem oma teed, mistõttu tagasihoidliku grillileegi ümber koguneti meestejutte ajama. Õhtul vaadati telekast õudukat sugulusabielude tõttu muteerunud maakatest ning koduperemees pakkus täisealistele külalistele ka klaasikese veini. Päeva meenutamiseks riputati Instagrami selfi, mille tegemise vastu Nurmeots punnis (kui nägu seda juba ei ütle). Võib-olla tasub mainida, et #tooresliha viitab siinpuhul grillile pandud lihadele, mis seal aga piisavalt kaua ei olnud.

Kas esimene keelegrupp mäletab seda inglise keele tundi, kui Robin arvas, et klassist läks välja mitte Mirel vaid õpetaja Viil? “Täitsa ****** kui **** teema see on!” jääb vist igavesti meie südametesse.

Mõned pildid 133.c 11. klassist:

Kui õpetaja Karpi ei ole, siis tuleb pidu ise teha

Madis oli hoitud

Siis, kui me sõrmused saime

Kuksile aitab

Kaks elavat legendi

Kui rohkem ei mahu, siis vähemalt üks mahub veel

Nii algas protest aka nõuame pidu ja puhkust!

Siis, kui me saime teada, et meil on viiendal perioodil 15 keeletundi nädalas

Mängimine on ka oluline

Around The Sun meie jõuluõhtusöögil

Läks lauluks

Väikeste luikede tants, ausalt ka

Ega ratastega toolid ei ole meelelahutuseks ainult väiksematele koolikaaslastele

Ega me ainult ei mänginud…enne geograafia arvestust

Õun…

…ja Simmul

Minu nägemus puuhalu intsidendist.

Oli augustikuu, kui ladusime uue klassi poistega Pärnus, Madis Somelari aias küttepuid hunnikutesse. Töö läks üsna lõbusalt, uudistama tuli ka väike Sass Somelar. Ta sõitis oma mänguautoga ringi ja vaatas, kuidas suured poisid toimetavad. Madis oli aga unustanud midagi osta ja pidi poodi minema (vist) ning enne minekut kutsus mu korraks kõrvale ja ütles: ”Sebastian, ma usaldan sind Sassi valvamisega. Vaata, et ta ära ei kaoks ega haiget saaks”. Nõustusin ülesande vastu võtmisega ja Madis sõitis autoga minema. Paar minutit hiljem: olen sülle võtnud nii palju puid, kui mahub, ja valmistun neid virna juurde viima. Ümber pöörates kostub mingisugune kolks. Vaatan alla – minu selja taga seisnud Sass oli puuga vastu pead saanud. Meie pilgud kohtusid, Sass vaatas mind hirmunud ilmega. Enne kui midagi öelda jõuan, langevad pisarad ja sireen läheb tööle. Jooksen nutvale lapsele meeleheites järele, lootes teda kuidagi lohutada. Nutu peale tuli ka Sassi ema, Betty vaatama, mis toimub. Ta nägi mind ja nutvat Sassi, kes näpuga minu peale näitas. Sellises olukorras on üsna raske end selgitada – ”Lõin teie lapsele puuhaluga vastu pead”?

See sündmus on andnud ainet mitmetele naljadele minu suunas.

Sebastian

Kui meie õlult langes suur koorem majanduse kontrolltöö näol, Siis võttis küll veidi jala värisema. Aga polnud midagi, õhtu sai veel veedetud moodle’i seltsis ning siis tuli kodinad kokku pakkida ja hommik oligi täitsa kohal. Teekond suunal Tallinn-Helsinki-Billund võis alata! Meie klassist olid matkalisteks Johann, Stenver, Rebecca, Saskia ja Maria.  Sügisel majutasime kõik taanlasi ja lõime kaasa Taani päeva korraldusel ning see kõik oli meie kuldseks piletiks. 

Saime oma kodinatega bussist mahaja veidi ootasime külmetades, aga siis saabusid juba esimesed taanlased meid tervitama. Jällenägemisrõõm oli lausa nii suur, et kallistused võtsid hingetuks ja kohvrid lendasid igasse ilmakaarde laiali. Siis viidi meid koolituurile. Oma ajaloolisuselt meenutab Viborg Katedralskole küll Reaali, kuid samas on täiesti erinev. Esiteks, suurus ja suurejoonelisus. Mitmeid kooliõuel asuvaid skulptuure vaadates tükkis mõttesse küll, et mis see meie Poiss siin kõrval on kah. Aga eks öeldakse ikka, et suurus ei loe.

Ära eksimise osas seevastu loeb küll. Nimelt võid kohe aru saada, et võid end kooli peale ära kaotada, kui hästi tähele ei pane. Samal päeval korraldati meile ka linnaekskursioon. Viborgi õpilased olid ajaloo-ja ingliskeele lõimingu raames tunnis valmistanud ette giiditööd. Kuulsime mitmeid huvitavaid fakte linna ajaloost.

Õhtu anti meile vabaks ja veetsime õhtu koos taanlastega sõprussidemeid tugevdades. Järgmisel päeval külastasime Moesgaardi ajaloomuuseumi. Käesoleva reportaaži autor ei oskagi aga öelda, kumb oli vaimustavam, kas muuseum või maja. Igal juhul oli üks väga vinge külastus.  Lõunatasime Taani õpetaja Mallene juures, kelle pere elab üsna huvitavalt. Nimelt elatakse koos mitme teise perega koos ühiselamus. Peredel erinevad toad ja isegi oli mitu erinevat maja seal krundi peal, aga ühised on  köök, koduõu ja kanala.

Pühapäeval sõitsime lubjakivikaevandusse. Ja kuidagiviisi usaldati meid sinna koobastesse üksi seiklema. Alustasime hea eestlaste pundiga. Kõik meie klassi kamraadid ja kaasa lõi B-klassist Anete. Aga oh häda! Olime jõudnud vaid veidi ringi vaadata, kui kuidagiviisi üksteist ära kaotasime ja jätkasime oma seiklust siis nr. 1 adventure team’iga- geoloog, keemik ja mõistuse hääl. Käisime läbi kõik kõige pimedamad urkad ja Johann leidis ühes neist end üsna ebameeldivast lähedusest nahkhiirega.

Esmaspäeval ja teisipäeval võtsime osa koolitundidest. Oli väga harjumatu, et pea kõigis tundides kasutavad õpilased arvuteid. Selle peale arvaks, et suur osa õpilaste tunniajast kulub niisama netiavarustes seiklemise peale, kuid hoolimata kõigist ahvatlustest suudab enamus neist tunnitööle keskenduda.  Huvitavaks osutus ka innovatsioonitund, kus meile õpetati üht head viisi brainstormimiseks ja teavitati meid sellest, et Tinder siiski on parim rakendus, mis olemas.

Teisipäeva õhtupoolikul toimus ühine õhtusöök Viborgi kooli pidulikus saalis, mis on tõeliselt peen. Igas seinas peeglid, laes lühtrid- väga kuninglik. Vahepeal mängis meile muusikat ka ühe hosti Sofuse bänd. See väga lahe kooslus esitas meile Stingi ja veidi jazzilikuma versiooni Taani esimesest Eurovisiooni võidulaulust “Dansevise”. Kui nüüd veidi vinguda, siis trummar tõesti pani ühes kohas koba. Aga hiljem Sofuselt aru pärides selgus, et see vend tavaliselt trumme ei mängi. Vaat kus!

Peale õhtusööki tegime ühispilte. Õhtu veetsime veel hea muusika ja oma kallite sõprade seltsis.

Hommikul võttis hüvastijätt nii kaua, et meid pidi vilega bussi ajama.

Järgmise korrani, Taanimaa!

Maria

Tänavu toimus neljandat korda mõttespordi olümpiaad, kus meie klassist osalesid Georg ja Robert. Mõttespordi olümpiaad on nelja eri mõttespordi ala turniir, aladeks on male, kabe, värvivahetusega gomoku ja sudoku. Etappe on kokku neli ning need on laiali jaotatud kooliaasta peale. Iga etapi kohta on eraldi tabel ning kõik etappi kokku moodustavad koondtabeli, kusjuures arvesse lähevad neljast etapist kolm paremat tulemust.

Meie klassi osalejad võistlesid küll visalt, ent see aasta erilisi tulemusi ei tulnud. Sellegipoolest, sai häid kogemusi ja arenes aladel, millega muidu on kokkupuudet vähe.

Georg

Sellel aastal otsustasin ma esimest korda proovida ennast astronoomias. Kogu elu vältel on täheteadus olnud minu jaoks oluline asi: näiteks üks minu lemmikraamatuid lapsepõlves oli “Kosmose atlas” ja ma veetsin hästi palju aega öiset taevast vaadates. Juhtus isegi nii, et ma mängisin suurel laval Väikest Printsi samanimelisest Saint-Exupery teosest.  Ma tahtsin lapsena astronoomiks saada =). Aga ma pole kunagi astronoomiat sügavalt õppinud, lugesin ainult pop-science´it. Minu esimese reaalkooli aasta alguses sain ma aru, et mul on hea võimalus ennast selles valdkonnas proovile panna. Küsisin Rain Vellerindi käest selle kohta ning niimoodi sain ma Mart Kuurmega tuttavaks ning hakkasime koostööd tegema. Esmalt andis ta mulle hea vana raamatu “Kosmoloogia” (1926), kust ma õppisin selliseid asju nagu taeva ekvatoriaalsed koordinaadid, tähesuurus, periheel jne. Samuti oli väga põnev vaadata, mida teadsid inimesed kosmose kohta 90 aastat tagasi. Näiteks arvasid nad, et Marsi rohelised laigud on taimestik, ning et Päike paistab, sest selle peale langevad kogu aeg meteoriidid =). Hakkasin käima ka füüsika lai kursustel koos 12. klassiga, kus käsitleti astronoomiat ka. Lugesin ka teistsuguseid raamatuid ja lahendasin eelmiste aastate võistlusi.  Võistlus toimus 10. aprillil Tartus. Ma olin vanemas rühmas ehk gümnaasiumi arvestuses, kus osales 19 inimest. Kuigi osavõtjaid on hästi vähe, on konkurents piisavalt suur, sest peaaegu kõik, kes seal osalevad, oskavad astronoomiat vähemalt natuke. Kui sain ülesanded kätte, olin natuke šokis, sest ülesanded olid peamiselt teistsugused ja raskemad, võrreldes eelmiste aastate võistlustega. Ma valisin 6-st 4 ülesannet, mida ma oskasin, ning hakkasin neid lahendama. Aega oli ainult 3 tundi. Lõpetasin täpselt õigel ajal. Kui ma läksin sealt välja, arvasin, et ma kirjutasin seda ülihalvasti ja lootsin, et ma ei saa viimast kohta. Oleks nii kurb olnud, kui ma oleksin panustanud nii palju ja midagi ei saavutaks… Aga üllatuseks sain ma 7. koha gümnaasiumi arvestuses ning 2. koha 10. klasside arvestuses. Tulemus ei ole suurepärane, aga ma olen täiesti rahul, sest see oli minu esimene proov. Ma sain isegi rohkem punkte kui mõned kogenud osalejad. Ootan järgmist aastat!

Nikita etenduses “Väike Prints”