Kui reaalist sai üheks õhtuks kõrts

Laupäeval, 27. Jaanuaril oli Reaalis vilistlaspäev. Umbes nädal enne seda tuli meiega rääkima Piret Otsa, kes tutvustas vilistlaspäeva sisu. Iga abituuriumiklass sai mõned ülesanded. Meie klassi ülesanneteks oli piletite tegemine ja nummerdamine, siltide ja plakatite ülespanemine, meenete müük ja vilistlaste registreerimine. Koorilauljad pidid ka kontserdil laulma.

Mina jõudsin laupäeval kooli umbes kuue paiku ja olin selleks hetkeks juba üpris väsinud, sest hommikul oli keemiaolümpiaadi piirkonnavoor. Muusikaklassis laulis koor hääled lahti. Hääled lahti lauldud, tegime ettekandele tulevad lood läbi, vähemalt osaliselt. Pärast seda enam kaua aega polnudki ja tuli lavale minna. Laulsime neli laulu: “Muusika”, “Jaani hobu”, “Õhtu ilu” ja ühe inglisekeelse gospeli, mille pealkiri mulle enam meelde ei tule. Kolm laulu tulid täitsa hästi välja, mitte perfektselt muidugi, kuid “Jaani hobu” läks veidi rohkem aia taha ja sellest sai vist publikki aru, kuigi seda mingil moel välja ei näidatud. Laulud lauldud, oli natuke aega puhkamiseks.

Olin end kirja pannud registreerimislaua õhtusesse vahetusse. Eks oli ka hea treenida võõrastega suhtlemist, sest see pole kindlasti mitte minu tugevaim külg. Registreerimisel pidi küsima kohaletulnud vilistlase perekonnanime ja selle järgi ta andmebaasist üles otsima. Õige inimene leitud, pidi üle küsima, kas nende meiliaadress on sama ja siis pidi vajutama “salvesta” nuppu. Seda kõike muidugi võluva naeratuse saatel, mis pole samuti mu tugevaim külg. Õhtuses vahetuses registreerimine oli muidugi kergem, sest inimesi liikus laua juurde palju vähem kui ürituse alguses. Kuigi ülesanne oli tegelikult väga lihtne, esines ka raskuseid. Kui inimene sulle oma perekonnanime ütleb ja sa pead mitu korda küsima, et kas te saaksite palun korrata, ja siis ka lõpuks paluma neil nime tähthaaval ette lugeda, siis see on üsnagi piinlik. Võimalik, et ma liialdan.

Lõpuks jäime Liisiga kahekesi vilistlasi registreerima. Kümne paiku õhtule käidi meie juures üsna harva ja hakkasime otsima pilte 1918. aastast, et valmistuda Ajarännakuks. Pool üksteist vabanesime oma postilt ja saime koju minna. Kuigi ma esialgu pelgasin registreerimistööd, ei osutunud see pooltki nii jubedaks, kui olin kartnud ja jäin ellu.

*Seda üritust ei jäädvustata*

Kommenteerimine on keelatud.