arh137a

28. novembril toimus Võimlemispidu. Seekord oli meil aega kava kokku panna 5 nädalat, aga mõned tunnid jäid ka ära.

Kava idee tuli Liisil, me plaanisime teha Eurovisioonil olnud eesti lauludest popurrii. Laulu lõpliku versiooni panime kokku lugudest “Rockefeller Street”, “Rändajad”, “Play”, “Verona”, “Leto svet” (ja lisasime ka natukene “Vaata mind”), “Kuula”, “La Forza” ja “Everybody”. Alguses oli neid laule natuke rohkem, aga see oleks kokku tulnud liiga pikk, seega võtsime need ära. Soovisime kindlasti panna “Rändajatesse” Jakobi ja Elisa soolo, sest nad oskavad hästi tantsida ja meie hulgas pole palju selliseid, kes tantsimisest päriselt huvitatud on.
Kuna Liisil tuli idee ja mina olen juba kaua aega tantsimisega tegelenud, olime me alguses peamised juhid. Kahjuks harjutasime me väga suures saalis, kus kõik kajas, ning seekord pidime tegema kava kogu klassiga, mistõttu pidi õpetamiseks väga kõvasti karjuma, niisiis otsustasin proovida kuidagi teistmoodi õpetada. Ma kutsusin mõned inimesed kokku ja me tegime midagi sellist nagu “õpetajate klubi”, kellega me peale tunde kokku saime, arutasime, mis kavas võiks olla ja siis pidime kõik koos seda edasi õpetama. Algselt olid seal Liisi, Elisa, mina, Jakob ja Erik, kuid siis tulid veel mõned inimesed juurde, osad selleks, et aidata, osad lihtsalt pealtvaatajateks. Soovisime arvu viie kandis hoida, sest mida vähem erinevaid inimesi, seda vähem erinevaid arvamusi. Ideed tulid küll lihtsamalt, aga õpetusviis ei tulnud hästi välja. Plaani järgi pidi 5 “õpetajat” endale 5-6 inimest võtma, kellele ta eelnevalt kokku lepitud kava selgeks õpetab, sest siis peab korraga ainult üle 5, mitte 27 õpilase karjuma, aga teistele see mõte ei meeldinud, nii et proovisime viiekesi korraga 27 õpilast õpetada. See tegi asja veel raskemaks, sest detailide osas olid meil erinevad arvamused ja kõik juhtisid omamoodi erinevast saali otsast. Lõpuks otsustasime, et ikka ainult mina tegelen kava edasi õpetamisega, aga plaani pidasime ikka koos.

Enamasti seadsime kava nii: igas loos on paar sooloinimest, kes imiteerisid selle loo lauljat, keskel olid selle loo taustatantsijad ja taga olid taustatantsijate taustatantsjiad, kes ei soovinud olla rambivalguses või olid natuke tagapool lihtsalt massi vähendamiseks, sest vahel vähem on rohkem.
Nädal aega enne esinemist olid meil kõik liigutused olemas, aga meil oli veel palju vaja harjutada, et liigutused meeles oleksid ja ilusamini välja tuleksid. Mõned kohad läksid meelest ära, aga üldiselt tuli see paremini välja, kui ma alguses arvasin.
“Rockefeller Streeti” solist oli Kristiina koos oma taustatantsijatega, kelleks olid Mihkel, Mikk, Marko ja Hannes. “Plays” olime kõik ühes massis, “Veronas” püsis sama mass, aga Erik jäljendas Koit Toomet ning ma tegin väikese soolo. “Leto svetis” tulid ette Rednar, Aleks ja Erik, kes olid Eesti lipu värvides. “La Forzas” tegime me ringi, mille keskele läks Jakob, kes vallandas oma pika valge kleidi. Siis tõstis väike grupp ta õhku ja samaaegselt tegid teised ringis kätega lainet. “Everybodyga” hüppasime kõik püsti ja lihtsalt tantsisime.
Ma arvan, et me võime kõik tulemuse üle uhked olla. Kahjuks sel aastal auhindu ei jagatud, aga vähemalt saime kogemuse võrra rikkamaks.

Emma

https://drive.google.com/file/d/1vdJ7TqY8B3PogClhmCs7AKT3ZYsbqCI3/view?usp=sharing

6. novembril toimus karjääriretk. Seal käis kogu 137 lend, eelnevalt olime me jaganud oma kolm klassi nelja gruppi ja kahte bussi.
Meie ekskursioon algas Järve kindlusmõisa juurest. See ei sarnanenud teiste mõisadega, kus me käinud oleme. See oli palju vanem (15. sajandist) ning see ei näinud üldse välja nagu need uhked valged kahekorruselised mõisamajad, vaid pigem nagu väike kindlus. Sellel oli ka huvitavas tehnikas tehtud paekividest katus. Me rääkisime veidi sõja ajast ja ka Anton Õunapuust ning panime küünlad Haarald Triigeri auks, kes oli sõja ajal tubli võitleja. Siis jätkasime bussisõitu.

Kella üheteistkümneks jõudsime Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumi. Seal saadeti kõik meie neli gruppi erinevaid asju tegema. Minu grupp alustas safarisõidust. Me sõitsime kahe autoga mööda künklikku maad, üks oli ATV, teine tavaline maasturauto, mõlemad sõitsid väga hästi mööda künkaid. Nad suutsid väga suure nurga alt üles minna. Kui mina olin autos, proovis ATV juht minna peaaegu maaga risti olevast künkast üles, aga kahjuks veeres sõiduk tagasi alla ja juht ei soovinud uuesti proovida. Me sõitsime nagu karussellil! Esimese peatuse tegime lindi juures, mis viis paekivi kaevandusest tehasesse. Lint oli mitu kilomeetrit pikk ja töötas peaaegu terve ööpäev. Siis sõitsime jõe äärde, mis oli väga puhas ja selge. Seal oleks saanud väga hästi paadimatka teha, sest veepõhja nägi väga hästi. Lõpetuseks sõitime ühest muuseumi kõrval olevast kõrgest mäest üles ja nautisime vaadet.

Siis oli meil väike paus, et oodata teise grupi lahkumist kaevandusest. Me vaatasime muuseumis ringi. Seal sai nii vaadata kui ka mängida. Aga näitus ei paiknenud ainult selles kaasaegses majas, suurem osa oli hoopis järgmisel korrusel. See koht nägi välja täpselt nagu vana põlevkivitehas. Kõik masinad olid suured ja vanaaegsed. Kõige kõrgemal korrusel olid veel mõned tühjad ruumid. Kõik aknad olid väga väikesed ja tolmused.

Järgmiseks vaatasime ühe lühikese õppefilmi kaevanduste kohta ning peale seda läksime ise kaevandusse. Enne trepist alla minekut võtsime endale ühe jope ja kiivri. Kaevanduses kostitati meid borši ja kaneelisaia ning morsiga. Me sõitsime sügavamale kaevandusse väikese vanaaegse rongiga, mille igasse vagunisse mahtus 4 last, kuigi tegelikult sõitsid suured kaevurimehed seal isegi kuuekesi. Uurisime erinevaid paekivikihte, nende paksust ja värvust. Kõik käigud nägid välja samasugused ja mul oleks seal üksinda olnud väga lihtne ära eksida. Tee peal nägime palju masinaid ja giid demonstreeris meile neid kõiki. Näiteks oli seal ketassae sarnane masin, mis pidi paekivi lubjakivi alt ära kraapima, ning seal oli ka vahendeid kivimikihi paksuse mõõtmiseks, kooshoidmiseks ja õhku laskmiseks. Märkamatult jõudsimegi kaevanduse algusesse tagasi.

Mulle väga meeldis see retk. See oli nagu lõbustuspark, aga samas oli see väga hariv. Loodetavasti saame veel sellistesse interaktiivsetesse muuseumitesse minna.

Emma

Peale viimaseid pingutusi tasemetöödega läksime 7.- 8. juuniks Saaremaale. Meiega ühines ka 8.b klassi Adeele. Kell 8 hommikul hakkasime bussiga Virtsu poole sõitma, et praami peale minna. Iga kord, kui me bussiga kuhugi sõidame, mängime osa klassiga “Maffiat”. See on meil kujunenud bussiga sõitmisel omamoodi traditsiooniks. Saaremaale peab sõitma läbi Muhu saare ja kuna me sinna juba pidime minema, siis käisime ka Koguva muuseumist läbi. Seal olid igasugused väiksed taluhooned: koolimaja, elumaju, lambasaun ja kirjaniku Juhan Smuuli lapsepõlve kodu, kuhu oli palju vanaaegseid tööriistu, mööblit ja seadmeid püsti pandud. Nägime erinevaid nutitelefone, arvuteid, kellasid ja muud põnevat, mida läbi aja kasutatud on. Ühes kaasaegsemas majas oli ka pandud üles rahvariiete, käsitöö ja vanade postrite näitus. Saime teada, et kärbsed on oluliseks Saaremaa sümboliks.

Kuressaarde jõudnud, külastasime keskaegset piiskopilinnust. Ehitis oli väga hästi renoveeritud ja seal oli väga huvitav ringi vaadata. Alguses läksime ühte sisehoovi. Seal oli vanasti lai trepp, aga enam seda pole ja nüüd on sellel seinal uste asemel aknad. Giid rääkis meile ka ühe armuloo legendi, mille pärast üks munk seina sisse kinni müüriti.
Sees olid suured koridorid, mille seinte peal uste kohal olid vapilaadsed märgid, üks neist oli nt kotka pildiga. Üks Kuressaare vanadest nimedest “Arensburg“ tähendabki tegelikult saksa keeles “kotka linnust”.

Esimene ruum, mida lähemalt uurisime, oli suur koosoleku ruum/söögisaal. Kaunis võlvkäik ühendas mitut ruumi. Sealt sai minna kabelisse, millel oli väga kõrge lagi, sest see ruum oli ehitatud läbi kahe korruse. See ruum oli jumalateenistuste jaoks. Edasi tulid järgmised koridorid, mida kaunistasid veel suuremad seinavapid. Seal olid väikesed ruumid, kus mungad puhata said. Ühes ruumis tapeti üks piiskop ja tänu sellele tekkis kõige vanem kirjalik tõend sellest, millal Kuressaare piiskopilinnus olemas oli.
Mööda keerdtreppi jõudsime alla väiksesse loodusmuuseumisse, kus olid täissuuruses loomade topised ning sealt edasi läksime ajaloomuuseumisse, kus olid vanad masinad ja objektid, nt vanaaegne tuletõrjeauto, sajanditevanune puust tehtud mehike, vanaaegne voodi ja palju muud.

Käisime veel linnuse kõige kõrgemas kohas, mis oli puust tehtud kaitsetorn. Me võisime katusel ringi käia ja imetleda seda avarat vaadet. Vanasti sai kaitsetornis linnuse väravat alla lasta, tulistada vaenlaste pihta nooli ja tõrva alla valada.
Peale ekskursiooni lõppu oli meil palju vaba aega, et käia linnas ringi ja osta õhtul grillimiseks vajalikke asju, aga kõigepealt käis meie punt ühes kohalikus restoranis Pritsumaja, mis oli paar sajandit tagasi tuletõrjemaja. Kuressaare on tõesti täis palju ajalugu!

Me ööbisime Kase puhkekülas. Seal oli kaks 6 magamiskohaga maja, mis jäid tüdrukutele, ja mitu 4-kohalist maja poistele. Õues oli palju võimalusi mängudeks, sest seal oli nii võrkpalliväljak kui ka tennise- ja jalgpalliväljak ning kõik pallid olid juba kohapeal olemas.
Umbes pool klassi käis kilomeetri kaugusel Karujärve ääres ujumas. Vesi oli päris külm ja tuul oli kõva, aga enamik inimesi läks ikka vette.
Õhtul grillisime päeval ostetud vorste ja vahukomme ja lisaks tegi puhkeküla perenaine meile makarone hakklihaga. Peale söömist hakkasime mängima “Jahimeest”. Need, kes ei mänginud, lasid kõlaritest muusikat ja kui keegi palliga välja visati, tuli ta teiste pealtvaatajatega tantsima. Varsti olime rohkem keskendunud muusikale ja tantsule kui pallimängule. See õhtu oli väga lõbus ja öö jõudis kiiremini kätte, kui soovisime.

Järgmisel hommikul oli perenaine meile jälle süüa valmistanud. Hakkasime juba varakult sõitma Kaali meteoriidikraatri poole. Giid rääkis meile kraatri ajaloost ja siis jalutasime paar ringi selle ümber. See oli hämmastavalt ümara kujuga. Need, kes olid kõik ära vaadanud, läksid bussi või poest jäätist ostma ning siis sõitsime edasi. Järgmine peatus oli Panga pank. See oli kõrge pankrannik, kus oli väga puhas ja ilus, sest alla mere äärde ei läinud teed ja keegi ei saanud randa mustaks teha. Peale kauni vaate oli seal ka külakiik, keskaegne päikesekell ja madalate okstega puud, kuhu me hiljem otsa ronisime ja pilti tegime. Pankrannikul kohtusime oma ka oma koolikaaslastega 7b. klassist.

Lõunasööki sõime me Saaremaa Veskis. See nägi välja nagu suur veski, mille sees oli umbes 4 kitsast korrust, igal korrusel suur laud ja äärtes paar väiksemat lauda. Tegu oli Kuressaare vanima söögikohaga. Meile serveeriti pastat, kana ja salatit. Kõigil olid kõhud tühjad ja toit oli imeliselt maitsev. Kui me olime ära söönud, oli veel natuke aega poes käia ja päikesepaistet nautida, kuni pidime bussiga tagasi koju hakkama sõitma. Selline oligi meie Saaremaa ekskursioon ja loodetavasti tuleb järgmisel kevadel vähemalt sama lahe reis.

Emma

Täna, 25.mail oli teistsugune koolipäev. Hommikul vara algas see suure õuduse ja hirmuga, aga lõppes päris toredalt. Nimelt täna oli meil eesti keele eksam. Eksam hakkas kell 8.00 meie armsas koduklassis 111 ja meil oli aega tööd teha rahulikult üks tund ja kolmkümmend minutit. Minu jaoks oli see väga pingeline, aga kui töö sai tehtud oli mõnus rahulikult sööklasse sööma minna Söönud ära viimase lusikatäie borši, läksime Artise kinno vaatama filmi “Orkaan, tuule Odüsseia”, mis rääkis orkaanide tekkest ja näitas päriselt juhtunud lugu orkaan Lucy tegutsemisest. Filmis olid päris kaadrid Lucy kulgemisest, mida olid filminud hulljulged dokumentalistid ja NASA eksperdid. Kui kino seanss oli lõppenud, läksid kõik oma teed koju.

Liisi

21.mail toimus Vene teatris kevadkontsert, kust võtsid meie klassist osa tantsijad ja poisteansambel. Võimlemispeol oli väga palju ägedaid esitusi, aga kindlasti kõige lahedam oli meesõpetajate tants, sest miski pole nii tore, kui näha meie kooli õpetajaid naljakates kostüümides meelt lahutamas. Kui rääkida meie klassist, olid võimlemispeo säravaimad esinejad kaheksanda klassi poisid, kes laulsid kokku neli lugu: “Emale”, “Tipa tapa”, “Helmi” ja ilusa tantsunumbriga “Kikilips”. Meie tantsijad esinesid modernse “Tuljakuga”, mis tuli hästi välja. Kogu õhtu oli väga lõbus ja meeleolukas.

Liisi

Üheksanda mai imelisel kevadpäeval läksime klassiga Pandiverre. Hommikul kell 8.00 ootasid meid kooli ees kaks bussi, kuhu me pidime kolme klassiga ära mahtuma ning meie klass jaotati busside peale laiali. Meie klassiga tuli kaasa meie “kasuisa” Martin Saar, sest meie klassijuhataja Mirjal olid juba mingi muu klassiga teised plaanid. Bussisõit möödus üsna kiiresti, sest Pandivere pole väga kaugel (kiiresti möödus ka sellepärast, et kogu tee oli sisustatud järjekordse maffia mänguga). Kui me kohale jõudsime, saime tuttavaks meie esimese õpetajaga, kellega kordasime üle suure ja väikese veeringe. Edasi läksime uurima karstilehtreid ning kuulasime põnevat debatti Martin Saare ja meie teise noore õpetaja vahel. Siis me kuulasime oma kolmandat õpetajat, kuni me läksime vaatama allikaid. Hiljem istusime murule ja tegime päevast kokkuvõtte, läbirääkides kõige olulisema. Me saime teada palju uut ja huvitavat ning see päev oli väga lõbus ja produktiivne.

Liisi

Selle aasta võimlemispidu toimus 10.aprillil. Meie kavast võtsid osa meie klassi tüdrukud, Rednar, Jakob, Aleks ja Erik. Pealkirjaks panime “Pangarööv”, muusika koosnes “Pink Panter Theme´ist” ja “Jailhouse Rockist”. Tüdrukud olid riietatud pättideks ja poisid politseinikeks.
Seekord sujus meie koostöö väga hästi. Me fokuseerisime rohkem sisule kui tantsule, aga kuna see oli ikka tantsupidu, pidime midagi tantsima ka. Tahtsime kaks muusikat kokku panna, sest ainult see aeglane Pink Panteri muusika oleks ära tüüdanud. Linda pakkus välja “Jailhouse Rocki” ja see sobis suurepäraselt.
Üldiselt oli kava minu poolt välja mõeldud, aga mitmed tüdrukud aitasid. Poisse väga õpetama ei pidanud. Ma lihtsalt ütlesin neile, kus nad millal olema peavad, aga liigutused jm nad mõtlesid ise välja. Tänu sellele oli meil rohkem aega tüdrukutega tantsuliigutusi harjutada.
Riietust polnud raske otsustada: me leppisime kokku, et kõik kannavad midagi musta, sest pätid ongi ju mustas. Mina ja Õnne tegime endale näovärvidega pätimaskid. Ma soovisin, et me kõik kannaksime pätimaske, aga teised ei tahtnud seda teha.
Tantsukava esitamine tuli hästi välja. Jagasime 3. ja 4. kohta ja saime auhinnaks bowlingu kinkekaardid.

Emma

Kui raske on teha salatit, sellele küsimusele vastust otsides, alustasime retke läbi avastamata kulinaaria maastiku. Asi seisnes selles, et mina ja Kert olime juba eelmine aasta üsna edukalt osalenud Kokapoiste konkursil, saades kolmanda koha. Seega oli ja on me meeskonna töö tasemel ning see aasta polnud muud teed, kui edasi.

Algust tegime päev enne silmitsi seismist kokažüriiga, sellegipoolest ei jäänud me ajahätta. Kõik tarviliku ajasime kokku kohe peale kooli. Isegi eksootiliste viigimarjade leidmisega polnud probleemi, mis sellest, et need olid vähe üleküpsed.

Langetades raske otsuse, kumba juurde minna rooga tegema, sai minu poole sätitud. Kööki jõudnud, saime asjad välja laduda ja kahjud üle hinnata. Üks pehme viigimari sai natuke lömastada, kuid sellest polnud lugu. Salat sai valmis umbes kahekümne minutiga ja ilma sekeldusteta. Harukordsel juhul maitses toit juba esimesel korral hästi, kuid tegime siiski mõned märkmed, mida muuta.

Edasi hakkasime pead murdma serveerigu ja kaunistuste üle. Nimelt tuli kuidagi külge pookida seos Moldovaga, sest teema oli, “Pidusöök Moldova Vabariigi sünnipäevaks”. Üks hetk tuli meil hiilgav mõtte panna stiilselt tahaplaanile lipu värides esemed: sinine salvrätik, kollased apelsini mahlaga klaasid ja punane küünal. Sellega jäime väga rahule. Kõne tuli jätta küll lahtiseks, sest peas valitses täielik vaikus ning me juba teadsime kogemusest, et see ei mängi suuremat rolli lõppvõistluses. Sellega lõpetasime õhtu ja lootsime parimat.

Hommik paistis palju lubav ning pärast füüsikast pääsemist läksime me kohale. Närv sees ei kriipinud, sest olime juba vanad kalad ja tuttavaid nägusid oli palju. Õnn naeratas meile ja me saime sama laua, mis möödunud aastal. See oli hea märk!

Alustuseks tutvustas Moldova Suursaadik isiklikult Moldova kööki. Kui sissejuhatusega ühel pool, aeti muu rahvas välja ja käivitati kolmkümmend minutit. Salati tegemine sujus, hoolimata sellest, et laud oli kahtlaselt kleepuv ja toit kippus sellele kukkuma. Me pigistasime silma kinni ning püüdsime naeratust näol hoida. Pärast küll nägin, et keegi oli pannud hügieeni eest meile kaks punkti viiest. Ajast tuli meil kenasti välja ja ega kõnelgi viga polnud. Kui saabus aeg, mil kohtunikud asusid äsja valminud toite maitsma, siis puges pisike ärevus juba sisse, sest meie meelest oli roog üsna tavatu maitsega. Žürii tegi tähtsat nägu ja tähendasid midagi paberitele, kuid kaasvõistlejad tulid juurde, maitsesid ja kiitsid lahke sõnaga.

Tulemused selgusid kiirelt ja olid üllatavalt positiivsed. Uhkelt, kahjuks küll ilma trummi põrinata, saime me teise koha. Anti diplomid, auhind ja tehti pilti. Kui glamuur lõppes, korjati asjad kokku ja meisterkokkade köögist sai oli taas kord tavaline söökla.

Vastust oma küsimusele otsides, möödus meie väike retk kokakunsti maailmas,ilma seiklusteta. Seda salatit teha on lapsemäng, sellega saaks hakkama isegi seitsmendikud… Võib olla?

Mihkel

Kes soovib, võib ise veenduda, sest see on me salati retsept:

Salat viigimarjade ja kitsejuustuga

Toiduained (kahele) :

• 1 peotäis rukolat
• 100 g kitsepiima toorjuustu
• 100 g lambapiima hallitusjuustu
• 4 viigimarja
• 4 viilu head toorsinki n. prosciuttot, Parma või Serrano sinki
• 1 tl vedelat mett ja sorts sidrunimahla
• musta pipart

Valmistamine:

1. Lao salat taldrikule.
2. Lõika viigimarjad ülevalt alla ja risti peaaegu läbi. Seejärel pigista neid altpoolt nii, et viljaliha nähtavale ilmuks ning aseta taldrikule.
3. Viska viigimarjade vahele sinki, lamba- ja kitsejuustu ning tilguta peale sidrunimahlast ja meest kokkusegatud kastet. Puista peale musta pipart.

28. märtsil saime järjekordselt koolitööst puhkust. Tähistasime Taani päeva põnevate tegevustega.
Kolmanda tunni ajal tuli meile külla üks Taanimaalt pärit sõjaväelane, kes töötab praegu Eestis. Ta õpetas meile taanikeelseid sõnu ja lauseid, näiteks kuidas öelda, kui vana sa oled, või kuidas küsida restoranis toitu. Taanlastel on ka mõned tähed, mida ei kasutata kusagil mujal maailmas. Need on sarnased meie täpitähtedele, aga on ikka omapärased.
Viienda tunni ajal tegime taaniteemalist Kahooti. Alustamisele kulus palju aega, sest programmi oli sisse häkitud. Mängu tegijad proovisid seda lahendada, aga roboteid lisati kogu aeg juurde. Lõpuks oli seal 800 mängijat.
Teiseks oli raske internetiga ühendada, sest kõik kolm paralleelklassi võtsid mängust korraga osa. Tormi oli vahepeal teisel kohal (või isegi esimesel, sest esimene oli tõenäoliselt robot), aga lõpus jäi kahjuks neljandale kohale.
Kahootist sai palju uut infot Taani kohta, kõige huvitavam oli minu jaoks see, kui palju taanlased jalgrattaid armastavad. Sain teada, et Taanis on iga inimese kohta keskmiselt üks ratas ja autosid on peaaegu kolm korda vähem kui rattaid.

Emma

Kaheksandal märtsil sõitsime bussiga terminalist Metsakalmistu peatusesse ning meile tuli seal vastu õpetaja Heli Ahuna, kes viis meid Metsakalmistule. Me käisime seal ringi ning peatusime mitmete tuntud Eestlaste haudadel ning õpetaja rääkis meile natukene nende inimeste saavutustest ja elust. Olime kalmistul umbes tund aega ja tundsime, kuidas karge ilm meid vaikselt külmetas, aga peagi läksime sooja botaanikaaeda. Botaanikaaias jaotati klass kaheks ning meile tehti kasvuhoonetes väike ringkäik ja tutvustati mõnda põnevamat taime ning räägiti nendest lähemalt.