arh137a

Peale viimaseid pingutusi tasemetöödega läksime 7.- 8. juuniks Saaremaale. Meiega ühines ka 8.b klassi Adeele. Kell 8 hommikul hakkasime bussiga Virtsu poole sõitma, et praami peale minna. Iga kord, kui me bussiga kuhugi sõidame, mängime osa klassiga “Maffiat”. See on meil kujunenud bussiga sõitmisel omamoodi traditsiooniks. Saaremaale peab sõitma läbi Muhu saare ja kuna me sinna juba pidime minema, siis käisime ka Koguva muuseumist läbi. Seal olid igasugused väiksed taluhooned: koolimaja, elumaju, lambasaun ja kirjaniku Juhan Smuuli lapsepõlve kodu, kuhu oli palju vanaaegseid tööriistu, mööblit ja seadmeid püsti pandud. Nägime erinevaid nutitelefone, arvuteid, kellasid ja muud põnevat, mida läbi aja kasutatud on. Ühes kaasaegsemas majas oli ka pandud üles rahvariiete, käsitöö ja vanade postrite näitus. Saime teada, et kärbsed on oluliseks Saaremaa sümboliks.

Kuressaarde jõudnud, külastasime keskaegset piiskopilinnust. Ehitis oli väga hästi renoveeritud ja seal oli väga huvitav ringi vaadata. Alguses läksime ühte sisehoovi. Seal oli vanasti lai trepp, aga enam seda pole ja nüüd on sellel seinal uste asemel aknad. Giid rääkis meile ka ühe armuloo legendi, mille pärast üks munk seina sisse kinni müüriti.
Sees olid suured koridorid, mille seinte peal uste kohal olid vapilaadsed märgid, üks neist oli nt kotka pildiga. Üks Kuressaare vanadest nimedest “Arensburg“ tähendabki tegelikult saksa keeles “kotka linnust”.

Esimene ruum, mida lähemalt uurisime, oli suur koosoleku ruum/söögisaal. Kaunis võlvkäik ühendas mitut ruumi. Sealt sai minna kabelisse, millel oli väga kõrge lagi, sest see ruum oli ehitatud läbi kahe korruse. See ruum oli jumalateenistuste jaoks. Edasi tulid järgmised koridorid, mida kaunistasid veel suuremad seinavapid. Seal olid väikesed ruumid, kus mungad puhata said. Ühes ruumis tapeti üks piiskop ja tänu sellele tekkis kõige vanem kirjalik tõend sellest, millal Kuressaare piiskopilinnus olemas oli.
Mööda keerdtreppi jõudsime alla väiksesse loodusmuuseumisse, kus olid täissuuruses loomade topised ning sealt edasi läksime ajaloomuuseumisse, kus olid vanad masinad ja objektid, nt vanaaegne tuletõrjeauto, sajanditevanune puust tehtud mehike, vanaaegne voodi ja palju muud.

Käisime veel linnuse kõige kõrgemas kohas, mis oli puust tehtud kaitsetorn. Me võisime katusel ringi käia ja imetleda seda avarat vaadet. Vanasti sai kaitsetornis linnuse väravat alla lasta, tulistada vaenlaste pihta nooli ja tõrva alla valada.
Peale ekskursiooni lõppu oli meil palju vaba aega, et käia linnas ringi ja osta õhtul grillimiseks vajalikke asju, aga kõigepealt käis meie punt ühes kohalikus restoranis Pritsumaja, mis oli paar sajandit tagasi tuletõrjemaja. Kuressaare on tõesti täis palju ajalugu!

Me ööbisime Kase puhkekülas. Seal oli kaks 6 magamiskohaga maja, mis jäid tüdrukutele, ja mitu 4-kohalist maja poistele. Õues oli palju võimalusi mängudeks, sest seal oli nii võrkpalliväljak kui ka tennise- ja jalgpalliväljak ning kõik pallid olid juba kohapeal olemas.
Umbes pool klassi käis kilomeetri kaugusel Karujärve ääres ujumas. Vesi oli päris külm ja tuul oli kõva, aga enamik inimesi läks ikka vette.
Õhtul grillisime päeval ostetud vorste ja vahukomme ja lisaks tegi puhkeküla perenaine meile makarone hakklihaga. Peale söömist hakkasime mängima “Jahimeest”. Need, kes ei mänginud, lasid kõlaritest muusikat ja kui keegi palliga välja visati, tuli ta teiste pealtvaatajatega tantsima. Varsti olime rohkem keskendunud muusikale ja tantsule kui pallimängule. See õhtu oli väga lõbus ja öö jõudis kiiremini kätte, kui soovisime.

Järgmisel hommikul oli perenaine meile jälle süüa valmistanud. Hakkasime juba varakult sõitma Kaali meteoriidikraatri poole. Giid rääkis meile kraatri ajaloost ja siis jalutasime paar ringi selle ümber. See oli hämmastavalt ümara kujuga. Need, kes olid kõik ära vaadanud, läksid bussi või poest jäätist ostma ning siis sõitsime edasi. Järgmine peatus oli Panga pank. See oli kõrge pankrannik, kus oli väga puhas ja ilus, sest alla mere äärde ei läinud teed ja keegi ei saanud randa mustaks teha. Peale kauni vaate oli seal ka külakiik, keskaegne päikesekell ja madalate okstega puud, kuhu me hiljem otsa ronisime ja pilti tegime. Pankrannikul kohtusime oma ka oma koolikaaslastega 7b. klassist.

Lõunasööki sõime me Saaremaa Veskis. See nägi välja nagu suur veski, mille sees oli umbes 4 kitsast korrust, igal korrusel suur laud ja äärtes paar väiksemat lauda. Tegu oli Kuressaare vanima söögikohaga. Meile serveeriti pastat, kana ja salatit. Kõigil olid kõhud tühjad ja toit oli imeliselt maitsev. Kui me olime ära söönud, oli veel natuke aega poes käia ja päikesepaistet nautida, kuni pidime bussiga tagasi koju hakkama sõitma. Selline oligi meie Saaremaa ekskursioon ja loodetavasti tuleb järgmisel kevadel vähemalt sama lahe reis.

Emma