Kaevandusmuuseum
6. novembril toimus karjääriretk. Seal käis kogu 137 lend, eelnevalt olime me jaganud oma kolm klassi nelja gruppi ja kahte bussi.
Meie ekskursioon algas Järve kindlusmõisa juurest. See ei sarnanenud teiste mõisadega, kus me käinud oleme. See oli palju vanem (15. sajandist) ning see ei näinud üldse välja nagu need uhked valged kahekorruselised mõisamajad, vaid pigem nagu väike kindlus. Sellel oli ka huvitavas tehnikas tehtud paekividest katus. Me rääkisime veidi sõja ajast ja ka Anton Õunapuust ning panime küünlad Haarald Triigeri auks, kes oli sõja ajal tubli võitleja. Siis jätkasime bussisõitu.
Kella üheteistkümneks jõudsime Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumi. Seal saadeti kõik meie neli gruppi erinevaid asju tegema. Minu grupp alustas safarisõidust. Me sõitsime kahe autoga mööda künklikku maad, üks oli ATV, teine tavaline maasturauto, mõlemad sõitsid väga hästi mööda künkaid. Nad suutsid väga suure nurga alt üles minna. Kui mina olin autos, proovis ATV juht minna peaaegu maaga risti olevast künkast üles, aga kahjuks veeres sõiduk tagasi alla ja juht ei soovinud uuesti proovida. Me sõitsime nagu karussellil! Esimese peatuse tegime lindi juures, mis viis paekivi kaevandusest tehasesse. Lint oli mitu kilomeetrit pikk ja töötas peaaegu terve ööpäev. Siis sõitsime jõe äärde, mis oli väga puhas ja selge. Seal oleks saanud väga hästi paadimatka teha, sest veepõhja nägi väga hästi. Lõpetuseks sõitime ühest muuseumi kõrval olevast kõrgest mäest üles ja nautisime vaadet.
Siis oli meil väike paus, et oodata teise grupi lahkumist kaevandusest. Me vaatasime muuseumis ringi. Seal sai nii vaadata kui ka mängida. Aga näitus ei paiknenud ainult selles kaasaegses majas, suurem osa oli hoopis järgmisel korrusel. See koht nägi välja täpselt nagu vana põlevkivitehas. Kõik masinad olid suured ja vanaaegsed. Kõige kõrgemal korrusel olid veel mõned tühjad ruumid. Kõik aknad olid väga väikesed ja tolmused.
Järgmiseks vaatasime ühe lühikese õppefilmi kaevanduste kohta ning peale seda läksime ise kaevandusse. Enne trepist alla minekut võtsime endale ühe jope ja kiivri. Kaevanduses kostitati meid borši ja kaneelisaia ning morsiga. Me sõitsime sügavamale kaevandusse väikese vanaaegse rongiga, mille igasse vagunisse mahtus 4 last, kuigi tegelikult sõitsid suured kaevurimehed seal isegi kuuekesi. Uurisime erinevaid paekivikihte, nende paksust ja värvust. Kõik käigud nägid välja samasugused ja mul oleks seal üksinda olnud väga lihtne ära eksida. Tee peal nägime palju masinaid ja giid demonstreeris meile neid kõiki. Näiteks oli seal ketassae sarnane masin, mis pidi paekivi lubjakivi alt ära kraapima, ning seal oli ka vahendeid kivimikihi paksuse mõõtmiseks, kooshoidmiseks ja õhku laskmiseks. Märkamatult jõudsimegi kaevanduse algusesse tagasi.
Mulle väga meeldis see retk. See oli nagu lõbustuspark, aga samas oli see väga hariv. Loodetavasti saame veel sellistesse interaktiivsetesse muuseumitesse minna.
Emma
© 2024, arh137a