arh137a

28. novembril toimus Võimlemispidu. Seekord oli meil aega kava kokku panna 5 nädalat, aga mõned tunnid jäid ka ära.

Kava idee tuli Liisil, me plaanisime teha Eurovisioonil olnud eesti lauludest popurrii. Laulu lõpliku versiooni panime kokku lugudest “Rockefeller Street”, “Rändajad”, “Play”, “Verona”, “Leto svet” (ja lisasime ka natukene “Vaata mind”), “Kuula”, “La Forza” ja “Everybody”. Alguses oli neid laule natuke rohkem, aga see oleks kokku tulnud liiga pikk, seega võtsime need ära. Soovisime kindlasti panna “Rändajatesse” Jakobi ja Elisa soolo, sest nad oskavad hästi tantsida ja meie hulgas pole palju selliseid, kes tantsimisest päriselt huvitatud on.
Kuna Liisil tuli idee ja mina olen juba kaua aega tantsimisega tegelenud, olime me alguses peamised juhid. Kahjuks harjutasime me väga suures saalis, kus kõik kajas, ning seekord pidime tegema kava kogu klassiga, mistõttu pidi õpetamiseks väga kõvasti karjuma, niisiis otsustasin proovida kuidagi teistmoodi õpetada. Ma kutsusin mõned inimesed kokku ja me tegime midagi sellist nagu “õpetajate klubi”, kellega me peale tunde kokku saime, arutasime, mis kavas võiks olla ja siis pidime kõik koos seda edasi õpetama. Algselt olid seal Liisi, Elisa, mina, Jakob ja Erik, kuid siis tulid veel mõned inimesed juurde, osad selleks, et aidata, osad lihtsalt pealtvaatajateks. Soovisime arvu viie kandis hoida, sest mida vähem erinevaid inimesi, seda vähem erinevaid arvamusi. Ideed tulid küll lihtsamalt, aga õpetusviis ei tulnud hästi välja. Plaani järgi pidi 5 “õpetajat” endale 5-6 inimest võtma, kellele ta eelnevalt kokku lepitud kava selgeks õpetab, sest siis peab korraga ainult üle 5, mitte 27 õpilase karjuma, aga teistele see mõte ei meeldinud, nii et proovisime viiekesi korraga 27 õpilast õpetada. See tegi asja veel raskemaks, sest detailide osas olid meil erinevad arvamused ja kõik juhtisid omamoodi erinevast saali otsast. Lõpuks otsustasime, et ikka ainult mina tegelen kava edasi õpetamisega, aga plaani pidasime ikka koos.

Enamasti seadsime kava nii: igas loos on paar sooloinimest, kes imiteerisid selle loo lauljat, keskel olid selle loo taustatantsijad ja taga olid taustatantsijate taustatantsjiad, kes ei soovinud olla rambivalguses või olid natuke tagapool lihtsalt massi vähendamiseks, sest vahel vähem on rohkem.
Nädal aega enne esinemist olid meil kõik liigutused olemas, aga meil oli veel palju vaja harjutada, et liigutused meeles oleksid ja ilusamini välja tuleksid. Mõned kohad läksid meelest ära, aga üldiselt tuli see paremini välja, kui ma alguses arvasin.
“Rockefeller Streeti” solist oli Kristiina koos oma taustatantsijatega, kelleks olid Mihkel, Mikk, Marko ja Hannes. “Plays” olime kõik ühes massis, “Veronas” püsis sama mass, aga Erik jäljendas Koit Toomet ning ma tegin väikese soolo. “Leto svetis” tulid ette Rednar, Aleks ja Erik, kes olid Eesti lipu värvides. “La Forzas” tegime me ringi, mille keskele läks Jakob, kes vallandas oma pika valge kleidi. Siis tõstis väike grupp ta õhku ja samaaegselt tegid teised ringis kätega lainet. “Everybodyga” hüppasime kõik püsti ja lihtsalt tantsisime.
Ma arvan, et me võime kõik tulemuse üle uhked olla. Kahjuks sel aastal auhindu ei jagatud, aga vähemalt saime kogemuse võrra rikkamaks.

Emma

https://drive.google.com/file/d/1vdJ7TqY8B3PogClhmCs7AKT3ZYsbqCI3/view?usp=sharing

6. novembril toimus karjääriretk. Seal käis kogu 137 lend, eelnevalt olime me jaganud oma kolm klassi nelja gruppi ja kahte bussi.
Meie ekskursioon algas Järve kindlusmõisa juurest. See ei sarnanenud teiste mõisadega, kus me käinud oleme. See oli palju vanem (15. sajandist) ning see ei näinud üldse välja nagu need uhked valged kahekorruselised mõisamajad, vaid pigem nagu väike kindlus. Sellel oli ka huvitavas tehnikas tehtud paekividest katus. Me rääkisime veidi sõja ajast ja ka Anton Õunapuust ning panime küünlad Haarald Triigeri auks, kes oli sõja ajal tubli võitleja. Siis jätkasime bussisõitu.

Kella üheteistkümneks jõudsime Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumi. Seal saadeti kõik meie neli gruppi erinevaid asju tegema. Minu grupp alustas safarisõidust. Me sõitsime kahe autoga mööda künklikku maad, üks oli ATV, teine tavaline maasturauto, mõlemad sõitsid väga hästi mööda künkaid. Nad suutsid väga suure nurga alt üles minna. Kui mina olin autos, proovis ATV juht minna peaaegu maaga risti olevast künkast üles, aga kahjuks veeres sõiduk tagasi alla ja juht ei soovinud uuesti proovida. Me sõitsime nagu karussellil! Esimese peatuse tegime lindi juures, mis viis paekivi kaevandusest tehasesse. Lint oli mitu kilomeetrit pikk ja töötas peaaegu terve ööpäev. Siis sõitsime jõe äärde, mis oli väga puhas ja selge. Seal oleks saanud väga hästi paadimatka teha, sest veepõhja nägi väga hästi. Lõpetuseks sõitime ühest muuseumi kõrval olevast kõrgest mäest üles ja nautisime vaadet.

Siis oli meil väike paus, et oodata teise grupi lahkumist kaevandusest. Me vaatasime muuseumis ringi. Seal sai nii vaadata kui ka mängida. Aga näitus ei paiknenud ainult selles kaasaegses majas, suurem osa oli hoopis järgmisel korrusel. See koht nägi välja täpselt nagu vana põlevkivitehas. Kõik masinad olid suured ja vanaaegsed. Kõige kõrgemal korrusel olid veel mõned tühjad ruumid. Kõik aknad olid väga väikesed ja tolmused.

Järgmiseks vaatasime ühe lühikese õppefilmi kaevanduste kohta ning peale seda läksime ise kaevandusse. Enne trepist alla minekut võtsime endale ühe jope ja kiivri. Kaevanduses kostitati meid borši ja kaneelisaia ning morsiga. Me sõitsime sügavamale kaevandusse väikese vanaaegse rongiga, mille igasse vagunisse mahtus 4 last, kuigi tegelikult sõitsid suured kaevurimehed seal isegi kuuekesi. Uurisime erinevaid paekivikihte, nende paksust ja värvust. Kõik käigud nägid välja samasugused ja mul oleks seal üksinda olnud väga lihtne ära eksida. Tee peal nägime palju masinaid ja giid demonstreeris meile neid kõiki. Näiteks oli seal ketassae sarnane masin, mis pidi paekivi lubjakivi alt ära kraapima, ning seal oli ka vahendeid kivimikihi paksuse mõõtmiseks, kooshoidmiseks ja õhku laskmiseks. Märkamatult jõudsimegi kaevanduse algusesse tagasi.

Mulle väga meeldis see retk. See oli nagu lõbustuspark, aga samas oli see väga hariv. Loodetavasti saame veel sellistesse interaktiivsetesse muuseumitesse minna.

Emma