Arhiveeritud - kategooria: ‘8. kl’

Saaremaa

Peale viimaseid pingutusi tasemetöödega läksime 7.- 8. juuniks Saaremaale. Meiega ühines ka 8.b klassi Adeele. Kell 8 hommikul hakkasime bussiga Virtsu poole sõitma, et praami peale minna. Iga kord, kui me bussiga kuhugi sõidame, mängime osa klassiga “Maffiat”. See on meil kujunenud bussiga sõitmisel omamoodi traditsiooniks. Saaremaale peab sõitma läbi Muhu saare ja kuna me sinna juba pidime minema, siis käisime ka Koguva muuseumist läbi. Seal olid igasugused väiksed taluhooned: koolimaja, elumaju, lambasaun ja kirjaniku Juhan Smuuli lapsepõlve kodu, kuhu oli palju vanaaegseid tööriistu, mööblit ja seadmeid püsti pandud. Nägime erinevaid nutitelefone, arvuteid, kellasid ja muud põnevat, mida läbi aja kasutatud on. Ühes kaasaegsemas majas oli ka pandud üles rahvariiete, käsitöö ja vanade postrite näitus. Saime teada, et kärbsed on oluliseks Saaremaa sümboliks.

Kuressaarde jõudnud, külastasime keskaegset piiskopilinnust. Ehitis oli väga hästi renoveeritud ja seal oli väga huvitav ringi vaadata. Alguses läksime ühte sisehoovi. Seal oli vanasti lai trepp, aga enam seda pole ja nüüd on sellel seinal uste asemel aknad. Giid rääkis meile ka ühe armuloo legendi, mille pärast üks munk seina sisse kinni müüriti.
Sees olid suured koridorid, mille seinte peal uste kohal olid vapilaadsed märgid, üks neist oli nt kotka pildiga. Üks Kuressaare vanadest nimedest “Arensburg“ tähendabki tegelikult saksa keeles “kotka linnust”.


Esimene ruum, mida lähemalt uurisime, oli suur koosoleku ruum/söögisaal. Kaunis võlvkäik ühendas mitut ruumi. Sealt sai minna kabelisse, millel oli väga kõrge lagi, sest see ruum oli ehitatud läbi kahe korruse. See ruum oli jumalateenistuste jaoks. Edasi tulid järgmised koridorid, mida kaunistasid veel suuremad seinavapid. Seal olid väikesed ruumid, kus mungad puhata said. Ühes ruumis tapeti üks piiskop ja tänu sellele tekkis kõige vanem kirjalik tõend sellest, millal Kuressaare piiskopilinnus olemas oli.
Mööda keerdtreppi jõudsime alla väiksesse loodusmuuseumisse, kus olid täissuuruses loomade topised ning sealt edasi läksime ajaloomuuseumisse, kus olid vanad masinad ja objektid, nt vanaaegne tuletõrjeauto, sajanditevanune puust tehtud mehike, vanaaegne voodi ja palju muud.

Käisime veel linnuse kõige kõrgemas kohas, mis oli puust tehtud kaitsetorn. Me võisime katusel ringi käia ja imetleda seda avarat vaadet. Vanasti sai kaitsetornis linnuse väravat alla lasta, tulistada vaenlaste pihta nooli ja tõrva alla valada.
Peale ekskursiooni lõppu oli meil palju vaba aega, et käia linnas ringi ja osta õhtul grillimiseks vajalikke asju, aga kõigepealt käis meie punt ühes kohalikus restoranis Pritsumaja, mis oli paar sajandit tagasi tuletõrjemaja. Kuressaare on tõesti täis palju ajalugu!

Me ööbisime Kase puhkekülas. Seal oli kaks 6 magamiskohaga maja, mis jäid tüdrukutele, ja mitu 4-kohalist maja poistele. Õues oli palju võimalusi mängudeks, sest seal oli nii võrkpalliväljak kui ka tennise- ja jalgpalliväljak ning kõik pallid olid juba kohapeal olemas.
Umbes pool klassi käis kilomeetri kaugusel Karujärve ääres ujumas. Vesi oli päris külm ja tuul oli kõva, aga enamik inimesi läks ikka vette.
Õhtul grillisime päeval ostetud vorste ja vahukomme ja lisaks tegi puhkeküla perenaine meile makarone hakklihaga. Peale söömist hakkasime mängima “Jahimeest”. Need, kes ei mänginud, lasid kõlaritest muusikat ja kui keegi palliga välja visati, tuli ta teiste pealtvaatajatega tantsima. Varsti olime rohkem keskendunud muusikale ja tantsule kui pallimängule. See õhtu oli väga lõbus ja öö jõudis kiiremini kätte, kui soovisime.

Järgmisel hommikul oli perenaine meile jälle süüa valmistanud. Hakkasime juba varakult sõitma Kaali meteoriidikraatri poole. Giid rääkis meile kraatri ajaloost ja siis jalutasime paar ringi selle ümber. See oli hämmastavalt ümara kujuga. Need, kes olid kõik ära vaadanud, läksid bussi või poest jäätist ostma ning siis sõitsime edasi. Järgmine peatus oli Panga pank. See oli kõrge pankrannik, kus oli väga puhas ja ilus, sest alla mere äärde ei läinud teed ja keegi ei saanud randa mustaks teha. Peale kauni vaate oli seal ka külakiik, keskaegne päikesekell ja madalate okstega puud, kuhu me hiljem otsa ronisime ja pilti tegime. Pankrannikul kohtusime oma ka oma koolikaaslastega 7b. klassist.

Lõunasööki sõime me Saaremaa Veskis. See nägi välja nagu suur veski, mille sees oli umbes 4 kitsast korrust, igal korrusel suur laud ja äärtes paar väiksemat lauda. Tegu oli Kuressaare vanima söögikohaga. Meile serveeriti pastat, kana ja salatit. Kõigil olid kõhud tühjad ja toit oli imeliselt maitsev. Kui me olime ära söönud, oli veel natuke aega poes käia ja päikesepaistet nautida, kuni pidime bussiga tagasi koju hakkama sõitma. Selline oligi meie Saaremaa ekskursioon ja loodetavasti tuleb järgmisel kevadel vähemalt sama lahe reis.

Emma

08.06.2018

Eesti keele eksam ja film orkaanidest

Täna, 25.mail oli teistsugune koolipäev. Hommikul vara algas see suure õuduse ja hirmuga, aga lõppes päris toredalt. Nimelt täna oli meil eesti keele eksam. Eksam hakkas kell 8.00 meie armsas koduklassis 111 ja meil oli aega tööd teha rahulikult ĂĽks tund ja kolmkĂĽmmend minutit. Minu jaoks oli see väga pingeline, aga kui töö sai tehtud oli mõnus rahulikult sööklasse sööma minna Söönud ära viimase lusikatäie borši, läksime Artise kinno vaatama filmi “Orkaan, tuule OdĂĽsseia”, mis rääkis orkaanide tekkest ja näitas päriselt juhtunud lugu orkaan Lucy tegutsemisest. Filmis olid päris kaadrid Lucy kulgemisest, mida olid filminud hulljulged dokumentalistid ja NASA eksperdid. Kui kino seanss oli lõppenud, läksid kõik oma teed koju.

Liisi

25.05.2018

Vene teatri kevadkontsert

21.mail toimus Vene teatris kevadkontsert, kust võtsid meie klassist osa tantsijad ja poisteansambel. Võimlemispeol oli väga palju ägedaid esitusi, aga kindlasti kõige lahedam oli meesõpetajate tants, sest miski pole nii tore, kui näha meie kooli õpetajaid naljakates kostĂĽĂĽmides meelt lahutamas. Kui rääkida meie klassist, olid võimlemispeo säravaimad esinejad kaheksanda klassi poisid, kes laulsid kokku neli lugu: “Emale”, “Tipa tapa”, “Helmi” ja ilusa tantsunumbriga “Kikilips”. Meie tantsijad esinesid modernse “Tuljakuga”, mis tuli hästi välja. Kogu õhtu oli väga lõbus ja meeleolukas.

Liisi

21.05.2018

Õppekäik Pandiverre

Ăśheksanda mai imelisel kevadpäeval läksime klassiga Pandiverre. Hommikul kell 8.00 ootasid meid kooli ees kaks bussi, kuhu me pidime kolme klassiga ära mahtuma ning meie klass jaotati busside peale laiali. Meie klassiga tuli kaasa meie “kasuisa” Martin Saar, sest meie klassijuhataja Mirjal olid juba mingi muu klassiga teised plaanid. Bussisõit möödus ĂĽsna kiiresti, sest Pandivere pole väga kaugel (kiiresti möödus ka sellepärast, et kogu tee oli sisustatud järjekordse maffia mänguga). Kui me kohale jõudsime, saime tuttavaks meie esimese õpetajaga, kellega kordasime ĂĽle suure ja väikese veeringe. Edasi läksime uurima karstilehtreid ning kuulasime põnevat debatti Martin Saare ja meie teise noore õpetaja vahel. Siis me kuulasime oma kolmandat õpetajat, kuni me läksime vaatama allikaid. Hiljem istusime murule ja tegime päevast kokkuvõtte, läbirääkides kõige olulisema. Me saime teada palju uut ja huvitavat ning see päev oli väga lõbus ja produktiivne.

Liisi

10.05.2018

5.-9. klasside võimlemispidu

Selle aasta võimlemispidu toimus 10.aprillil. Meie kavast võtsid osa meie klassi tĂĽdrukud, Rednar, Jakob, Aleks ja Erik. Pealkirjaks panime “Pangarööv”, muusika koosnes “Pink Panter Theme´ist” ja “Jailhouse Rockist”. TĂĽdrukud olid riietatud pättideks ja poisid politseinikeks.
Seekord sujus meie koostöö väga hästi. Me fokuseerisime rohkem sisule kui tantsule, aga kuna see oli ikka tantsupidu, pidime midagi tantsima ka. Tahtsime kaks muusikat kokku panna, sest ainult see aeglane Pink Panteri muusika oleks ära tĂĽĂĽdanud. Linda pakkus välja “Jailhouse Rocki” ja see sobis suurepäraselt.
Üldiselt oli kava minu poolt välja mõeldud, aga mitmed tüdrukud aitasid. Poisse väga õpetama ei pidanud. Ma lihtsalt ütlesin neile, kus nad millal olema peavad, aga liigutused jm nad mõtlesid ise välja. Tänu sellele oli meil rohkem aega tüdrukutega tantsuliigutusi harjutada.
Riietust polnud raske otsustada: me leppisime kokku, et kõik kannavad midagi musta, sest pätid ongi ju mustas. Mina ja Õnne tegime endale näovärvidega pätimaskid. Ma soovisin, et me kõik kannaksime pätimaske, aga teised ei tahtnud seda teha.
Tantsukava esitamine tuli hästi välja. Jagasime 3. ja 4. kohta ja saime auhinnaks bowlingu kinkekaardid.

Emma

10.04.2018

Kui raske on teha salatit

Kui raske on teha salatit, sellele küsimusele vastust otsides, alustasime retke läbi avastamata kulinaaria maastiku. Asi seisnes selles, et mina ja Kert olime juba eelmine aasta üsna edukalt osalenud Kokapoiste konkursil, saades kolmanda koha. Seega oli ja on me meeskonna töö tasemel ning see aasta polnud muud teed, kui edasi.

Algust tegime päev enne silmitsi seismist kokažüriiga, sellegipoolest ei jäänud me ajahätta. Kõik tarviliku ajasime kokku kohe peale kooli. Isegi eksootiliste viigimarjade leidmisega polnud probleemi, mis sellest, et need olid vähe üleküpsed.

Langetades raske otsuse, kumba juurde minna rooga tegema, sai minu poole sätitud. Kööki jõudnud, saime asjad välja laduda ja kahjud üle hinnata. Üks pehme viigimari sai natuke lömastada, kuid sellest polnud lugu. Salat sai valmis umbes kahekümne minutiga ja ilma sekeldusteta. Harukordsel juhul maitses toit juba esimesel korral hästi, kuid tegime siiski mõned märkmed, mida muuta.

Edasi hakkasime pead murdma serveerigu ja kaunistuste üle. Nimelt tuli kuidagi külge pookida seos Moldovaga, sest teema oli, “Pidusöök Moldova Vabariigi sünnipäevaks”. Üks hetk tuli meil hiilgav mõtte panna stiilselt tahaplaanile lipu värides esemed: sinine salvrätik, kollased apelsini mahlaga klaasid ja punane küünal. Sellega jäime väga rahule. Kõne tuli jätta küll lahtiseks, sest peas valitses täielik vaikus ning me juba teadsime kogemusest, et see ei mängi suuremat rolli lõppvõistluses. Sellega lõpetasime õhtu ja lootsime parimat.

Hommik paistis palju lubav ning pärast füüsikast pääsemist läksime me kohale. Närv sees ei kriipinud, sest olime juba vanad kalad ja tuttavaid nägusid oli palju. Õnn naeratas meile ja me saime sama laua, mis möödunud aastal. See oli hea märk!

Alustuseks tutvustas Moldova Suursaadik isiklikult Moldova kööki. Kui sissejuhatusega ühel pool, aeti muu rahvas välja ja käivitati kolmkümmend minutit. Salati tegemine sujus, hoolimata sellest, et laud oli kahtlaselt kleepuv ja toit kippus sellele kukkuma. Me pigistasime silma kinni ning püüdsime naeratust näol hoida. Pärast küll nägin, et keegi oli pannud hügieeni eest meile kaks punkti viiest. Ajast tuli meil kenasti välja ja ega kõnelgi viga polnud. Kui saabus aeg, mil kohtunikud asusid äsja valminud toite maitsma, siis puges pisike ärevus juba sisse, sest meie meelest oli roog üsna tavatu maitsega. Žürii tegi tähtsat nägu ja tähendasid midagi paberitele, kuid kaasvõistlejad tulid juurde, maitsesid ja kiitsid lahke sõnaga.

Tulemused selgusid kiirelt ja olid üllatavalt positiivsed. Uhkelt, kahjuks küll ilma trummi põrinata, saime me teise koha. Anti diplomid, auhind ja tehti pilti. Kui glamuur lõppes, korjati asjad kokku ja meisterkokkade köögist sai oli taas kord tavaline söökla.

Vastust oma kĂĽsimusele otsides, möödus meie väike retk kokakunsti maailmas,ilma seiklusteta. Seda salatit teha on lapsemäng, sellega saaks hakkama isegi seitsmendikud… Võib olla?

Mihkel

Kes soovib, võib ise veenduda, sest see on me salati retsept:

Salat viigimarjade ja kitsejuustuga

Toiduained (kahele) :

  • 1 peotäis rukolat
  • 100 g kitsepiima toorjuustu
  • 100 g lambapiima hallitusjuustu
  • 4 viigimarja
  • 4 viilu head toorsinki n. prosciuttot, Parma või Serrano sinki
  • 1 tl vedelat mett ja sorts sidrunimahla
  • musta pipart

Valmistamine:

  1. Lao salat taldrikule.
  2. Lõika viigimarjad ülevalt alla ja risti peaaegu läbi. Seejärel pigista neid altpoolt nii, et viljaliha nähtavale ilmuks ning aseta taldrikule.
  3. Viska viigimarjade vahele sinki, lamba- ja kitsejuustu ning tilguta peale sidrunimahlast ja meest kokkusegatud kastet. Puista peale musta pipart.

30.03.2018

Taani päev

28. märtsil saime järjekordselt koolitööst puhkust. Tähistasime Taani päeva põnevate tegevustega.
Kolmanda tunni ajal tuli meile külla üks Taanimaalt pärit sõjaväelane, kes töötab praegu Eestis. Ta õpetas meile taanikeelseid sõnu ja lauseid, näiteks kuidas öelda, kui vana sa oled, või kuidas küsida restoranis toitu. Taanlastel on ka mõned tähed, mida ei kasutata kusagil mujal maailmas. Need on sarnased meie täpitähtedele, aga on ikka omapärased.
Viienda tunni ajal tegime taaniteemalist Kahooti. Alustamisele kulus palju aega, sest programmi oli sisse häkitud. Mängu tegijad proovisid seda lahendada, aga roboteid lisati kogu aeg juurde. Lõpuks oli seal 800 mängijat.
Teiseks oli raske internetiga ühendada, sest kõik kolm paralleelklassi võtsid mängust korraga osa. Tormi oli vahepeal teisel kohal (või isegi esimesel, sest esimene oli tõenäoliselt robot), aga lõpus jäi kahjuks neljandale kohale.
Kahootist sai palju uut infot Taani kohta, kõige huvitavam oli minu jaoks see, kui palju taanlased jalgrattaid armastavad. Sain teada, et Taanis on iga inimese kohta keskmiselt üks ratas ja autosid on peaaegu kolm korda vähem kui rattaid.

Emma

 

28.03.2018

Jalutuskäik kalmistul ja botaanikaaias

Kaheksandal märtsil sõitsime bussiga terminalist Metsakalmistu peatusesse ning meile tuli seal vastu õpetaja Heli Ahuna, kes viis meid Metsakalmistule. Me käisime seal ringi ning peatusime mitmete tuntud Eestlaste haudadel ning õpetaja rääkis meile natukene nende inimeste saavutustest ja elust. Olime kalmistul umbes tund aega ja tundsime, kuidas karge ilm meid vaikselt külmetas, aga peagi läksime sooja botaanikaaeda. Botaanikaaias jaotati klass kaheks ning meile tehti kasvuhoonetes väike ringkäik ja tutvustati mõnda põnevamat taime ning räägiti nendest lähemalt.

08.03.2018

“Kratt”

Me käisime klassiga vaatamas etendust “Kratt” 18. Veebruaril ja 22. Veebruaril. Enne seda käisime kõik koos vaatamas esitlust “Kuidas mõista balletti”, kus räägiti balleti ajaloost ja ka näidati ette selle ajastu ballette ajastukohastes riietes. Veel räägiti ka seal sellest, mida teatud käte liigutused tähendavad. “Kratt” ise oli minu meelest väga hea ballett väikese Eesti kohta ja seal oli väga ilusti sisse põimitud veidi moderntantsu ja Eesti rahvatantsu. See ei väsitanud ära, vaid oli täpselt parajalt pikk. Ma arvan, et 8. Klass on väga hea aeg inimesi ballettimaailmaga tuttavaks teha ja “Kratt” on selleks väga hea valik. Tantsijad on minu meelest väga head ja kõige rohkem meeldis mulle Kratti äkilisus ja ettearvamatus ja Kuradi suursugusus ja egoism. Muusika ja tantsusammud on balletis väga erinev alates õnnelikust rahvatantsust hirmunud ja kartliku maksamereliste tantsuni. Lõpp tuli minu meelest natuke ootamatult, aga mitte liiga ootamatult, et see halb oleks. Ma soovitan minna “Kratti” vaatama igaühel, kes seda näinud veel pole.

18.02.2018

Ajarännak 100 aastat tagasi

Seitsmendal veebruaril oli päev, kus võis näha kogu koolimaja täis lapsi aastast 1918.
Koolipäeva alustuseks, luges Nikolai Kann (ehk Martin Saar) kõne ja usuõpetaja (ehk Madis Somelar) pani meid laulma laulu “Võta nĂĽĂĽd Issandat, vägevat Kuningat kiita”, mille saateks mängis õpetaja Mart Kuurme. Nii alustati koolipäeva sada aastat tagasi.
Edasi läksime tundidesse, mis olid ainult 35 minutit pikad. Meil oli füüsika, matemaatika, eesti keel ja inglise keel. Kõik tunnid toimusid umbes nii, nagu need olid 100 aastat tagasi. Vahetunnid kestsid hoopiski 20 minutit ja seal toimus alati midagi huvitavat: vahetundides sai osta ajalehepoistelt ajalehe eriväljaannet, sai tantsida koos õpetja Piret Otsaga vanu tantse, võis vaadata neljandal korrusel filmi ning võis minna alla võimlasse Lurichi kombel jõudu näitama. Söögivahetunnis pakuti meile leiba koos määretega ja teed, sest vanasti koolis ei antud sooja toitu.
Peale tunde läksime kõik kiiresti õue, et lugeda iseseisvusmanifesti ja koguneda kokku, et teha suur Eesti 100 pilt.
Päev oli tohutult huvitav ning möödus väga kiiresti.

07.02.2018