arh137a

Kui raske on teha salatit, sellele küsimusele vastust otsides, alustasime retke läbi avastamata kulinaaria maastiku. Asi seisnes selles, et mina ja Kert olime juba eelmine aasta üsna edukalt osalenud Kokapoiste konkursil, saades kolmanda koha. Seega oli ja on me meeskonna töö tasemel ning see aasta polnud muud teed, kui edasi.

Algust tegime päev enne silmitsi seismist kokažüriiga, sellegipoolest ei jäänud me ajahätta. Kõik tarviliku ajasime kokku kohe peale kooli. Isegi eksootiliste viigimarjade leidmisega polnud probleemi, mis sellest, et need olid vähe üleküpsed.

Langetades raske otsuse, kumba juurde minna rooga tegema, sai minu poole sätitud. Kööki jõudnud, saime asjad välja laduda ja kahjud üle hinnata. Üks pehme viigimari sai natuke lömastada, kuid sellest polnud lugu. Salat sai valmis umbes kahekümne minutiga ja ilma sekeldusteta. Harukordsel juhul maitses toit juba esimesel korral hästi, kuid tegime siiski mõned märkmed, mida muuta.

Edasi hakkasime pead murdma serveerigu ja kaunistuste üle. Nimelt tuli kuidagi külge pookida seos Moldovaga, sest teema oli, “Pidusöök Moldova Vabariigi sünnipäevaks”. Üks hetk tuli meil hiilgav mõtte panna stiilselt tahaplaanile lipu värides esemed: sinine salvrätik, kollased apelsini mahlaga klaasid ja punane küünal. Sellega jäime väga rahule. Kõne tuli jätta küll lahtiseks, sest peas valitses täielik vaikus ning me juba teadsime kogemusest, et see ei mängi suuremat rolli lõppvõistluses. Sellega lõpetasime õhtu ja lootsime parimat.

Hommik paistis palju lubav ning pärast füüsikast pääsemist läksime me kohale. Närv sees ei kriipinud, sest olime juba vanad kalad ja tuttavaid nägusid oli palju. Õnn naeratas meile ja me saime sama laua, mis möödunud aastal. See oli hea märk!

Alustuseks tutvustas Moldova Suursaadik isiklikult Moldova kööki. Kui sissejuhatusega ühel pool, aeti muu rahvas välja ja käivitati kolmkümmend minutit. Salati tegemine sujus, hoolimata sellest, et laud oli kahtlaselt kleepuv ja toit kippus sellele kukkuma. Me pigistasime silma kinni ning püüdsime naeratust näol hoida. Pärast küll nägin, et keegi oli pannud hügieeni eest meile kaks punkti viiest. Ajast tuli meil kenasti välja ja ega kõnelgi viga polnud. Kui saabus aeg, mil kohtunikud asusid äsja valminud toite maitsma, siis puges pisike ärevus juba sisse, sest meie meelest oli roog üsna tavatu maitsega. Žürii tegi tähtsat nägu ja tähendasid midagi paberitele, kuid kaasvõistlejad tulid juurde, maitsesid ja kiitsid lahke sõnaga.

Tulemused selgusid kiirelt ja olid üllatavalt positiivsed. Uhkelt, kahjuks küll ilma trummi põrinata, saime me teise koha. Anti diplomid, auhind ja tehti pilti. Kui glamuur lõppes, korjati asjad kokku ja meisterkokkade köögist sai oli taas kord tavaline söökla.

Vastust oma küsimusele otsides, möödus meie väike retk kokakunsti maailmas,ilma seiklusteta. Seda salatit teha on lapsemäng, sellega saaks hakkama isegi seitsmendikud… Võib olla?

Mihkel

Kes soovib, võib ise veenduda, sest see on me salati retsept:

Salat viigimarjade ja kitsejuustuga

Toiduained (kahele) :

• 1 peotäis rukolat
• 100 g kitsepiima toorjuustu
• 100 g lambapiima hallitusjuustu
• 4 viigimarja
• 4 viilu head toorsinki n. prosciuttot, Parma või Serrano sinki
• 1 tl vedelat mett ja sorts sidrunimahla
• musta pipart

Valmistamine:

1. Lao salat taldrikule.
2. Lõika viigimarjad ülevalt alla ja risti peaaegu läbi. Seejärel pigista neid altpoolt nii, et viljaliha nähtavale ilmuks ning aseta taldrikule.
3. Viska viigimarjade vahele sinki, lamba- ja kitsejuustu ning tilguta peale sidrunimahlast ja meest kokkusegatud kastet. Puista peale musta pipart.

Postitatud: Reede, 30.03.2018 kell 12:06 Kategooria: 8. kl. Selle sisestuse RSS-voog: RSS 2.0