137b

Peale pikka ja väsitavat arvestuste nädalat õnnestus meil tänu vahvatele klassijuhatajatele võtta ette reis Kurgjärvele. Kolm päeva 19.-21. veebruarini veetsime klassiga väljasõidul Lõuna-Eestis, kus sai nautida talvespordi mõnusid ning käia ära ka jääaugus . Reedel jäi koosoldud aeg küll veidi lühikeseks, sest jõudsime Kurgjärvele kohale alles hilistel õhtutundidel, kuid laupäeval oli see-eest ideaalne ilm talispordi nautimiseks – külm, kuid selge ning seega said kõik meist terve päeva suusatada, kelgutada ja uisutada. Õhtul toimus Tibulas ehk majas, kus peatusime, pingpongi turniir, mille võitsid tüdrukutest Hanna (kes väidetavalt on lautatennist mänginud elus vaid paar korda – algaja õnn?) ja poistest Andreas (Kepp). Ka õhtul veetsime koos aega ning koosolemine osutus üpriski lõbusaks. Pühapäeval oli aga ilm soojem ja lumi hakkas juba sulama, mistõttu veetis enamik aega lihtsalt toas ennast (arvestuste nädalast?) välja magades või juttu ajades, mõni üksik julge võttis ka veel viimast korda suuna suusarajale.

Võib täie kindlusega öelda, et keegi ei pidanud reisile tulekut kahetsema ning nädalavahetust nauditi klassi seltsis täiel rinnal. Lõppude lõpuks pole me kurja viiruse tõttu väga ammu kuskil käinud või midagi koos teinud, nii et oli mõnus omakeskis aega veeta.

– Andreas Toomas

1. veebruaril toimus 11. klasside suusapäev Kõrvemaa Suusakeskuses. Välja sõitsime kooli kõrvalt kell 9.15 hommikul ning olime Kõrvemaal kohal juba kell 10. Tegevusi oli mitmeid – soovijad said täiendada suusaõppe näol oma oskusi ning juba kogenumad suusatajad said kohe rajale asuda. Toimus ka väike võistlus – iga klass pani välja kuuest tublist sportlasest koosneva võistkonna ning asutigi teatesõidu kallale. Meie klassi tiim suutis teatesõidu ka võita ning võidu puhul jagati meile šokolaadi. Ilm oli mõnusa suusapäeva juures kirss tordil – rajad olid kaetud värske lumega, mis küll pisut aeglustas libisemist, kuid täiustas suurepärast talvist õhkkonda. Poisid, olles suusatamisest juba pisut väsinud, rentisid Kõrvemaa keskusesse sauna, et end peale pingutusi turgutada. Kui saunas oli käidud, mindi lõunasööki sööma ja teed jooma. Kella üheks olime tegevustega lõpule jõudnud ning asusime tagasi kooli poole teele.

– Markus

Juba eelmisel õppeaastal võtsime ette klassisärkide tegemise. Küll oli ees arvestuste nädal, mõni üritus või muud põnevat, mistõttu ei jõudnud me sellega eriti kaugele. Kevadel olime sunnitud aga istuma kodus ning avanes suurepärane võimalus ja aeg sellega tegelemiseks. Niisiis võtsime mina ja Hanna asja kätte ning uurisime maad. Peale pikki meilivahetusi leidsime lõpuks sobiliku firma ning ka klassikaaslased olid juba ammu täitnud ära Exceli tabeli suuruste, hüüdnimede ja numbritega. Nüüd lahutas meid valmis särkidest vaid karikatuuri joonistamine, milleks kellelgi väidetavalt kätt ei olnud. Tänu sobivatele tutvustale leidsime siiski sobiva inimese ja juba valmiski tore pildike meie kolmest klassijuhatajast. Siis tuli taaskord pikk paus. Ei teagi, mis vahepeal juhtus, aga vist saabus soe suvi ja kõik muu. Augustis mõistsime, et uus kooliaasta on juba kohe ukse taga, aga mida pole, on särgid. Kindlasti polnud nende valmimine üks kiire ja lihtne protsess, sest perfektsionistina tahtsin kõikides detailides kindel olla. Seetõttu võtsime augusti lõpus ette tee FIFAA kontorisse, kus saime nii katsuda kui ka proovida erinevaid lõiked, värve ja materjale. Lõpuks peale mitmeid kuid ettevalmistusi said särgid tellitud ja ka valmis. Nüüdseks oleme saanud neid uhkelt kanda juba mitu kuud.

Kuna koroona ei jätnud ka sügisel oma jonni, siis alguses naljana välja käidud idee, et teha ka klassimaskid, sai reaalsuseks. Andreas K. ja Ken võtsid ühendust Hiina hulgitootjaga ning näokatted said tellitud kordades kiiremini kui särgid. Ainsaks võimaluseks oli tellida minimaalselt 100 maski, seega leidub neid ilmselt siiani kehalise kasvatuse õpetajate ruumis.

– Mia

Novembri esimesel nädalal õnnistas meid õpetaja Anu Kell kahe imelisi näidendi piletitega. Kahjuks pidime ikkagi nende eest ise maksma, aga etendused olid seda kindlasti väärt. Novembri 3. päeval, mis oli toona rahvasuus tuntud ka kui teisipäev, külastasime me Draamateatrit ning vaatasime seal Henrik Ibseni ,,Rahvavaenlast’’, mille lavastas Kertu Moppel. Etendus oli äärmiselt huvitav ning saime ka hulgaliselt seoseid tuua hetkel Eestis ja maailmas toimuvaga. Sama nädala neljapäeval olime me uuesti kogunenud oma õhtut veetma samasse majja, kus nüüd kanti ette Lucas Hnathi näidend “Nukumaja, osa 2”, mis on Henrik Ibseni “Nukumaja” mõtteline järg. Kõigi arvates oli ka see lavateos väga nauditav, kuid tekitas ka mitmeid vaidlusi – kumb vaadatud näidend oli ikkagi parem. Kultuurirohke nädalaga said kõik rahule jääda ning nüüd jäi veel ainult üks asi teha – kirjutada kaks imelist retsensiooni äsja nähtu kohta.

– Andreas K.

Allikas: Eesti Draamateatri kodulehekülg

Kuuendal novembril toimus sellel aastal nagu koroonaperioodile juba kombeks saanud omapärases võtmes 12. klasside märgipidu, mida nagu kord ja kohus korraldasid aasta nooremad ehk meie, 137. lend. Majanduse tunnis toimunud võistluse võitjaks osutus meie klassi kuuene rühm, kuhu kuulusid Tristan, Ottomar, Armin, Karl Mattias, Andreas ja Hardi, kellest said nüüdsest uhke peo peakorraldajad. Ülesanded jagati kolme klassi vahel ühiselt ära ning meie saime käe külge panna söögitegemisega, millega tegime algust juba päev enne sündmuse toimumist. Valitud söögipooliseks osutusid küpsisetort ja quesadillad, millele lisaks saime serveerida sponsoritelt saadud nii magusaid kui soolaseid kringleid, sushisid, tosca kooke ja muud isuäratavat. Loodame, et sündmus möödus abituuriumile meeleolukalt ja et aasta pärast saame ise juba märgid rinda riputada!

– Aleksandra

Külastasime 10. novembril ajaloo tundides käsitletud Vene aja raames Kadrioru kunstimuuseumi. Klass jagati kaheks ning kumbki grupp suundus retkele läbi Kadrioru lossi. Tunni aja jooksul saime teadmisi lossi ajaloost, õppisime maalidelt tundma kunagisi valitsejaid ning nende lähedasi ning märkama kõiksugu detaile lossi arhitektuuris.

Muuseumitund oli üpris mänguline. Kõigepealt arvasime Peeter I paraadportreed silmitsedes, millised võiksid olla antud maalil leitavad tunnused, mille järgi saab öelda, et tegu on Vene imperaatoriga. Muidugi oli esimene pakkumine kroon. Seejärel märkasime valitsuskeppi ning valitsusõuna. Raudrüü andis märku Peetri suurepärastest sõjaoskustest ning enesekindlusest. Giid juhtis tähelepanu ka sellele, et valitsejate mantlitel on hermeliinist äär. Samas ruumis jäljendasime ka Jelizaveta Petrovna ja Ivan VI piltidega paleepööret, mängides trips-traps-trulli. Poisid olid seekord nupukamad, nad suutsid pärast mitmekordset mängimist tüdrukud üle kavaldada ning võita.

Edasi suundusime lossi maketti uurima. Otsisime üles fassaadi, paraadukse, frontooni, petiku ning balustraadi. Samas ruumis olid seintel maalid kahest kaunist tütarlapsest.

Viimase mängulise ülesande sooritasime ballisaalis. Otsisime barokkstiilile iseloomulikke jooni. Igaüks sai enda kätte ühe omadussõna ning kaaslasega arutades ja ruumis ringi vaadates pidi jõudma järelduseni, kas antud sõna sobib barokkstiili kirjeldamiseks või mitte. Paari minuti pärast tehti ühine arutelu giidiga, kus selgus, et sõnad moodustasid antonüümide paare. Kokkuvõttes tegi see otsustamise lihtsamaks, kui üks sõna sobis, siis järelikult selle vastandsõna ei sobinud barokkstiili kirjeldamiseks. Leidsime palju nikerdatud detaile, kulda ning tähendusrikkaid elemente. Lisaks kuulasime ballisaalis lugu laemaalist.

Arvan, et praegusel ajal tegi klassile ühine koosviibime väljaspool kooliruume suurt rõõmu. Sellisel viisil õpiks ajalugu meelsasti sagedamini.

– Anette

16. oktoobri õhtul kogunesime 137. lennuga Patarei merekindluse hoovi, et viimaks kätte saada oma väljateenitud sõrmused. Kuigi oli seljataga katsumuste rohke arvestustenädal, olime end soojalt riidesse pannud ning suundusime üheskoos oma peo erakordsesse toimumispaika. Oma sõrmustepidu alustasime toostide ütlemisega. Saime oma peekri üles tõsta ning lennukaaslastele midagi armsat, julgustavat või niisama lõbusat soovida. Seejärel, et sõrmused muidugi korralikult välja teenida, oli vaja tervel klassil üheskoos näidend välja mõelda ja lennukaaslastele esitada. Meie klassi näidend pidi olema vanasõna „Valel on lühikesed jalad“ kohta, mille me lahendasime väga enda klassile omaselt ja humoorikalt. Kui me lõpuks kauaoodatud sõrmuse kõik sõrme saime tuli väga uhke tunne ja arvestuste nädalatel valatud pisarad ununesid. Saime süüa torti ja muud head paremat ning kõik külmetajad said õnneks ka teed juua. Südame tegi soojaks üheskoos veel korra rebastenädala tantsu tantsimine, mis on meil imekombel meeles püsinud. Kui kõik traditsioonilised tegevused said tehtud, kuulasime muusikat, tantsisime Potsa tantse ja tegime palju pilte. Peale pidu suundus igaüks omal viisil tähistama kätte saadud sõrmust.

– Laura Greta 

Järgnevad fotod on tehtud Luisa Greta Vilo (vil!134) poolt.

3.oktoobri hommikul kogunesime oma klassiga kooli juures, et sõita õpetaja Anu Kella ja klassijuhataja Thea Turulinnaga õppekäigule Pärnumaale, kus tutvusime rahvusliku ärkamisaja olulisemate paikadega. Hommik algas meeleolukalt, kui peale võttis meid kamuflaažiga kaetud buss.

Meie esimeseks peatuspaigaks oli Kurgja talu, kus võttis meid vastu pisut arg, aga samas tubli giid. Kurgja talu ostis ära Carl Robert Jakobson, millest ta tahtis teha eestlastele näidistalu. Talus saab näha veskit, sauna, lauta, aita ja muid talu hooneid.

Edasi liikusime Vändrasse, kus avaldasime reaalikatele kohaselt Vändra kalmistul Anton Õunapuule austust ja käisime Lydia Koidula ja Johann Voldemar Jannseni lapsepõlve kodus. Majast on säilinud ainult vundament, kuid siiski oli mõnus seal Koidula luuletusi lugeda.

Järgmisena viis tee meid Pärnusse, kus kõigepealt nägime Adamsoni loodud Vabadussõja mälestussammast Alevi kalmistul. Mälestussammas on taastatud, sest 1945. aastal see lõhati. Seejärel asusime Pärnu kesklinna avastama, kus nägime 121 aastast Puškini tamme ja endist Endla teatri asukohta, kus rääkis õpetaja Somelar meile Eesti Vabariigi sünnist. Enne oodatud söögipausi tutvusime ka Koidula ja Jannseni mälestusmärkidega, viimase juures rääkisime Perno Postimehe mõjust ja tähtsusest rahvuslikule ärkamisajale.

Kui kätte jõudis söögipaus, olid kõik juba näljast nõrkemas (viimane söögikord oli ju hommikul). Söömiseks olid napid 30 minutit, aga igaüks sai oma soovi järgi einestamise kohta valida. Populaarsemateks kohtadeks olid pitsa restoranid, kiirtoidukohad või tavaline toidupood. Muidugi ei saa ära unustada kuulsat Pärnu sõõrikukohvikut.

Reis lõppes värskelt renoveeritud Koidula muuseumis, kus võttis meid vastu olulisemalt kogenum ja häälekam giid. Tutvusime Koidula ja Jannseni elu ja pärnu koduga ning saime ka tunda, kuidas oli istuda Jannseni kooli koolipingis. Lõpetuseks saime muuseumi tagaaias teha pilte ja soovi korral süüa aias kasvavaid õunu.

– Trsitan