137b

16. oktoobri õhtul kogunesime 137. lennuga Patarei merekindluse hoovi, et viimaks kätte saada oma väljateenitud sõrmused. Kuigi oli seljataga katsumuste rohke arvestustenädal, olime end soojalt riidesse pannud ning suundusime üheskoos oma peo erakordsesse toimumispaika. Oma sõrmustepidu alustasime toostide ütlemisega. Saime oma peekri üles tõsta ning lennukaaslastele midagi armsat, julgustavat või niisama lõbusat soovida. Seejärel, et sõrmused muidugi korralikult välja teenida, oli vaja tervel klassil üheskoos näidend välja mõelda ja lennukaaslastele esitada. Meie klassi näidend pidi olema vanasõna „Valel on lühikesed jalad“ kohta, mille me lahendasime väga enda klassile omaselt ja humoorikalt. Kui me lõpuks kauaoodatud sõrmuse kõik sõrme saime tuli väga uhke tunne ja arvestuste nädalatel valatud pisarad ununesid. Saime süüa torti ja muud head paremat ning kõik külmetajad said õnneks ka teed juua. Südame tegi soojaks üheskoos veel korra rebastenädala tantsu tantsimine, mis on meil imekombel meeles püsinud. Kui kõik traditsioonilised tegevused said tehtud, kuulasime muusikat, tantsisime Potsa tantse ja tegime palju pilte. Peale pidu suundus igaüks omal viisil tähistama kätte saadud sõrmust.

– Laura Greta 

Järgnevad fotod on tehtud Luisa Greta Vilo (vil!134) poolt.

3.oktoobri hommikul kogunesime oma klassiga kooli juures, et sõita õpetaja Anu Kella ja klassijuhataja Thea Turulinnaga õppekäigule Pärnumaale, kus tutvusime rahvusliku ärkamisaja olulisemate paikadega. Hommik algas meeleolukalt, kui peale võttis meid kamuflaažiga kaetud buss.

Meie esimeseks peatuspaigaks oli Kurgja talu, kus võttis meid vastu pisut arg, aga samas tubli giid. Kurgja talu ostis ära Carl Robert Jakobson, millest ta tahtis teha eestlastele näidistalu. Talus saab näha veskit, sauna, lauta, aita ja muid talu hooneid.

Edasi liikusime Vändrasse, kus avaldasime reaalikatele kohaselt Vändra kalmistul Anton Õunapuule austust ja käisime Lydia Koidula ja Johann Voldemar Jannseni lapsepõlve kodus. Majast on säilinud ainult vundament, kuid siiski oli mõnus seal Koidula luuletusi lugeda.

Järgmisena viis tee meid Pärnusse, kus kõigepealt nägime Adamsoni loodud Vabadussõja mälestussammast Alevi kalmistul. Mälestussammas on taastatud, sest 1945. aastal see lõhati. Seejärel asusime Pärnu kesklinna avastama, kus nägime 121 aastast Puškini tamme ja endist Endla teatri asukohta, kus rääkis õpetaja Somelar meile Eesti Vabariigi sünnist. Enne oodatud söögipausi tutvusime ka Koidula ja Jannseni mälestusmärkidega, viimase juures rääkisime Perno Postimehe mõjust ja tähtsusest rahvuslikule ärkamisajale.

Kui kätte jõudis söögipaus, olid kõik juba näljast nõrkemas (viimane söögikord oli ju hommikul). Söömiseks olid napid 30 minutit, aga igaüks sai oma soovi järgi einestamise kohta valida. Populaarsemateks kohtadeks olid pitsa restoranid, kiirtoidukohad või tavaline toidupood. Muidugi ei saa ära unustada kuulsat Pärnu sõõrikukohvikut.

Reis lõppes värskelt renoveeritud Koidula muuseumis, kus võttis meid vastu olulisemalt kogenum ja häälekam giid. Tutvusime Koidula ja Jannseni elu ja pärnu koduga ning saime ka tunda, kuidas oli istuda Jannseni kooli koolipingis. Lõpetuseks saime muuseumi tagaaias teha pilte ja soovi korral süüa aias kasvavaid õunu.

– Trsitan

Teisel oktoobril käisime õpetaja Piret Karuga külastamas Eesti Arhidektuurimuuseumi. Meil oli väga tore ja aktiivne giid, kes jagas meid nelja rühma. Rühmaga koos täitsime töölehte ja saime selle käigus palju uusi teadmisi. Saime panna ennast proovile ning testida oma seniseid teadmisi antud teemadel. Kõik said kenasti vähema või suurema abiga oma lehed täidetud. Tegevust oleks jätkunud veel kauaks, kuid kahjuks tuli meil järgmine tund kohe peale ning ei jäänud aega vaadata üle ka teisi näituseid, mis olid üles pandud. Jääme kindlasti oma käiguga rahule ning ootame juba uut põnevat muuseumikülastust.

– Kertu

29. septembril tähistasime taaskord kooli sünnipäeva, seekord lausa 139ndat. Terve kool oli pidulikult riides ning ringi kõndisid ka külalised. Meile käis oma tööst ning koolielust rääkimas 129. lennu vilistlane Robert Parelo. Tund möödus lõbusalt rääkides ja videoid vaadates ning seda on teinekordki väga tore meelde tuletada. Peale seda ootas meid staadionil mõnus üllatus: laud oli kaetud nii magusate kui ka soolaste suupistetega ning kõrvale pakuti ka mahla. Kõnede ning autasustamise kuulamine möödus ootuses, et kohe-kohe saame maitsta head ja paremat. Suur-suur aitäh meie tublidele klassikaaslastele, kes nii maitsvad asjad valmis tegid. Järgmine aasta uuesti ja juubeli puhul veel uhkemalt (;

– Maarja-Liis