Peagi on aeg lendu tõustaÂ
Kolmapäeval, 20. aprillil kõlas 137. lennule viimast korda koolikell. Kogu gümnaasium oli üle mitme aasta taas ühiselt aulasse kogunenud, et rahvarõivastesse riietunud abiturientidele viimasteks katsumusteks julgust anda ning nad traditsiooniliselt teele saata. 12. klassi alguses ootavad seda päeva kindlasti kõik, sest võib öelda, et alates sellest hetkest paistab tunneli lõpus tõesti valgus ja veel vaid eksamid on takistuseks teel vabaduse ja kauaoodatud suveni. Aga kui see päev kätte jõuab, siis ei leidu vist kedagi, kes koosoldud aastaid pisaraga ei meenutaks, kuigi ennekõike oli tegu siiski rõõmsa sündmusega, kust ei puudunud naer, laul, tants ja trall ning head soovid.
Meid oli tulnud ära saatma 1. klass, kes kinkis meile omatehtud kaardid julgustavate sõnumitega ning ka meie kinkisime vastu oma elutarkust ja soovisime neile palju jaksu eesootavateks aastateks Reaalkoolis. Traditsiooniliselt said suled sappa koorilauljad ning ka tantsijad said lennukaaslastelt sooja aplausi. Võib vist kahtluseta öelda, et aktuse tipphetkeks olid kõned, mis nii mõnelgi veel aastaid hiljem meeles püsivad, aga alati on võimalik ka mälu värskendada, sest Andrease kõne on leitav ka meie ajaveebist (kui kerid veidi üles).
Abiturientide ja ka teiste koolikaaslaste rõõmuks sai pärast aktust kogu lennust moodustatud inimketiga läbi kõikide klasside joosta, kus õpetajad ja õpilased meile mõne lauluga kaasa elasid. Ka väikses majas, Mauruses ja naaberkoolis sai natuke ühiselt kilgatud ning muidugi sai koos kõik müüripealsed läbi käidud, seda kõike tehes oli tunda, et Reaali vaim on alati koos meiega, sest särin ja elekter meie kehades ei tahtnud kuidagi vaibuda.
Järgnes ühine bussisõit Eesti Vabaõhumuuseumisse, sest Kolukõrtsis toimus piknikulaadne pidu, kus meist said Potsa ringmängude abil õiged inimesed, kes on valmis iseseisvasse ellu astuma. Võime uhkusega öelda, et oskame nüüd arvutada (jah, kes kui palju, seda näitavad veel mata eksami tulemused), rahaga ümber käia, endale palju vara soetada ja leida sobiva kaaslase, kellega korralikud pulmad maha pidada. Vahepeal sai hinge ka tõmmata ja head-paremat nautida, kuid suurem osa ajast kulus ikka ühiselt tantsimisele, mis võttis korralikult võhmale. Loodetavasti on meie tulevik sama vahva, kui oli see kaunis kevadine kolmapäev ning vilistlasena tuleme kindlasti kõik üksteisele kalli tegema ja vaatama, kes kui paksuks vahepeal läinud on.
137. lend võib nüüd uhkusega suurelt unistada ja kaugele liuelda, sest on kõlanud viimane signaal, mis andis märku, et oleme valmis peagi õhku tõusma, aga mis peamine, tükike meist jääb alati Reaalkooli ning Reaalkool meie südamesse!
– Anette
© 2024, 137b