I päev
Esimene peatus pärast piiri ületust oli Peterhofis, Peterburi eeslinnas. Seal külastasime suurt Peterhofide paleekompleksi ehk tsaariperekonna suveresidentsi. Sinna kuulub üle 10 lossi, 2 parki ja maailmakuulus purskkaevude süsteem. Selle keskuseks on suur loss, mida ümbritsevad kullatud skulptuurid ning kaskaadist saab alguse purskkaevudega ääristatud kanal, mis suubub Soome lahte. Peeter I otsustas 1714. aastal, pärast reisi Euroopasse, rajada Peterhoffi oma suveresidentsi, mis oma luksuslikkusega ületaks Versaille lossi ning paistaks silma kogu maailmas. Ehitus algas 1714. aastal ning sai läbi võrdlemisi kiiresti, 1723. aastal.
II päev
Laupäeva alustasime bussiekskursiooniga Peterburis. Lisaks linna bussiaknast imetlemisele tegime peatuse Vaskaratsaniku juures ja Peeterpauli kindluses.
Vaskratsanik (vene keeles tuntud kui Медный всадник) on Peeter I mälestusmärk, mis asub Peterburis Iisaku katedraali lähedal Senati väljakul. Mälestusmärk valmistati Venemaa keisrinna Katariina II tellimusel ja avati 7. (18.) augustil 1782. aastal. Monumendi skulptor on prantslane Etienne Maurice Falconet. Mälestusmärk on valmistatud pronksist ja graniidist.
Nimi “Vaskratsanik” on monumendile püsivaks jäänud tänu Aleksandr Puškini samanimelisele poeemile. Värssteos kirjeldab, et sedavõrd kauni ja uhke linna (Peterburi) taga on ühe kangekaelse mehe tahe, kes rajab linna soisesse üleujutusohuga paika. Ratsamonumendil on ühel poolel kiri ladina keeles: Petro Primo Catharina Secunda MDCCLXXXII ja teisel poolel vene keeles: Петру перъвому Екатерина вторая лѣта 1782 (‘Katariina II Peeter I-le 1782’).
Veel on teose juures huvitav, et skulptuuril kujutatud Peeter I hoiab vaba kätt jõe Neva suunas ja hobuse, millel valitseja istub, jalge all on madu. Viimane peaks tähistama Peeter I ja tema reformide vaenlasi. Oma külastusel pajatas veel giid meile põneva asjaolu, et monumendi all oleva pjedestaali kohaletoimetamiseks Peterburi ehitati transpordilaevale lisatugevdussüsteem.
Peeter-Pauli kindlus asub Peterburis Jänesesaarel. Kindluse ehitamise algust, 27. mai 1703, peetakse ka Peterburi rajamise alguseks. Peeter-Pauli kindluse rajamisega käib kaasas ka legend, et Peeter I valis isiklikult välja sobiva paiga ja kaevas kaasas olnud labidaga üles esimese labidatäie maad. Seejärel raius ta maha kaks peenikest kaske, asetas need aukudesse ja sõlmis kokku ladvad, püstitades nii sümboolse kindlusevärava. Niipea, kui see kõik oli tehtud, laskus kaskedele kotkas, kes seni oli saare kohal õhus tiirutanud. Suuremad ehitustööd toimusid 1706-1740 Šveitsi arhitekt Domenico Trezzini juhatusel. Peeter I nimetas algul kindluse oma kaitsepühaku apostel Peetruse järgi hollandipäraselt Sankt Pieter Burchiks. Hiljem, kui Neeva kallastele kerkisid elumajad ja valmis apostlitele Peetrusele ja Paulusele pühendatud kirik, hakati kindlustki kutsuma Peeter-Pauli kindluseks ning esialgne nimi läks üle linnale. Kindlus ehitati algul kaitserajatisena, kuid sellisena seda tegelikult mitte kunagi ei kasutatudki. Sellest kujunes hoopis vangla, kus hoiti riigile eriti ohtlikke kurjategijaid. Kindlusesse viib kaks silda – Johannese sild ja Kronverki sild. Kindluse keskne ehitis on Peeter-Pauli katedraal. Ehkki meil kindluse territooriumil kaua aega veeta ei olnud, saime siiski ära kuulata ka üllatavalt valju ja ehmatatava kahuripaugu, mida lastakse iga päeva keskpäeval.
Peeter-Pauli katedraal on Peterburi esimene kirik, mille ehitamist alustati 1712. aastal ning ehitus lõpetati 1733. aastal. Õigeusukirik rajati Jänesesaarele, Peeter-Pauli kindluse territooriumile. Sarnaselt kindlusele kavandas ka kiriku ehitamise Vene tsaar Peeter I ja hoone arhitekt oli Domenico Trezzini. Kirikul pole õigeusukirikule traditsioonilisi kupleid – torni poolest meenutab katedraal hoopis katolikku kirikut ning seetõttu on Peeter-Pauli katedraali kellatorn ka maailma kõrgeim õigeusu kiriku torn. Levib legend, et Peeter I käskis esimesena valmis ehitada just kellatorni, kuhu otsa ronides avanes talle vaade valmivale Peterburile. Tsaaril oli tänu oma ringreisidele Euroopas palju tutvusi ning katedraalile kinkis kellamängu Belgia linn Mechelen. Katedraalis asuvad alates Peeter Suurest kõikide Vene tsaaride, väljaarvatud Peeter II ja Ivan VI hauad. Nikolai II pere säilmed maeti Püha Katariina kabelisse 1998. aastal. 2006. aastal toodi Taanist Roskilde katedraalist Peeter-Pauli katedraali ka Aleksander III abikaasa, Maria Feodorovna säilmed.
Pärast Peeter-Pauli katedraali visiiti seadsime sammud Talvepalee poole, kus saime näha Venemaa üht uhkeimat paleed. Praegu asub seal muuseum, kuid tsaaridele residentsiks olnud paleel on pikk ajalugu. Aastal 1711 lasi Peeter I ehitada Neeva jõe kaldale uhkema maja kui seda oli 1704. aastal püstitatud puidust maja. Arhitektiks oli Domenico Trezzini ja majast jõekaldalsaigi esimene talvepalee. Peeter I on tuntud kui Venemaa moderniseerija ja oma reisidel Euroopas sai ta inspiratsiooni Prantsusmaal asuvast barokksest Versaille´i lossist. Peeter I leidis, et Venemaal peaks olema sama uhke palee kui teistel Euroopa valitsejatel. Tüdinenud vanast disainist lasi tsaar ehitada 1721. aastal uue palee barokkses stiilis, mis oli küll ikkagi teistest Euroopa paleedest tagasihoidlikum. Samas palees Peeter I ka suri. St Peterburg polnud aga veel tol ajal saanud Venemaal läänekultuuri keskuseks nagu Peeter I oli seda ettekujutanud. Peetri käsul linnas elanud aadlikest mitmed lahkusid. Ta pojapoeg Peeter II lasi talvepaleed tunduvalt suurendada, kui too võimule sai. Kolmanda talvepalee arhitektiks oli sammuti Domenico Trezzini. 1728 pärast kolmanda palee valmimist kolis õukond tagasi Moskvasse ja lõppes Peterburi 15 aastat (1713-1728) kestnud pealinna staatus. 1732 lasi aga keisrinna Anna I pealinna tagasi Peterburi viia, kus see püsis aastani 1918. Hakkati ehitama ka neljandat talvepalee versiooni arhitekt Rastrelliga. Alles Katariina II ajal sai talvepalee tänapäevase kuju kui tsaarinna lasi ühendada Talvepalee kõrval olevad hooned, hoonete kompleks sai nime Hermitage. 1857 laastas paleed suur tulekahju. Tsaar Nikolai I taastas üllatava kiirusega palee kahjustused ja palee sai praegu iseloomuliku sinakas roheka värvuse (palee on olnud ka roheline ja purpurpunane). Lähiajaloos on toimunud Talvepalees ka 1905 aasta verine pühapäev, kus tulistati palee esisele väljakule tulnud rahumeelseid protestijaid, 1906 esimese riigiduuma avamine, osa palee muutmine laatsaretiks I maailmasõja ajal ja 1917 aasta paleepööre, kus bolshevikud arreteerisid Ajutise Valitsuse liikmed.
1764. aastal ostis Katariina II Berliini kaupmehelt J. E. Gotzowskylt 225 maalist koosneva kollektsiooni. Maalikogu, kus olid peamiselt hollandi ja flaami kunstnike tööd, oli kokku pandud algselt Preisimaa valitseja Frederich II-le. Katariina II ostud sütitasid tas kire suurejoonelise ja ilusa kunsti vastu ning ta sai aru, et tema kollektsioonid võivad näidata ka Venemaa võimu maailmas. On hinnatud, et Katariina II kogus oma valitsusajal (1762-1796) kokku 4 000 maali, 38 000 raamatut, 10 000 graveeritud eset, 10 000 joonistust ning 16 000 münti ja medaljoni. Kollektsioon kasvas nii kiiresti, et tuli ette võtta suured ehitusprogrammid – kunstikogu laienes 1000 uhkesse ruumi, mida me tänapäeval imetleda saame. Ermitaaži muuseumi kompleks, mis asub Neeva jõe ja Paleeväljaku vahel, koosneb viiest hoonest – Talvepaleest, Suurest Ermitaažist, Väiksest Ermitaažist, Uuest Ermitaažist ja Ermitaaži teatrist. Kõik need hooned on ehitatud hinnatud arhitektide poolt 18. Ja 19. sajandil. Neist kõige kuulsam on Talvepalee, (kujundatud Bartolommeo Rastrelli poolt) mis oli Vene valitsejate residentsiks 1917. aastani.
Ermitaaži näol on tegemist Venemaa suurima kunstimuuseumiga. Lisaks maailmakuulsate kunstnike töödele on märkimisväärne ka muuseumikompleksi arhitektuur. Hoonetest tuntuim on barokkstiilis Talvepalee, mis on ehitatud itaalia arhitekti Bartolomeo Rastrelli kavandite järgi. Talvepalee sisemus on kombinatsioon barokist, neoklassitsismist ja rokokoost. Sisearhitektuurist jäävad meelde Jordaania trepid, mille kohal on “Olympose” laemaal, Püha Georgi troonisaal ning Raffaeli lodža, mille originaal asub Vatikani palees.
-
-
Kunstiteostest on tuntud paabulinnukujuline kullast kell, mis oli Grigori Potjomkini kingitus Katariina Suurele. Skulptuurist on esindatud 3. – 2. sajandil eKr Vana-Kreekas loodud “Tauride Venus” ja Antonio Canova “Kolm graatsiat”. Talvepalees on hollandi maalikunstniku Rembrandti saal, kus on eksponeeritud teiste hulgas “Kadunud poja tagasitulek” ja “Danae”. Vene kunstnikud kujutasid maalidel sageli Venemaa valitsejaid ja nende lähedasi. Näiteks võib tuua Ivan Kramskoi portreed Maria Fyodorovnast ja Konstantin Makovsky maali “Peeter Suur oma toas”. Võib öelda, et kõige kuulsam maal Ermitaažis on Leonardo Da Vinci “Madonna Litta”. Kui kullast paabulinnu juures oli kõige rohkem inimesi, siis teisel kohal oli Da Vinci meistriteos.
Talvepalee asub Paleeväljakul, mis on Peterburi tähtsaim väljak. Talvepaleest tuleb ka väljaku nimi. Väljaku idaosas on Valvurite Korpuse peakorteri hoone ja lääne poolt saab minna Admirali Väljakule. Väjaku lõuna poolel on 580 meetri pikkuse fassaadiga Peastaabi Hoone, mis koosneb kahest tiivast, mis on lahutatud triumfikaare poolt (püstitatud 1812.aasta võidule sõjas Napoleoni Prantsusmaaga). Hoones töötasid mitmed ministeeriumid ja Peastaap alates hoone asutamisest 1829. aastal kuni 1918. aastani. Nüüd on seal ühes tiivas Lääne Sõjaväeringkonna peakorter ning idatiib on osa Ermitaažist.
Väljaku keskel on Aleksandri sammas. See püstitati samuti 1812. aastal toimunud sõja võidu auks. Nimetuse sai sammas Aleksander I järgi, kes oli Venemaa keiser 1801-1825. See ehitati 1830-1834 ja selle arhitekt oli Auguste de Montferrand. Sammas on 47,5 meetrit kõrge, olles seega maailma kõrgeim triumfi tähistav sammas. Mälestusmärgi tipus on risti hoidva ingli kuju.
Paleeväljakul on toimunud ka mitu tähtsat sündmust läbi ajaloo. 1905. aasta 22. jaanuaril avasid keisri käsul avasid sõdurid tule relvastamata tsiviilelanike suunas, tappes sadu inimesi. Traagiline sündmus on saanud Verise Pühapäeva nimetuse. 1917. aasta Oktoobripöörde mitmed võtmesündmused toimusid samuti just Paleeväljakul.
Pärast Ermitaaži külastust korraldati meile kultuuriprogrammiga lõunasöök. Selle jaoks oli meile reserveeritud kogu söögikoht. Kui alguses pakkus pisut ehmatust, et kahvlit kartulisalatisse lüües, tulid kolm neiut kõrva äärde trummi mängima, siis hiljem õnnestus esinejatel haarata erinevatesse muusikanumbritesse ja akrobaatikatrikkidesse pea pool klassi. Vaatamata sellele, et maitseelamus jättis veidi soovida, jääme seda lõunasööki küll muie näos meenutama.
Peale hilist lõunasööki õnnestus meil turistilaevaga kanalitel sõita. Peterburi asub Neeva jõe suudmealal ning seetõttu on esimesel kohal Venemaal ja ühel esimestest maailmas linna piiresse jäävate veealade pindala poolest. Veealad moodustavad linna pindalast umbes 10 protsenti. Neeva voolab linna piires 32 km ulatuses ja moodustab Soome lahte suubudes delta. Jõe laius kaubasadamas on 1250, Kolmainu silla ees 600, Lossi- ja Nikolai silla vahel 340 meetrit. Jõe sügavus on 8–24 meetrit. Kokku on linnas 93 jõge, oja ja kanalit kogupikkusega 217,5 km, sealhulgas paarikümne kanali kogupikkus on umbes 160 km. Linna suuremateks kanaliteks on Krjukovi kanal, Gribojedovi kanal, Talvekanal, Obvodnõi kanal ja Luigekanal. Laeval avanes suurepärane vaade kaldaäärsete ehitiste arhitektuurile ning linna üldisele tänavapildile. Tatjana suutis sõidu ajastada ülimalt hästi, sest see toimus päikeseloojangu ajal ehk saime maagilise vaatepildi Peterburist. Tegemist oli äärmiselt toreda ja seltskondliku ettevõtmisega, saime puhata jalgu ja päid pikast päevast ning nautida Venemaad. Kanalitel oli õnneks lainetust vähe seega keegi merehaigeks ei jäänud, aga meie klass oli saanud Piret Otsalt inspiratsiooni ning tegime ise laineid nii palju kui jaksu jätkus. Keegi sildade vastu pead ära ei löönud ning väsinumad said tagasi ka oma kadunud ja ülimalt väärtuslikud unetunnid. Võib öelda, et see oli suurepärane lõpunoot laupäevale.
III päev
Kolmanda päeva hommikul saime võimaluse paar tundi Nevski prospektil jalutada ning ise Peterburis ringi seigelda, kuhu aga kellegi süda kutsus. Ilmselt iga õpilane kõndis varem või hiljem mööda Nevski prospektil asuvast Jumalaema Kaasani ikooni auks ehitatud suursugusest Kaasani katedraalist, mis valmis 1811. aastal. Oli raske märkamata jätta poolkuukujulist neoklassitsistlikku ehitist ning umbes 50 seda kaunistavat uhket korintose stiilis sammast, mis moodustavad ümarkaarelise allee. Kahjuks renoveerimise tõttu ei olnud võimalik sammaste vahel kõndida ning pidi leppima vaid nende kaugemalt imetlemisega. Kirikusse sisse astudes võis kuulda ja näha pühapäevast jumalateenistust. Venemaale omaselt on katedraali interjöör igast võimalikust kohast üle kullatud ning pisidetailidega üle kuhjatud.
Peale Kaasani katedraali nägime ja külastasime me mitmeid teisi Peterburi kirikuid.
Iisaku katedraal on kõige suurem õigeusu kirik Peterburis ning ühtlasi üks maailma suurimaid kupliga sakraalehitisi. Kullatud kupli läbimõõt on 26 meetrit ning kiriku kõrgus 101,5 meetrit. Neoklassitsistlikkus stiilis hoonet ehib 112 korintose sammast, millest suurimad kaaluvad 112 tonni. Katedraali loetakse üheks kaunimaks Venemaa kirikuks, olles seest dekoreeritud malahiidi, lasuuri ning vääriskivide ja värvilise marmoriga. Katedraali lasi ehitada tsaar Aleksander I ning selleks kulutati 1 000 000 kuldrubla. Katedraal oli neljas kirik, mis antud kohale rajati ning enne ehitustöid tuli pinnas kindlustada 10 000 puupalgiga. Iisaku katedraal on pühitsetud Dalmaatsia Iisakule, kes oli Peeter I kaitsepühak. Kiriku arhitekt oli Auguste de Montferrandi. Hoone valmis 1818–1858. Katedraal muudeti Nõukogude liidu poolt 1931. aastal muuseumiks ning toimib muuseumina tänase päevani. 2017. aastal üritati katedraali taastada õigeusu kirikuna, kuid rahva protestimise järel jäi Iisaku katedraal muuseumiks.
Спа́са на Крови́ ehk verelunastuse kirik on vene õigeusu kirik, mida ehitati aastast 1883 kuni 1907. Ehitust alustas tsaar Aleksander III ja lõpule viidi see Nikolai II valitsusajal. Kirik on ehitatud asukohale, kus aastal 1881 tsaar Aleksander II atendaadikatse käigus surmavalt haavata sai – sellest tuleb ka siis kiriku nimi. Tegemist on erakordselt uhke kirikuga, kus iga kuppel on erineva disainiga ning kiriku sees olevad seinad ja laed on täielikult kaetud mosaiigiga (üle 7500m2). Selle taastajate arvamusel on see rohkem mosaiiki kui üheski teises kirikus terves maailmas, kuid see fakt otseselt kinnitatud ei ole. Nagu arvata võib, siis kiriku mosaiigid kujutavad stseene piiblist ja sealseid tegelasi ning pühakuid.
Pärast 1917. aasta revolutsiooni sai kirik tugevalt kannatada, 1932. aastal kirik suleti. II maailmasõja ajal, mil paljud inimesed Leningradi piiramise tõttu näljahädades piinlesid ja lahingus või haiguste tõttu surid, kasutati verelunastuse kirikut ajutise surnukuurina. Pärast sõda oli see aga kasutusel laohoonena, seal hoiti näiteks juurvilju. Kirikut taastama hakkas 1970. aastal ning 27 aastat hiljem (1997. aasta augustis) see taasavati. Verelunastuse kirik aga ei tegutse tänapäeval pühakojana, vaid tegemist on hoopis mosaiikide muuseumiga.
Smolnõi klooster (vene keeles Воскресенский новодевичий Смольный монастырь) asub Peterburis Neva jõe kaldal Rastrelli väljakul. Klooster koosneb kirikuhoonest ja seda ümbritsevatest hoonetest, mis olid algselt mõeldud kloostri jaoks.
Klooster ehitati algselt Peeter I tütre Elisabet I jaoks pärast seda, kui tal keelati trooni pärimine ning ta otsustas nunnaks hakata. Kuid kui Elisabet I eelkäija Ivan VI kukutati riigipöörde käigus, pakuti Elisabet I Vene trooni, mille ta ka vastu võttis. Olles trooni vastu võtnud, loobus ta nunna elust, kuid otsustas kloostri rajamist edasi toetada.
Kloostri arhitektiks oli itaallane Francesco Rastrelli, kes on samuti ümber kujundanud Talvepalee, Katariina palee ning Peterhofi. Kloostrit ehitati aastatel 1748-1764 ning selle sinist ja valget peakirikut peetakse üheks Rastrelli meistriteoseks. Algselt pidi peakirikule veel lisanduma kellatorn, mille valmimine oleks teinud Smolnõi kloostri peakiriku 18. saj Venemaa kõige kõrgemaks hooneks. 1762. aastal pärast Elisabet I surma ja Katariina II võimuletulekut ei saanud Rastrelli kahjuks kellatorni lõpetada, sest Katariina II ei meeldinud barokkstiilis kirik ning seetõttu lõpetas ta kiriku ehitamise rahastamise.
Kirik valmis lõplikult 1835. aastal neoklassitsistliku interjööriga ja pühitseti sisse samal aastal. Peaaltar pühendati ülestõusmisele ning küljealtarid Püha Maarja Magdaleenale ja Eliisabetile.
1923. aastal sulgesid Nõukogude võimud kiriku ning 1982. aastal kirik taasavati kontserdisaalina. 2015. aastal anti kirik tagasi Vene Õigeusu Kirikule ning kirik taastati.
Peterburi Jaani kirik on luteri kirik Peterburis aadressil Dekabristide tänav 54A (ulitsa Dekabristov). Romaanistiilis kirikuhoone projekteerisid Karl Z. von Schafhausen ja Harald J. Bosse. Raha kiriku ehitamiseks saadi üle-eestilisest korjandusest ja 55 000 rubla annetas selleks ka Vene keisririik. 27. november 1860 toimus kirikuhoone pidulik sisseõnnistamine. Kirik on Peterburi Jaani koguduse omanduses. Jaani kirikul on eesti kultuuriloos oluline koht. Kirikuõpetajana on seal töötanud rahvaluule- ja keeleteadlane, üks Eesti rahvusliku liikumise suurkujusid Jakob Hurt (1880-1900), organistina Mihkel Lüdig ja Rudolf Tobias, kes töötas kirikus aastatel 1898–1904, kandes seal ette ka mitmeid oma helitöid. Just Jaani kiriku eest sai 1917. aasta märtsis alguse ligi 40 000 Peterburi eestlase meeleavaldus ja sini-must-valgete lippudega rongkäik Tauria palee ette, kus nõuti Eestile autonoomiat Tsaari-Venemaa koosseisus. Seda väljaastumist peetakse suureks sammuks Eesti iseseisvuse suunas. Pöördeline hetk kiriku ajaloos oli 1930. aasta kui Lensoveti korraldusel keelati jumalateenistused ning kirik võeti koguduselt ära. 1970ndatel jäi hoone tühjaks ning hakkas lagunema kuni 1996. aastal pöörduti Peterburi kuberneri poole kirjaliku palvega tagastada kirik ja tema juurde kuuluvad hooned. Kui kirik 1997. aastal tagastati, algasid rahakogumise aktsioonid ning 2008. aastal valmis ehitusprojekt kiriku taastamiseks. Kirik pühitseti uuesti 20. veebruaril 2011. Kirikus toimuvad jumalateenistused kuus kahel pühapäeval. 2013. aastast alustas tööd laste pühapäevakool, kus on lastel võimalik õppida eesti keelt, sest tunnid toimuvad nii vene kui ka eesti keeles. Koguduse all ilmub ka Venemaa ainus eestlaste trükis, 1908. aastal asutatud Peterburi Teataja, mille väljaandmine kestis 1918. aastani ning taasavati 1999. aastal.
-
-
Lisaks kirikutele külastasime ka Peterburi teisi vaatamisväärsusi.
Suveaed on park Peterburis, mis asub saarel Fontanka, Moika ja Luigekanali jõgede vahel. Pargi kujundamise kavandas Peeter I 1704. aastal, arvatavasti aitas tsaari ka Hollandi aednik Nicolaas Bidloo. Suveaed sai põhiosas valmis aastaks 1719. Pargi promenaadi ääristavad 100 marmorskulptuuri, autoriteks Francesco Penso, Pietro Baratta, Alvise Tagliapietra ning teised Veneetsia skulptorid. 20. Sajandi lõpus viidi 90 säilinud skulptuuri siseruumidesse ning asendati pargis koopiatega. Suveaias asub ka Peeter I Suvepalee. Jalutasime seal paari seltsilisega ka ise ja park oli tõesti väga kena ja hoolitsetud. Purskkaevud ja skulptuurid jätsid pargist suursuguse mulje, kuid samas oli Suveaed siiski palju õdusam koht jalutamiseks kui oli näiteks Peterhof.
-
-
Riiklikus vene muuseumis (Государственный Русский музей) saab näha maailma suurimat vene kunsti kogu. Muuseum avati 1895. aastal Aleksander III Vene muuseumi nime all. Tänapäeval on kogudes hoiul üle 400 000 eksponaadi, neist vanimad on 12. Sajandist pärinevad ikoonid. Ekspositsioon on jagatud viie Peterburis asuva ajaloolise hoone vahel, kollektsiooni tuumik paikneb Kunstide väljakul asuvas Mihhailovski palees. Kuigi muuseumiga tutvumiseks kuluvaks ajaks hinnatakse 4-5 tundi, kestis meie külastus alla kahe tunni. Selle ajaga jõudsime kiirpilgul läbi käia vaid peahoone püsiekspositsiooni, kus sai näha kuulsaimate vene kunstnike, sh N. Roerichi, V. Kandinsky, K Malevitši, I. Aivazovski ja I. Repini töid.
Suurema seltskonnaga külastasime muuseumit nimega Kunstkamera. Kunstkamera on antropoloogia- ja etnograafiamuuseum Peterburis ning ühtlasi on tegu ka Venemaa esimese muuseumiga, mis on rajatud Peeter I poolt 1714. aastal. Muuseum annab ülevaate mitmete rahvaste muinasaegsest eluolust ja riietest. Näiteks olid seal kollektsioonid samuraide, Aafrika hõimude ning erinevate Ameerika maailmajaos paiknevate indiaanihõimude riietest, ehetest ning tööriistadest.
-
-
Kõige huvitavamaks osutus kindlasti näitus kogutud anatoomilistest haruldustest. Kui Peeter Suur külastas Hollandit, siis tärkas temas tohutu suur huvi inimese anatoomia vastu ning ta käis ka paaril loengul selle kohta. Hiljem lasi Peeter Suur üle maailma kokku koguda erinevate haiguste ja mutatsioonidega sündinud lapsed ning loomad. Kuna meditsiin polnud sel ajal piisavalt arenenud ning lapsi ei suudetud sellistest olukordadest päästa, siis laste laibad pandi vedelikuga purki, et neid säilitada, ning saadeti Peeter I kollektsiooni. Muuseumis leidus siiami kaksikuid, vähihaigeid, ühe silmaga lapsi, kolme silmaga lapsi, väljaarenemata kehaosadega looteid ja palju muud. Kahtlemata oli sellisel kogul teaduslik mõte, kuid siiski tekitas küsimusi selle moraalne pool. Nõrganärvilistele on muuseumi külastamine pigem mittesoovitatav.
Kahjuks me kolme päeva jooksul igale poole ei jõudnud, osad kohad peavad jääma järgmiseks korraks.
Maria teater (vene keeles Мариинский театр, rahvusvaheliselt tuntud kui Mariinski teater) on Peterburis asuv Venemaa juhtiv ooperi- ja balletiteater, mis on üheks vene kultuuri sümboliks. Teater on nime saanud Aleksandr II abikaasa Maria Aleksejevna järgi, kellest pidasid 19.sajandi Peterburi kultuuri-ja vaimuinimesed suuresti lugu. 1919. Aastal võtsid bolševikud kasutusele nime Riiklik Ooperi- ja Balletiteater ning aastatel 1935–1992 kandis teater bolševistliku poliitiku Sergei Kirovi nime. Teatri eelkäijana avati 1783. Aastal Peterburi Teatri väljakul Suur Kiviteater. Keisrinna Katariina II soovil sai 12. juulil 1783 teatri kohustuseks tuua aastas välja 1–2 uut tõsist ja kaks koomilist, valdavalt itaalia heliloojate ooperit. Aastatel 1863–1913 kujundas teatri kunstilist nägu värvikas tšehhi päritolu dirigent ja helilooja Eduard Nápravník, kelle teeneks on, et paljud vene heliloojad kirjutasid spetsiaalselt selle teatri jaoks oopereid, millest kujunesid vene ooperiloomingu tippteosed. Teatris on esietendunud näiteks Serovi “Judith”, Tšaikovski “Opritšnik”, “Jevgeni Onegin”. 1862. aasta oktoobris oli seal maailma esiettekandel Verdi 23. ooper “La forza del destino” (“Saatuse jõud”).
Teatris on solistidena esinenud maailma ooperi suurnimed, näiteks Adelina Patti ja nimekaimad Vene solistid, näiteks Dmitri Orlov. Pärast NSV Liidu kokkuvarisemist 1991. aastal on teatri mängukavas olnud mitmeid maailma ooperiliteratuuri tippteoseid, näiteks Mozarti “Don Giovanni”, Puccini “Madama Butterfly”, Richard Straussi “Carmen” jpt. Teatri statsionaarses koosseisus on 33 sopranit, 21 metsosopranit, 27 tenorit, 16 baritoni ja 24 bassi. Teatri sümfooniaorkestrit hinnatakse Venemaa alaliselt tegutsenud orkestritest parimaks, mille koosseisu kuulub ligi 220 muusikut. Teatril on olnud Venemaa presidendi ja valitsuse absoluutne soosing ning mahukas toetus riigieelarvest, samuti lisa Peterburi linna eelarvest. Samuti on teatril kasutada mitmete suurfirmade toetus (näiteks toetab teatrit suurel määral Telia Sonera). Teatri vaatesaalis on 1194 kohta ja lisaks nn tsaari loož, mida on palju külastanud ka president Vladimir Putin.
-
-
Puškin, endise nimega Tsarskoje Selo, on Peterburist 24 km kaugusel asuv linn, kus asus üks tsaari pere suveresidentsidest. Paleekompleksi rajamist alustas Katariina I, kes ehitas 1717. aastal Katarina palee, mille ta tütar Elisabet I lasi arhitekt Rastrellil 1752. aastal palju suuremaks ja uhkemaks ehitada. Rokokoo stiilis palee ümber rajati kaunis park ning 1755. aastal toodi merevaigu tuba Talvepaleest Puškinisse. Katariina II arvates oli Elisabeti rajatud palee vanamoodne, tema lasi sinna teha klassitsistliku juurdeehituse, mida kutsutakse Cameroni galeriiks. Peale Katariina II surma jäeti Katariina palee maha Pavlovski palee kasuks. See jäi meenutama Eliisabeti rikkust ja Katariina II hiilgust. Katriina palee läheduses asub klassitsistlikus stiilis Aleksandri palee, mille rajas Katariina II oma lemmik lapselapsele, hilisemale tsaarile Aleksander esimesele. Sellest sai tulevaste tsaaride suveresidents, kui Aleksander I sai troonile, kolis sisse Nikolai I, siis Aleksander III ning Nikolai II. Kuulus on see palee tänu Nikolai II ja Aleksandra Feodorovnale, kes peale Verist Pühapäev otsustasid sinna kolida, sest Talve palees polnud neil enam turvaline. Tänapäeval on võimalik külastada Katariina paleed, mille põhiliseks vaatamisväärsuseks on merevaigutuba. Aleksandri paleed hetkel renoveeritakse.
-
-