Juntsude esimene september

Meie, abiturientide, viimane kooliaasta algas tagasivaatega esimesse. Käinud ära gümnaasiumi aktusel, kuulanud viimased “Olge tublid” fraasid Enelt ära, saime endale käevangu pisikesed võrukaelad, mõni küll häbelikum kui teine, ning alustasime koolimaja tuuriga. Kõik muidugi algas Piret Otsa tugeval nõudmisel vetsude tutvustamisest. Igaks juhuks. Seejärel liikusime mudilastega mööda klasse ringi ja jutustasime esimese õppetunnina neile oma lemmikuid koolilegende seoses õpetajate ja tuttavate koolikaaslastega (keemia klassi ees ei tasu süüa jne…). Käinud vahepeal ka ära direktori kabinetist kommi varastamas ja Ene Saare toolil istumas, suundusid juntsud oma esimestesse tundidesse: füüsika ja keemia. Mõlemad tunnid läksid pisikestele väga korda, kohe näha, et Reaalis on siiski alati tubli ja nutikas järelkasv olemas. Gravitatsiooni mõiste polnud ühelegi pisiteadurile võõras, kuid keemias jäi siiski segaseks, kuidas küll kaks värvusetut vedelikku saavad koos moodustada punase. Nagu Reaalkoolile omane – kõik tuleb välja teenida – peale esimesi sünapside tekitamisi ja pikemat pinkide hõõrumist aktusel, said mini-realistid preemiaks päris oma aabitsa. Gümnasistid said isegi hoida enda käes nostalgiaga esimese klassi aabitsat kui pisikesed läksid Poisi juures välja teenitud uhiuuele staatuse sümbolile (mütsile) järele. Ühesõnaga, igati väärikas esimene koolipäev: juntsud said heita pilgu eesootavasse ja meie meenutada mõningase nostalgiaga kõike, mis on olnud.

Kommenteerimine on keelatud.