Koolipingist klassi ette

4. oktoobril tÀhistas meie kool Ôpetajate pÀeva. KÔik abituriendid vÔtsid endale Ôpetajarollid, andes tunde 1.-11. klassi Ôpilastele. Samuti haarasid meie lennukaaslased juhtkonna ja teiste koolitöötajate positsioonid Ene Saarest kooliÔdedeni vÀlja.

Õpetajatena saime omal nahal tunda kui armutud ja talumatud vĂ”ivad Ă”pilased olla (meie muidugi kaasa arvatud). Õnneks said kĂ”ik ulakad noorukid direktori kabinetti saadetud, kus nad pidid seletuskirju kirjutama. Ilmselt oli kĂ”ige pĂ”nevam anda tunde algkooli junsudele (eriti nunnudele 1. klassi lastele, kes kuulasid ja vastasid eriti suure innukusega) ning oma rebastele (11. klass oli ka okei). Vahva oli leida erinevaid meetodeid ja viise, kuidas maavarasid, vene keele kÀÀndeid vĂ”i hoopisiki egiptuse ajalugu selgeks teha nii, et midagi meelde jÀÀks, aga samal ajal lĂ”bus ka oleks.

Eriti suured tĂ€nusĂ”nad lĂ€hevad kĂ”igile Ă”petajatele, kes meile tundide lĂ€biviimiseks ĂŒpriski vabad kĂ€ed andsid, lubades meil kasutada oma loovust ja andes meile vĂ”imaluse vĂ€iksematega natukene pulli ka teha.
TĂ€nu Ă”petajate pĂ€evale hindame oma Ă”petajaid veelgi rohkem, sest teame kui palju ettevalmistust tunnid vajavad ning kui tĂŒĂŒtud me ikka vahel olla vĂ”ime. <3

Õpetajatele makstakse tĂ”esti liiga vĂ€he…

Lisas: 135c 04.10.2019 12:00

Peterburi reis ja vaatamisvÀÀrsused

I pÀev

Esimene peatus pĂ€rast piiri ĂŒletust oli Peterhofis, Peterburi eeslinnas. Seal kĂŒlastasime suurt Peterhofide paleekompleksi ehk tsaariperekonna suveresidentsi. Sinna kuulub ĂŒle 10 lossi, 2 parki ja maailmakuulus purskkaevude sĂŒsteem. Selle keskuseks on suur loss, mida ĂŒmbritsevad kullatud skulptuurid ning kaskaadist saab alguse purskkaevudega ÀÀristatud kanal, mis suubub Soome lahte. Peeter I otsustas 1714. aastal, pĂ€rast reisi Euroopasse, rajada Peterhoffi oma suveresidentsi, mis oma luksuslikkusega ĂŒletaks Versaille lossi ning paistaks silma kogu maailmas. Ehitus algas 1714. aastal ning sai lĂ€bi vĂ”rdlemisi kiiresti, 1723. aastal.

II pÀev

LaupÀeva alustasime bussiekskursiooniga Peterburis. Lisaks linna bussiaknast imetlemisele tegime peatuse Vaskaratsaniku juures ja Peeterpauli kindluses.

Vaskratsanik (vene keeles tuntud kui ĐœĐ”ĐŽĐœŃ‹Đč ĐČŃĐ°ĐŽĐœĐžĐș) on Peeter I mĂ€lestusmĂ€rk, mis asub  Peterburis Iisaku katedraali lĂ€hedal Senati vĂ€ljakul. MĂ€lestusmĂ€rk valmistati Venemaa keisrinna Katariina II tellimusel ja avati 7. (18.) augustil 1782. aastal. Monumendi skulptor on prantslane Etienne Maurice Falconet. MĂ€lestusmĂ€rk on valmistatud pronksist ja graniidist. 

Nimi “Vaskratsanik” on monumendile pĂŒsivaks jÀÀnud tĂ€nu Aleksandr PuĆĄkini samanimelisele poeemile. VĂ€rssteos kirjeldab, et sedavĂ”rd kauni ja uhke linna (Peterburi) taga on ĂŒhe kangekaelse mehe tahe, kes rajab linna soisesse ĂŒleujutusohuga paika. Ratsamonumendil on ĂŒhel poolel kiri ladina keeles: Petro Primo Catharina Secunda MDCCLXXXII ja teisel poolel vene keeles: ĐŸĐ”Ń‚Ń€Ńƒ пДръĐČĐŸĐŒŃƒ ЕĐșĐ°Ń‚Đ”Ń€ĐžĐœĐ° ĐČŃ‚ĐŸŃ€Đ°Ń лѣта 1782 (‘Katariina II Peeter I-le 1782’).

Veel on teose juures huvitav, et skulptuuril kujutatud Peeter I hoiab vaba kĂ€tt jĂ”e Neva suunas ja hobuse, millel valitseja istub, jalge all on madu. Viimane peaks tĂ€histama Peeter I ja tema reformide vaenlasi. Oma kĂŒlastusel pajatas veel giid meile pĂ”neva asjaolu, et monumendi all oleva pjedestaali kohaletoimetamiseks Peterburi ehitati transpordilaevale lisatugevdussĂŒsteem.

Peeter-Pauli kindlus asub Peterburis JĂ€nesesaarel. Kindluse ehitamise algust, 27. mai 1703, peetakse ka Peterburi rajamise alguseks.  Peeter-Pauli kindluse rajamisega kĂ€ib kaasas ka legend, et Peeter I valis isiklikult vĂ€lja sobiva paiga ja kaevas kaasas olnud labidaga ĂŒles esimese labidatĂ€ie maad. SeejĂ€rel raius ta maha kaks peenikest kaske, asetas need aukudesse ja sĂ”lmis kokku ladvad, pĂŒstitades nii sĂŒmboolse kindlusevĂ€rava. Niipea, kui see kĂ”ik oli tehtud, laskus kaskedele kotkas, kes seni oli saare kohal Ă”hus tiirutanud. Suuremad ehitustööd toimusid 1706-1740 Ć veitsi arhitekt Domenico Trezzini juhatusel. Peeter I nimetas algul kindluse oma kaitsepĂŒhaku apostel Peetruse jĂ€rgi hollandipĂ€raselt Sankt Pieter Burchiks. Hiljem, kui Neeva kallastele kerkisid elumajad ja valmis apostlitele Peetrusele ja Paulusele pĂŒhendatud kirik, hakati kindlustki kutsuma Peeter-Pauli kindluseks ning esialgne nimi lĂ€ks ĂŒle linnale. Kindlus ehitati algul kaitserajatisena, kuid sellisena seda tegelikult mitte kunagi ei kasutatudki. Sellest kujunes hoopis vangla, kus hoiti riigile eriti ohtlikke kurjategijaid. Kindlusesse viib kaks silda – Johannese sild ja Kronverki sild. Kindluse keskne ehitis on Peeter-Pauli katedraal. Ehkki meil kindluse territooriumil kaua aega veeta ei olnud, saime siiski Ă€ra kuulata ka ĂŒllatavalt valju ja ehmatatava kahuripaugu, mida lastakse iga pĂ€eva keskpĂ€eval.

Peeter-Pauli katedraal on Peterburi esimene kirik, mille ehitamist alustati 1712. aastal ning ehitus lĂ”petati 1733. aastal. Õigeusukirik rajati JĂ€nesesaarele, Peeter-Pauli kindluse territooriumile.  Sarnaselt kindlusele kavandas ka kiriku ehitamise Vene tsaar Peeter I ja hoone arhitekt oli Domenico Trezzini. Kirikul pole Ă”igeusukirikule traditsioonilisi kupleid – torni poolest meenutab katedraal  hoopis katolikku kirikut ning seetĂ”ttu on Peeter-Pauli katedraali kellatorn ka maailma kĂ”rgeim Ă”igeusu kiriku torn. Levib legend, et Peeter I kĂ€skis esimesena valmis ehitada just kellatorni, kuhu otsa ronides avanes talle vaade valmivale Peterburile. Tsaaril oli tĂ€nu oma ringreisidele Euroopas palju tutvusi ning katedraalile kinkis kellamĂ€ngu Belgia linn Mechelen. Katedraalis asuvad alates Peeter Suurest kĂ”ikide Vene tsaaride, vĂ€ljaarvatud Peeter II ja Ivan VI hauad. Nikolai II pere sĂ€ilmed maeti PĂŒha Katariina kabelisse 1998. aastal. 2006. aastal toodi Taanist Roskilde katedraalist Peeter-Pauli katedraali ka Aleksander III abikaasa, Maria Feodorovna sĂ€ilmed.

PĂ€rast Peeter-Pauli katedraali visiiti seadsime sammud Talvepalee poole, kus saime nĂ€ha Venemaa ĂŒht uhkeimat paleed. Praegu asub seal muuseum, kuid tsaaridele residentsiks olnud paleel on pikk ajalugu. Aastal 1711 lasi Peeter I ehitada Neeva jĂ”e kaldale uhkema maja kui seda oli 1704. aastal pĂŒstitatud puidust maja. Arhitektiks oli Domenico Trezzini ja majast jĂ”ekaldalsaigi esimene talvepalee. Peeter I on tuntud kui Venemaa moderniseerija ja oma reisidel Euroopas sai ta inspiratsiooni Prantsusmaal asuvast barokksest VersailleÂŽi lossist. Peeter I leidis, et Venemaal peaks olema sama uhke palee kui teistel Euroopa valitsejatel. TĂŒdinenud vanast disainist lasi tsaar ehitada 1721. aastal uue palee barokkses stiilis, mis oli kĂŒll ikkagi teistest Euroopa paleedest tagasihoidlikum. Samas palees Peeter I ka suri. St Peterburg polnud aga veel tol ajal saanud Venemaal lÀÀnekultuuri keskuseks nagu Peeter I oli seda ettekujutanud. Peetri kĂ€sul linnas elanud aadlikest mitmed lahkusid. Ta pojapoeg Peeter II lasi talvepaleed tunduvalt suurendada, kui too vĂ”imule sai. Kolmanda talvepalee arhitektiks oli sammuti Domenico Trezzini. 1728 pĂ€rast kolmanda palee valmimist kolis Ă”ukond tagasi Moskvasse ja lĂ”ppes Peterburi 15 aastat (1713-1728) kestnud pealinna staatus. 1732 lasi aga keisrinna Anna I pealinna tagasi Peterburi viia, kus see pĂŒsis aastani 1918. Hakkati ehitama ka neljandat talvepalee versiooni arhitekt Rastrelliga. Alles Katariina II ajal sai talvepalee tĂ€napĂ€evase kuju kui tsaarinna lasi ĂŒhendada Talvepalee kĂ”rval olevad hooned, hoonete kompleks sai nime Hermitage. 1857 laastas paleed suur tulekahju. Tsaar Nikolai I taastas ĂŒllatava kiirusega palee kahjustused ja palee sai praegu iseloomuliku sinakas roheka vĂ€rvuse (palee on olnud ka roheline ja purpurpunane). LĂ€hiajaloos on toimunud Talvepalees ka 1905 aasta verine pĂŒhapĂ€ev, kus tulistati palee esisele vĂ€ljakule tulnud rahumeelseid protestijaid, 1906 esimese riigiduuma avamine, osa palee muutmine laatsaretiks I maailmasĂ”ja ajal ja  1917 aasta paleepööre, kus bolshevikud arreteerisid Ajutise Valitsuse liikmed.

1764. aastal ostis Katariina II Berliini kaupmehelt J. E. Gotzowskylt 225 maalist koosneva kollektsiooni. Maalikogu, kus olid peamiselt hollandi ja flaami kunstnike tööd, oli kokku pandud algselt Preisimaa valitseja Frederich II-le. Katariina II ostud sĂŒtitasid tas kire suurejoonelise ja ilusa kunsti vastu ning ta sai aru, et tema kollektsioonid vĂ”ivad nĂ€idata ka Venemaa vĂ”imu maailmas. On hinnatud, et Katariina II kogus oma valitsusajal (1762-1796) kokku 4 000 maali, 38 000 raamatut, 10 000 graveeritud eset, 10 000 joonistust ning 16 000 mĂŒnti ja medaljoni. Kollektsioon kasvas nii kiiresti, et tuli ette vĂ”tta suured ehitusprogrammid – kunstikogu laienes 1000 uhkesse ruumi, mida me tĂ€napĂ€eval imetleda saame. ErmitaaĆŸi muuseumi kompleks, mis asub Neeva jĂ”e ja PaleevĂ€ljaku vahel, koosneb viiest hoonest – Talvepaleest, Suurest ErmitaaĆŸist, VĂ€iksest ErmitaaĆŸist, Uuest ErmitaaĆŸist ja ErmitaaĆŸi teatrist. KĂ”ik need hooned on ehitatud hinnatud arhitektide poolt 18. Ja 19. sajandil. Neist kĂ”ige kuulsam on Talvepalee, (kujundatud Bartolommeo Rastrelli poolt) mis oli Vene valitsejate residentsiks 1917. aastani. 

ErmitaaĆŸi nĂ€ol on tegemist Venemaa suurima kunstimuuseumiga. Lisaks maailmakuulsate kunstnike töödele on mĂ€rkimisvÀÀrne ka muuseumikompleksi arhitektuur. Hoonetest tuntuim on barokkstiilis Talvepalee, mis on ehitatud itaalia arhitekti Bartolomeo Rastrelli kavandite jĂ€rgi. Talvepalee sisemus on kombinatsioon barokist, neoklassitsismist ja rokokoost. Sisearhitektuurist jÀÀvad meelde Jordaania trepid, mille kohal on “Olympose” laemaal, PĂŒha Georgi troonisaal ning Raffaeli lodĆŸa, mille originaal asub Vatikani palees. 

Kunstiteostest on tuntud paabulinnukujuline kullast kell, mis oli Grigori Potjomkini kingitus Katariina Suurele. Skulptuurist on esindatud 3. – 2. sajandil eKr Vana-Kreekas loodud “Tauride Venus” ja Antonio Canova “Kolm graatsiat”. Talvepalees on hollandi maalikunstniku Rembrandti saal, kus on eksponeeritud teiste hulgas “Kadunud poja tagasitulek” ja “Danae”. Vene kunstnikud kujutasid maalidel sageli Venemaa valitsejaid ja nende lĂ€hedasi. NĂ€iteks vĂ”ib tuua Ivan Kramskoi portreed Maria Fyodorovnast ja Konstantin Makovsky maali “Peeter Suur oma toas”. VĂ”ib öelda, et kĂ”ige kuulsam maal ErmitaaĆŸis on Leonardo Da Vinci “Madonna Litta”. Kui kullast paabulinnu juures oli kĂ”ige rohkem inimesi, siis teisel kohal oli Da Vinci meistriteos. 

Talvepalee asub PaleevĂ€ljakul, mis on Peterburi tĂ€htsaim vĂ€ljak. Talvepaleest tuleb ka vĂ€ljaku nimi. VĂ€ljaku idaosas on Valvurite Korpuse peakorteri hoone ja lÀÀne poolt saab minna Admirali VĂ€ljakule. VĂ€jaku lĂ”una poolel on 580 meetri pikkuse fassaadiga Peastaabi Hoone, mis koosneb kahest tiivast, mis on lahutatud triumfikaare poolt (pĂŒstitatud 1812.aasta vĂ”idule sĂ”jas Napoleoni Prantsusmaaga). Hoones töötasid mitmed ministeeriumid ja Peastaap alates hoone asutamisest 1829. aastal kuni 1918. aastani. NĂŒĂŒd on seal ĂŒhes tiivas LÀÀne SĂ”javĂ€eringkonna peakorter ning idatiib on osa ErmitaaĆŸist. 

VĂ€ljaku keskel on Aleksandri sammas. See pĂŒstitati samuti 1812. aastal toimunud sĂ”ja vĂ”idu auks. Nimetuse sai sammas Aleksander I jĂ€rgi, kes oli Venemaa keiser 1801-1825. See ehitati 1830-1834 ja selle arhitekt oli Auguste de Montferrand. Sammas on 47,5 meetrit kĂ”rge, olles seega maailma kĂ”rgeim triumfi tĂ€histav sammas. MĂ€lestusmĂ€rgi tipus on risti hoidva ingli kuju. 

PaleevĂ€ljakul on toimunud ka mitu tĂ€htsat sĂŒndmust lĂ€bi ajaloo. 1905. aasta 22. jaanuaril avasid keisri kĂ€sul avasid sĂ”durid tule relvastamata tsiviilelanike suunas, tappes sadu inimesi. Traagiline sĂŒndmus on saanud Verise PĂŒhapĂ€eva nimetuse. 1917. aasta Oktoobripöörde mitmed vĂ”tmesĂŒndmused toimusid samuti just PaleevĂ€ljakul.

PĂ€rast ErmitaaĆŸi kĂŒlastust korraldati meile kultuuriprogrammiga lĂ”unasöök. Selle jaoks oli meile reserveeritud kogu söögikoht. Kui alguses pakkus pisut ehmatust, et kahvlit kartulisalatisse lĂŒĂŒes, tulid kolm neiut kĂ”rva ÀÀrde trummi mĂ€ngima, siis hiljem Ă”nnestus esinejatel haarata erinevatesse muusikanumbritesse ja akrobaatikatrikkidesse pea pool klassi. Vaatamata sellele, et maitseelamus jĂ€ttis veidi soovida, jÀÀme seda lĂ”unasööki kĂŒll muie nĂ€os meenutama.

Peale hilist lĂ”unasööki Ă”nnestus meil turistilaevaga kanalitel sĂ”ita. Peterburi asub Neeva jĂ”e suudmealal ning seetĂ”ttu on esimesel kohal Venemaal ja ĂŒhel esimestest maailmas linna piiresse jÀÀvate veealade pindala poolest. Veealad moodustavad linna pindalast umbes 10 protsenti. Neeva voolab linna piires 32 km ulatuses ja moodustab Soome lahte suubudes delta. JĂ”e laius kaubasadamas on 1250, Kolmainu silla ees 600, Lossi- ja Nikolai silla vahel 340 meetrit. JĂ”e sĂŒgavus on 8–24 meetrit. Kokku on linnas 93 jĂ”ge, oja ja kanalit kogupikkusega 217,5 km, sealhulgas paarikĂŒmne kanali kogupikkus on umbes 160 km. Linna suuremateks kanaliteks on Krjukovi kanal, Gribojedovi kanal, Talvekanal, ObvodnĂ”i kanal ja Luigekanal. Laeval avanes suurepĂ€rane vaade kaldaÀÀrsete ehitiste arhitektuurile ning linna ĂŒldisele tĂ€navapildile.  Tatjana suutis sĂ”idu ajastada ĂŒlimalt hĂ€sti, sest see toimus pĂ€ikeseloojangu ajal ehk saime maagilise vaatepildi Peterburist. Tegemist oli ÀÀrmiselt toreda ja seltskondliku ettevĂ”tmisega, saime puhata jalgu ja pĂ€id pikast pĂ€evast ning nautida Venemaad. Kanalitel oli Ă”nneks lainetust vĂ€he seega keegi merehaigeks ei jÀÀnud, aga meie klass oli saanud  Piret Otsalt inspiratsiooni ning tegime ise laineid nii palju kui jaksu jĂ€tkus. Keegi sildade vastu pead Ă€ra ei löönud ning vĂ€sinumad said tagasi ka oma kadunud ja ĂŒlimalt vÀÀrtuslikud unetunnid. VĂ”ib öelda, et see oli suurepĂ€rane lĂ”punoot laupĂ€evale. 

 

III pÀev

Kolmanda pĂ€eva hommikul saime vĂ”imaluse paar tundi Nevski prospektil jalutada ning ise Peterburis ringi seigelda, kuhu aga kellegi sĂŒda kutsus. Ilmselt iga Ă”pilane kĂ”ndis varem vĂ”i hiljem mööda Nevski prospektil asuvast Jumalaema Kaasani ikooni auks ehitatud suursugusest Kaasani katedraalist, mis valmis 1811. aastal. Oli raske mĂ€rkamata jĂ€tta poolkuukujulist neoklassitsistlikku ehitist ning umbes 50 seda kaunistavat uhket korintose stiilis sammast, mis moodustavad ĂŒmarkaarelise allee. Kahjuks renoveerimise tĂ”ttu ei olnud vĂ”imalik sammaste vahel kĂ”ndida ning pidi leppima vaid nende kaugemalt imetlemisega. Kirikusse sisse astudes vĂ”is kuulda ja nĂ€ha pĂŒhapĂ€evast jumalateenistust. Venemaale omaselt on katedraali interjöör igast vĂ”imalikust kohast ĂŒle kullatud ning pisidetailidega ĂŒle kuhjatud.

Peale Kaasani katedraali nĂ€gime ja kĂŒlastasime me mitmeid teisi Peterburi kirikuid. 

Iisaku katedraal on kĂ”ige suurem Ă”igeusu kirik Peterburis ning ĂŒhtlasi ĂŒks maailma suurimaid kupliga sakraalehitisi. Kullatud kupli lĂ€bimÔÔt on 26 meetrit ning kiriku kĂ”rgus 101,5 meetrit. Neoklassitsistlikkus stiilis hoonet ehib 112 korintose sammast, millest suurimad kaaluvad 112 tonni. Katedraali loetakse ĂŒheks kaunimaks Venemaa kirikuks, olles seest dekoreeritud malahiidi, lasuuri ning vÀÀriskivide ja vĂ€rvilise marmoriga. Katedraali lasi ehitada tsaar Aleksander I ning selleks kulutati 1 000 000 kuldrubla. Katedraal oli neljas kirik, mis antud kohale rajati ning enne ehitustöid tuli pinnas kindlustada 10 000 puupalgiga. Iisaku katedraal on pĂŒhitsetud Dalmaatsia Iisakule, kes oli Peeter I kaitsepĂŒhak. Kiriku arhitekt oli Auguste de Montferrandi. Hoone valmis 1818–1858. Katedraal muudeti NĂ”ukogude liidu poolt 1931. aastal muuseumiks ning toimib muuseumina tĂ€nase pĂ€evani. 2017. aastal ĂŒritati katedraali taastada Ă”igeusu kirikuna, kuid rahva protestimise jĂ€rel jĂ€i Iisaku katedraal muuseumiks.

ĐĄĐżĐ°ÌŃĐ° ĐœĐ° ĐšŃ€ĐŸĐČĐžÌ ehk verelunastuse kirik on vene Ă”igeusu kirik, mida ehitati aastast 1883 kuni 1907. Ehitust alustas tsaar Aleksander III ja lĂ”pule viidi see Nikolai II valitsusajal. Kirik on ehitatud asukohale, kus aastal 1881 tsaar Aleksander II atendaadikatse kĂ€igus surmavalt haavata sai – sellest tuleb ka siis kiriku nimi.  Tegemist on erakordselt uhke kirikuga, kus iga kuppel on erineva disainiga ning kiriku sees olevad seinad ja laed on tĂ€ielikult kaetud mosaiigiga (ĂŒle 7500m2). Selle taastajate arvamusel on see rohkem mosaiiki kui ĂŒheski teises kirikus terves maailmas, kuid see fakt otseselt kinnitatud ei ole. Nagu arvata vĂ”ib, siis kiriku mosaiigid kujutavad stseene piiblist ja sealseid tegelasi ning pĂŒhakuid.

PĂ€rast 1917. aasta revolutsiooni sai kirik tugevalt kannatada, 1932. aastal kirik suleti. II maailmasĂ”ja ajal, mil paljud inimesed Leningradi piiramise tĂ”ttu nĂ€ljahĂ€dades piinlesid ja lahingus vĂ”i haiguste tĂ”ttu surid, kasutati verelunastuse kirikut ajutise surnukuurina. PĂ€rast sĂ”da oli see aga kasutusel laohoonena, seal hoiti nĂ€iteks juurvilju. Kirikut taastama hakkas 1970. aastal ning 27 aastat hiljem (1997. aasta augustis) see taasavati. Verelunastuse kirik aga ei tegutse tĂ€napĂ€eval pĂŒhakojana, vaid tegemist on hoopis mosaiikide muuseumiga.

SmolnĂ”i klooster (vene keeles Đ’ĐŸŃĐșŃ€Đ”ŃĐ”ĐœŃĐșĐžĐč ĐœĐŸĐČĐŸĐŽĐ”ĐČочоĐč ĐĄĐŒĐŸĐ»ŃŒĐœŃ‹Đč ĐŒĐŸĐœĐ°ŃŃ‚Ń‹Ń€ŃŒ) asub Peterburis Neva jĂ”e kaldal Rastrelli vĂ€ljakul. Klooster koosneb kirikuhoonest ja seda ĂŒmbritsevatest hoonetest, mis olid algselt mĂ”eldud kloostri jaoks.

Klooster ehitati algselt Peeter I tĂŒtre Elisabet I jaoks pĂ€rast seda, kui tal keelati trooni pĂ€rimine ning ta otsustas nunnaks hakata. Kuid kui Elisabet I eelkĂ€ija Ivan VI kukutati riigipöörde kĂ€igus, pakuti Elisabet I Vene trooni, mille ta ka vastu vĂ”ttis. Olles trooni vastu vĂ”tnud, loobus ta nunna elust, kuid otsustas kloostri rajamist edasi toetada.

Kloostri arhitektiks oli itaallane Francesco Rastrelli, kes on samuti ĂŒmber kujundanud Talvepalee, Katariina palee ning Peterhofi. Kloostrit ehitati aastatel 1748-1764 ning selle sinist ja valget peakirikut peetakse ĂŒheks Rastrelli meistriteoseks. Algselt pidi peakirikule veel lisanduma kellatorn, mille valmimine oleks teinud SmolnĂ”i kloostri peakiriku 18. saj Venemaa kĂ”ige kĂ”rgemaks hooneks. 1762. aastal pĂ€rast Elisabet I surma ja Katariina II vĂ”imuletulekut ei saanud Rastrelli kahjuks kellatorni lĂ”petada, sest Katariina II ei meeldinud barokkstiilis kirik ning seetĂ”ttu lĂ”petas ta kiriku ehitamise rahastamise.

Kirik valmis lĂ”plikult 1835. aastal neoklassitsistliku interjööriga ja pĂŒhitseti sisse samal aastal. Peaaltar pĂŒhendati ĂŒlestĂ”usmisele ning kĂŒljealtarid PĂŒha Maarja Magdaleenale ja Eliisabetile.

1923. aastal sulgesid NĂ”ukogude vĂ”imud kiriku ning 1982. aastal kirik taasavati kontserdisaalina. 2015. aastal anti kirik tagasi Vene Õigeusu Kirikule ning kirik taastati.

Peterburi Jaani kirik on luteri kirik Peterburis aadressil Dekabristide tĂ€nav 54A (ulitsa Dekabristov). Romaanistiilis kirikuhoone projekteerisid Karl Z. von Schafhausen ja Harald J. Bosse. Raha kiriku ehitamiseks saadi ĂŒle-eestilisest korjandusest ja 55 000 rubla annetas selleks ka Vene keisririik. 27. november 1860 toimus kirikuhoone pidulik sisseĂ”nnistamine. Kirik on Peterburi Jaani koguduse omanduses. Jaani kirikul on eesti kultuuriloos oluline koht. KirikuĂ”petajana on seal töötanud rahvaluule- ja keeleteadlane, ĂŒks Eesti rahvusliku liikumise suurkujusid Jakob Hurt (1880-1900), organistina Mihkel LĂŒdig ja Rudolf Tobias, kes töötas kirikus aastatel 1898–1904, kandes seal ette ka mitmeid oma helitöid. Just Jaani kiriku eest sai 1917. aasta mĂ€rtsis alguse ligi 40 000 Peterburi eestlase meeleavaldus ja sini-must-valgete lippudega rongkĂ€ik Tauria palee ette, kus nĂ”uti Eestile autonoomiat Tsaari-Venemaa koosseisus. Seda vĂ€ljaastumist peetakse suureks sammuks Eesti iseseisvuse suunas. Pöördeline hetk kiriku ajaloos oli 1930. aasta kui Lensoveti korraldusel keelati jumalateenistused ning kirik vĂ”eti koguduselt Ă€ra. 1970ndatel jĂ€i hoone tĂŒhjaks ning hakkas lagunema kuni 1996. aastal pöörduti Peterburi kuberneri poole kirjaliku palvega tagastada kirik ja tema juurde kuuluvad hooned. Kui kirik 1997. aastal tagastati, algasid rahakogumise aktsioonid ning 2008. aastal valmis ehitusprojekt kiriku taastamiseks. Kirik pĂŒhitseti uuesti 20. veebruaril 2011. Kirikus toimuvad jumalateenistused kuus kahel pĂŒhapĂ€eval. 2013. aastast alustas tööd laste pĂŒhapĂ€evakool, kus on lastel vĂ”imalik Ă”ppida eesti keelt, sest tunnid toimuvad nii vene kui ka eesti keeles. Koguduse all ilmub ka Venemaa ainus eestlaste trĂŒkis, 1908. aastal asutatud Peterburi Teataja, mille vĂ€ljaandmine kestis 1918. aastani ning taasavati 1999. aastal.

Lisaks kirikutele kĂŒlastasime ka Peterburi teisi vaatamisvÀÀrsusi.

Suveaed on park Peterburis, mis asub saarel Fontanka, Moika ja Luigekanali jÔgede vahel. Pargi kujundamise kavandas Peeter I 1704. aastal, arvatavasti aitas tsaari ka Hollandi aednik Nicolaas Bidloo. Suveaed sai pÔhiosas valmis aastaks 1719. Pargi promenaadi ÀÀristavad 100 marmorskulptuuri, autoriteks Francesco Penso, Pietro Baratta, Alvise Tagliapietra ning teised Veneetsia skulptorid. 20. Sajandi lÔpus viidi 90 sÀilinud skulptuuri siseruumidesse ning asendati pargis koopiatega. Suveaias asub ka Peeter I Suvepalee. Jalutasime seal paari seltsilisega ka ise ja park oli tÔesti vÀga kena ja hoolitsetud. Purskkaevud ja skulptuurid jÀtsid pargist suursuguse mulje, kuid samas oli Suveaed siiski palju Ôdusam koht jalutamiseks kui oli nÀiteks Peterhof.

Riiklikus vene muuseumis (Đ“ĐŸŃŃƒĐŽĐ°Ń€ŃŃ‚ĐČĐ”ĐœĐœŃ‹Đč РуссĐșĐžĐč ĐŒŃƒĐ·Đ”Đč) saab nĂ€ha maailma suurimat vene kunsti kogu. Muuseum avati 1895. aastal Aleksander III Vene muuseumi nime all. TĂ€napĂ€eval on kogudes hoiul ĂŒle 400 000 eksponaadi, neist vanimad on 12. Sajandist pĂ€rinevad ikoonid. Ekspositsioon on jagatud viie Peterburis asuva ajaloolise hoone vahel, kollektsiooni tuumik paikneb Kunstide vĂ€ljakul asuvas Mihhailovski palees. Kuigi muuseumiga tutvumiseks kuluvaks ajaks hinnatakse 4-5 tundi, kestis meie kĂŒlastus alla kahe tunni. Selle ajaga jĂ”udsime kiirpilgul lĂ€bi kĂ€ia vaid peahoone pĂŒsiekspositsiooni, kus sai nĂ€ha kuulsaimate vene kunstnike, sh N. Roerichi, V. Kandinsky, K MalevitĆĄi, I. Aivazovski ja I. Repini töid. 

Suurema seltskonnaga kĂŒlastasime muuseumit nimega Kunstkamera. Kunstkamera on antropoloogia- ja etnograafiamuuseum Peterburis ning ĂŒhtlasi on tegu ka Venemaa esimese muuseumiga, mis on rajatud Peeter I poolt 1714. aastal. Muuseum annab ĂŒlevaate mitmete rahvaste muinasaegsest eluolust ja riietest. NĂ€iteks olid seal kollektsioonid samuraide, Aafrika hĂ”imude ning erinevate Ameerika maailmajaos paiknevate indiaanihĂ”imude riietest, ehetest ning tööriistadest.

KĂ”ige huvitavamaks osutus kindlasti nĂ€itus kogutud anatoomilistest haruldustest. Kui Peeter Suur kĂŒlastas Hollandit, siis tĂ€rkas temas tohutu suur huvi inimese anatoomia vastu ning ta kĂ€is ka paaril loengul selle kohta. Hiljem lasi Peeter Suur ĂŒle maailma kokku koguda erinevate haiguste ja mutatsioonidega sĂŒndinud lapsed ning loomad. Kuna meditsiin polnud sel ajal piisavalt arenenud ning lapsi ei suudetud sellistest olukordadest pÀÀsta, siis laste laibad pandi vedelikuga purki, et neid sĂ€ilitada, ning saadeti Peeter I kollektsiooni. Muuseumis leidus siiami kaksikuid, vĂ€hihaigeid, ĂŒhe silmaga lapsi, kolme silmaga lapsi, vĂ€ljaarenemata kehaosadega looteid ja palju muud. Kahtlemata oli sellisel kogul teaduslik mĂ”te, kuid siiski tekitas kĂŒsimusi selle moraalne pool. NĂ”rganĂ€rvilistele on muuseumi kĂŒlastamine pigem mittesoovitatav. 

Kahjuks me kolme pÀeva jooksul igale poole ei jÔudnud, osad kohad peavad jÀÀma jÀrgmiseks korraks.

Maria teater (vene keeles ĐœĐ°Ń€ĐžĐžĐœŃĐșĐžĐč тДатр, rahvusvaheliselt tuntud kui Mariinski teater) on Peterburis asuv Venemaa juhtiv ooperi- ja balletiteater, mis on ĂŒheks vene kultuuri sĂŒmboliks. Teater on nime saanud Aleksandr II abikaasa Maria Aleksejevna jĂ€rgi, kellest pidasid 19.sajandi Peterburi kultuuri-ja vaimuinimesed suuresti lugu. 1919. Aastal vĂ”tsid bolĆĄevikud kasutusele nime Riiklik Ooperi- ja Balletiteater ning aastatel 1935–1992 kandis teater bolĆĄevistliku poliitiku Sergei Kirovi nime. Teatri eelkĂ€ijana avati 1783. Aastal Peterburi Teatri vĂ€ljakul Suur Kiviteater. Keisrinna Katariina II soovil sai 12. juulil 1783 teatri kohustuseks tuua aastas vĂ€lja 1–2 uut tĂ”sist ja kaks koomilist, valdavalt itaalia heliloojate ooperit. Aastatel 1863–1913 kujundas teatri kunstilist nĂ€gu vĂ€rvikas tĆĄehhi pĂ€ritolu dirigent ja helilooja Eduard NĂĄpravnĂ­k, kelle teeneks on, et paljud vene heliloojad kirjutasid spetsiaalselt selle teatri jaoks oopereid, millest kujunesid vene ooperiloomingu tippteosed. Teatris on esietendunud nĂ€iteks Serovi “Judith”, TĆĄaikovski “OpritĆĄnik”, “Jevgeni Onegin”. 1862. aasta oktoobris oli seal maailma esiettekandel Verdi 23. ooper “La forza del destino” (“Saatuse jĂ”ud”). 

Teatris on solistidena esinenud maailma ooperi suurnimed, nĂ€iteks Adelina Patti ja nimekaimad Vene solistid, nĂ€iteks Dmitri Orlov. PĂ€rast NSV Liidu kokkuvarisemist 1991. aastal on teatri mĂ€ngukavas olnud mitmeid maailma ooperiliteratuuri tippteoseid, nĂ€iteks Mozarti “Don Giovanni”, Puccini “Madama Butterfly”, Richard Straussi “Carmen” jpt. Teatri statsionaarses koosseisus on 33 sopranit, 21 metsosopranit, 27 tenorit, 16 baritoni ja 24 bassi. Teatri sĂŒmfooniaorkestrit hinnatakse Venemaa alaliselt tegutsenud orkestritest parimaks, mille koosseisu kuulub ligi 220 muusikut. Teatril on olnud Venemaa presidendi ja valitsuse absoluutne soosing ning mahukas toetus riigieelarvest, samuti lisa Peterburi linna eelarvest. Samuti on teatril kasutada mitmete suurfirmade toetus (nĂ€iteks toetab teatrit suurel mÀÀral Telia Sonera). Teatri vaatesaalis on 1194 kohta ja lisaks nn tsaari looĆŸ, mida on palju kĂŒlastanud ka president Vladimir Putin.

PuĆĄkin, endise nimega Tsarskoje Selo, on Peterburist 24 km kaugusel asuv linn, kus asus ĂŒks tsaari pere suveresidentsidest. Paleekompleksi rajamist alustas Katariina I, kes ehitas 1717. aastal Katarina palee, mille ta tĂŒtar Elisabet I lasi arhitekt Rastrellil 1752. aastal palju suuremaks ja uhkemaks ehitada. Rokokoo stiilis palee ĂŒmber rajati kaunis park ning 1755. aastal toodi merevaigu tuba Talvepaleest PuĆĄkinisse. Katariina II arvates oli Elisabeti rajatud palee vanamoodne, tema lasi sinna teha klassitsistliku juurdeehituse, mida kutsutakse Cameroni galeriiks. Peale Katariina II surma jĂ€eti Katariina palee maha Pavlovski palee kasuks. See jĂ€i meenutama Eliisabeti rikkust ja Katariina II hiilgust. Katriina palee lĂ€heduses asub klassitsistlikus stiilis Aleksandri palee, mille rajas Katariina II oma lemmik lapselapsele, hilisemale tsaarile Aleksander esimesele. Sellest sai tulevaste tsaaride suveresidents, kui Aleksander I sai troonile, kolis sisse Nikolai I, siis Aleksander III ning Nikolai II. Kuulus on see palee tĂ€nu Nikolai II ja Aleksandra Feodorovnale, kes peale Verist PĂŒhapĂ€ev otsustasid sinna kolida, sest Talve palees polnud neil enam turvaline. TĂ€napĂ€eval on vĂ”imalik kĂŒlastada Katariina paleed, mille pĂ”hiliseks vaatamisvÀÀrsuseks on merevaigutuba. Aleksandri paleed hetkel renoveeritakse.

Lisas: 135c 02.10.2019 12:00

138. sĂŒnnipĂ€ev

Selle aasta 30. septembril tĂ€histasime meie kooli 138. sĂŒnnipĂ€eva. Klassijuhatajatunnis kĂ€is meile kĂ”nelemas Ivo Jaama, kes on 97. lennu vilistlane. Ta rÀÀkis peamiselt oma tööst, koolielust ja elust ĂŒldiselt ning raamatute lugemise vajalikkusest. JĂ€rgmise tunni ajal toimus staadionil aktus. Direktor pidas kĂ”ne ning seejĂ€rel autasustati kooli kĂ”ige tublimaid Ă”pilasi. Tunnustati Kretet, kes sai rahvusvahelisel maateaduste olĂŒmpiaadil hĂ”bemedali, ning JĂŒri, keda tunnustati noore ajaloouurija tiitliga ning stipendiumiga lennu parima uurimistöö eest. PĂ€rast sĂ”ime kĂ”ik koos kringlit ja jĂ”ime mahla. PĂ€rast aktust lĂ€ksime kĂ”ik oodatult majanduse tundi ning tehnoloogiasuuna Ă”pilased suundusid kodu poole.

Lisas: 135c 30.09.2019 12:00

Kolmas reaal- ja loodusteadusliku hariduse konverents Tallinna Reaalkoolis

Tallinna Reaalkoolis toimus 13.-14. septembril kolmas rahvusvaheline reaal- ja loodusteadusliku hariduse konverents, mille korraldamisel olid abiks ka meie klassi Ă”pilased. Kohal olid mitmed vĂ€liskĂŒlalised erinevatest riikidest: Hollandist, Suurbritanniast, Venemaalt jne, kes esitasid nii enda loenguid kui ka kuulasid eestikeelseid paneeldiskussioone, mis puudutasid Eesti haridussĂŒsteemi. Meie kooli Ă”pilased tĂ”lkisid paljusid loenguid ning aitasid vĂ€liskĂŒlalistel eestikeelsetest loengutest aru saada. Aulas toimuvaid eestikeelseid paneeldiskussioone tĂ”lkisid Ă”pilased vĂ€liskĂŒlalistele pidevalt eesti keelest inglise ja vene keelde sosintĂ”lkena, et diskussiooni kulgu vĂ”imalikult vĂ€he hĂ€irida. Meie klassi Ă”pilased Kristjan Nork ja JĂŒri Kozlik tegid tĂ”lget Venemaalt tulnud vĂ€liskĂŒlalistele. Inglise keeles peetavaid loenguid tuli tĂ”lkida eesti keelde kohaletulnute jaoks, kes inglise keelt nii hĂ€sti ei vallanud: nĂ€iteks Hubert Hakk tĂ”lkis Ć otimaalt tulnud esineja Neil McIntyre’i kaht loengut eesti keelde. 13. septembri Ă”htul toimus ƍpetajate majas ĂŒritusest muljetamine ning esitati ettekanded, teiste hulgas esinesid ka Kerttu Inger Kail klaveril ja Maia Saskia Selis vioolal. Lisaks muule said ĂŒritusel osalevad vĂ€liskĂŒlalised omavahel pĂ”hjalikumalt juttu vesta ning uurida nende jaoks tĂ”lget tegevatelt Ă”pilastelt rohkem nii Eesti kui ka tuleviku(ĂŒlikooli)plaanide kohta. 14. septembril jĂ€tkus konverents samamoodi nagu eelmiselgi pĂ€eval: toimusid vĂ€liskĂŒlaliste loengud ja paneeldiskussioonid aulas. PĂ€eva keskel valmistasid Ă”pilased meie klassist ette vitamiinipausi: jagati nii eelnevalt parajateks suutĂ€iteks valmis Ă”unu, pirne kui ka viinamarju. Konverentsi lĂ”pul koguti allkirju ĂŒhtsete ĂŒlesannetega pĂ”hikooli lĂ”pueksamite toetuseks.

Lisas: 135c 14.09.2019 12:00

Ösel

PĂ€rast 11. klassi viimast arvestuste nĂ€dalat ja lĂ”puaktust sĂ”itsime klassiga vĂ€ljateenitud puhkusele Saaremaale. Praamilt maha jĂ”udnud, vĂ”ttis buss suuna Harilaiule, kus matkasime ĂŒheskoos Kiipsaare tuletornini. Julgemad ja karastunumad said ka tuletornini ujuda.

SĂ”itsime bussiga veel Suuriku panga ÀÀrde, kust matk tagasi kujunes kordi pikemaks kui plaanitud, sest meie bussijuht otsustas lepitud peatuskohast eemale sĂ”ita. Aga kuna jututeemasid jĂ€tkus, ei tundunud ka teadmata pikkusega rada tĂŒĂŒtult pikk ja tegelikult oli olukord isegi humoorikas.
Ööbisime imearmsas Pidula puhkekĂŒlas, kus Ă”htu möödus paadisĂ”itude ja erinevate pallimĂ€ngude saatel. Kahjuks aga peale kella ĂŒheksat meil enam palli mĂ€ngida ei lubatud. Üks grupp otsustas minna lĂ€bi metsa randa otsima. KĂ”ndisime veidi aega kĂŒll vales suunas, kuid lĂ”puks jĂ”udsime siiski pĂ€ikeseloojanguks randa ujuma. ÄsjalĂ”ppenud riigikaitselaagri jĂ€tkuks olid meiega samal ajal rannas ka mitu sĂ”jamasinat, sest Saaremaal harjutati sel nĂ€dalal meredessandi lĂ€biviimist ja sellele vastuhaku korraldamist. SĂ”durid ootasid just seal samas ĂŒhe aluse maabumist, mistĂ”ttu kĂ€is ĂŒks neist meid hoiatamas, et me selleks ajaks kindlalt veest vĂ€ljas oleksime. Saime Ă”igel ajal veest vĂ€lja ja nĂ€gime aluse maabumise ka Ă€ra – igatahes oli riigikaitsjate tegevust pĂ”nev vaadata, sest riigikaitselaagri emotsioonid olid veel vĂ€rskelt meeles ja kaitsevĂ€elaste kĂ”neviis ka jĂ€tkuvalt suus. ÕhtuhĂ€maruses leidsime tee puhkekeskusesse tagasi ja Ă”htu jĂ€tkus iga ĂŒhe meelistegevusega: kellel oli selleks siis paadisĂ”it, kellel kĂ”va hÀÀlega laulmine, kellel magamine ning mĂ”ni julgem kĂ€is ööpimeduses pikselöökide saatel ka kohalikus tiigis ujumas. Öösel oli ĂŒsna tugev torm ja kĂ€mpingute katused olid ehitatud vĂ”rdlemisi Ă”hukesest ehitusmaterjalist, mistĂ”ttu oli ĂŒlemise korruse elanikel tunne, nagu oleks katusel sada venelast trampinud, kuigi tegu oli vaid vihmapiiskadega (ÀÀrmisel juhul rahega
 vĂ”i halvimal juhul ikkagi saja venelasega???)

Hommikul kĂ€isime veel Panga pangal, kus tehti kĂŒlakiigele ikka korralik hoog sisse. PĂŒha EelkĂ€ija Skiita kloostri kĂŒlastamine oli aga kindlalt kĂ”ige silmiavardavam kĂ€ik terve reisi jooksul. Kohtusime ema Theofiliga, kes meile oma elu ja nende juures kehtivaid viisakusreegleid tutvustas. KloostrisĂ”uel vÔÔrustas meid ka Ă”de Theohariti, kes on pĂ€rit hoopis Saksamaalt, kuid rÀÀkis meiega vaid eesti keeles. Ema Theofilil oli tegelikult suurepĂ€rane huumorimeel ja ta soovitas Gaboril, kelle dressika peale oli trĂŒkitud “antisocial social club”, siiski sotsiaalne olla, sest ĂŒksik inimene ei ole tema uskumuste jĂ€rgi Ă”nnelik. VĂ”ib isegi öelda, et mĂ”ne jaoks oli nunnade kĂŒlastamine ĆĄokeeriv, sest nad elasid justkui teises maailmas, nende juures oli kĂ”ik nii rahulik ja nende enda olek nii teistsugune ning me ei olnud kunagi millegi sellisega kokku puutunud. Nad vĂ”tavad oma Reo kĂŒlas asuvas kloostris kĂ”ik kĂŒlalised vastu, seega tasub neid kindlasti kĂŒlastada.
Samal pĂ€eval saime veidi vaba aega ka Kuressaares, kus me endale kehakinnitust otsisime ja linnapeal vĂ”i lossivaremetes ringi uitasime. Jalutasime ka ringi ĂŒmber Kaali kraatri ja soovisime soovidepuu juures ĂŒhise soovi. Õhtul vĂ”tsime suuna Tallinna poole ning Orissaarest lĂ€bi sĂ”ites tegi Emma meile “linnatuuri”, mille kĂ€igus tutvustas ta meile nii Orissaare pĂ”hilisi tööandjaid kui ka talle mĂ€rgilise tĂ€hendusega kraave.

Lisas: 135c 12.06.2019 12:00

Flo Kasearu majamuuseum

ArvestunĂ€dala saime lĂ”petatud huvitava kĂŒlaskĂ€iguga kaasaegse kunstniku Flo Kasearu majamuuseumisse. Ilmselt vĂ€ga paljude meie klassi Ă”pilaste salajane lĂ€apsepĂ”lveunistus sai pĂ€rast pikki aastaid tĂ€idetud. Nimelt oli omapĂ€rase kunstniku Lenderi stiilis maja trepp muudetud liumĂ€eks, et kaitsta ajaloolisi puust trepiastmeid. MĂ”ni julgem suvatses vĂ”tta selle riski ning heita end libedast pooltorust alla.

Flo Kasearu on omamoodi ellusuhtumisega naine, kes suudab absoluutselt igale probleemile mĂ”elda vĂ€lja nutika lahenduse ning muuta see jĂ€rgmiseks kunstiteoseks. Nii tekkis surnud lilledest nĂ€itus ning koledale majale, mis rikkus Flo vaadet,  maaliti ette suur pilt tsunaamilainest. Spontaansest ideest sai Flo aiast Eesti ainuke Korea aed – tehti kĂŒnkad ning kaevati tiik. Terve majamuuseum on tĂ€is ootamatuid lugusid ning kunstiteoseid. Saunast vĂ”ib leida veidrad peasid ning puude latvadest katusevahetusel meisterdatud lennukeid.

MuuseumikĂŒlastuse lĂ”pus pidime ise looma kompositsiooni vĂ”i niinimetatud kunstiteose kasutades selleks Flo aia tehiskĂŒnkaid. Meie otsustasime lisada kĂŒnkale teine kiht ehk viskasime kĂ”ik mĂ€ele pikali.

Lisas: 135c 12.04.2019 12:00

Meil vaid 1 aasta ja 100 pÀeva veel


…ehk abiturientidel oli 100 pĂ€eva ball, mida ĂŒheteistkĂŒmnendikud traditsioonina korraldama peavad. Meie klassi ĂŒlesandeks oli saal ette valmistada- tugevad poisid said laudu sööklast aulasse tassida, pĂ€rast katsime lauad, panime valmis lilleseaded ning korrastasime ka koridorid. Tööd jagus igaleĂŒhele, kes siis leidis rakendust laualinade paigutamisega ja kes kuivatas taskurĂ€tikutega ĂŒkshaaval Ă€sja kastetud taimelehti (vt pilti). LĂ”pptulemus nĂ€gi vĂ€lja tĂ€itsa elegantne, niisiis seadsime kĂ”ik sammud oma koju tagasi, et kaheteistkĂŒmnendikud meie töö vilju nautida saaksid (ja paralleelikad tööd ĂŒle vĂ”taksid). Kuid see polnud veel meie ĂŒlesannete lĂ”pp. Nagu tavalisele reaalikale ikka kohane, oli meie klass (vĂ”i pigem osa klassist) reede hilisĂ”htul koolis jĂ€lle tagasi, et ballitajate jĂ€etud sodi Ă€ra koristada ning kĂ”ik asjad tagasi enda kohtadele tassida. Tagasi koju saime umbes keskööl. Parem oleks, et abiturientidel oli tore Ă”htu ja meie jĂ€rgmine aasta samasugust kohtlemist saaksime.

Lisas: 135c 22.03.2019 12:00

Koolireis Narva

28. novembril 2018 möödus VabadussĂ”ja algusest 100 aastat. SĂŒndmuse meenutamiseks sĂ”itis kogu Tallinna Reaalkooli gĂŒmnaasium sel pĂ€eval Narva, et tutvuda lĂ€hemalt VabadussĂ”ja sĂŒndmustega ja sĂ”ja kĂ€iguga.

PĂ€ev algas varahommikul 7:15 kĂŒĂŒnalde panekuga Reaali Poisi juurde. Kui Poisi juures oli vĂ€ike mĂ€lestushetk ja muud toimingud möödunud, asusime kĂ”ik oma bussi ja alustasime sĂ”itu Narva poole. Kolme tunni pĂ€rast jĂ”udsimegi kohale ja ĂŒhes vĂ€ikeses bensiinijaamas Narva kĂŒlje all liitus meiega kohalik giid, kes meile linnas ringi sĂ”ites rÀÀkis nii Narvast endast kui ka VabadussĂ”jaga seotud sĂŒndmustest Narvas. Meie esimeseks peatuseks oli Kreenholmi manufaktuur ning kuigi me imetlesime suurt tööstuskompleksi vaid bussist, suutis see meile ikkagi sĂŒgava mulje jĂ€tta. SeejĂ€rel suundusime Narva Aleksandri kiriku juurde ning saime teada, et kirik ehitati 1881-1884 ning oli mĂ”eldud Kreenholmi manufaktuuri luterlastest tööliste jaoks. Samuti nĂ€gime kiriku poole sĂ”ites vanu telliskivist manufaktuuri elamuhooneid. Kiriku vahetus lĂ€heduses peatus ka meie buss ning vĂ€ljusime kĂ”ik esmakordselt bussist, et ka natukene jalutada. Suundusime alguses Rootsi lĂ”bi mĂ€lestusmĂ€rgi juurde, mis mĂ€lestab PĂ”hjasĂ”ja alguses 1700. aastal toimunud Narva lahingut. MĂ€lestusmĂ€rgist edasi suundusime jĂ”e ÀÀrde, kust avanes vaade Jaanilinnale ning kust samuti saime nĂ€ha nii Narva kindlust kui ka Jaanilinna kindlust. Samal ajal rÀÀkis meile ajaloost kohalik giid. PĂ€rast vĂ€ikest jalasirutushetke ja uudistamist jĂ”e ÀÀres suundusime Victoria bastioni juurde ja seejĂ€rel RiigikĂŒla mĂ€lestusmĂ€rgi juurde, kus toimus pĂ€rjapaneku tseremoonia ning kus pidas kĂ”ne Vabariigi president Kersti Kaljulaid, mida kajastas Ă”htustes uudistes ERR. PĂ€rast pĂ€rjapaneku tseremooniat ja presidendi kĂ”net (mis puudutas kindlasti kĂ”iki meie klassi Ă”pilasi), lĂ€ksime tagasi Narvasse ja nautisime raekoja platsil sĂ”durilĂ”unat: saime suppi, leiba ja kringlit.

SĂ”durilĂ”unast kĂ”hud tĂ€is saanud, lĂ€ksime kogu gĂŒmnaasiumiga Narva kolledĆŸisse, kus toimusid pikad loengud VabadussĂ”ja teemal. Kuigi loengud olid vĂ€ga harivad ning tĂ”enĂ€oliselt polnud keegi kunagi varem VabadussĂ”ja kohta nii palju infot saanud, toimusid need kĂŒllaltki umbses ja palavas ruumis, mille tĂ”ttu jĂ€i nii mĂ”nigi Ă”pilane kui ka Ă”petaja Ă”hupuuduse tĂ”ttu tukastama, vĂ”ibolla isegi magama. PĂ€rast pikki pikki loenguid lĂ€ksime pimeduses tagasi bussi ning sĂ”itsime tagasi Tallinna. Teel Tallinna möödusime ĂŒhest autoĂ”nnetusest, kus meile tundus, et keegi oli pĂ”drale otsa sĂ”itnud. Meie sĂŒgav kaastunne pĂ”drale ja tema pereliikmetele, selline sĂŒndmus mĂ”jus meie habrastele hingedele rusuvalt. LĂ”puks jĂ”udsime ikkagi Ă”nnelikena tagasi kooli juurde ning sealt suundus igaĂŒks koju magama.

Lisas: 135c 28.11.2018 12:00

SÔrmustepidu

19. oktoobril toimus Õpetajate Majas meie 135. lennu sĂ”rmuste pidu. Pidu algas toostidega: igaĂŒks sai vĂ”imaluse enda lennule tulevikuks midagi head soovida vĂ”i lihtsalt nalja teha. SeejĂ€rel pidi iga klass loosiga tĂ”mmatud vanasĂ”na pĂ”hjal lĂŒhikese etenduse lavastama, et sĂ”rmused vĂ€lja teenida. Meie klassi teemaks sattus “Ära hĂ”iska enne Ă”htut!” ning otseloomulikult ei jĂ€tnud me kasutamata vĂ”imalust etenduse peategelasena kujutada oma armast fĂŒĂŒsikaĂ”petajat, kelle rolli tĂ€itis Alexis. Teiste klasside etendused olid ĂŒsna toredad, kuid meie elulise tragikomöödiaga neid kahjuks vĂ”rrelda ei kannata. Etendused vaadatud, jagas Tatjana Anette abiga kĂ”igile sĂ”rmused. SĂ”rmuse saamine oli nii kauaoodatud hetk, et nii mĂ”nelgi tuli lausa pisar silma. TĂ€histasime, lĂŒĂŒes kokku ĆĄampuseklaase ja sĂŒĂŒes kringlit – mĂ”ni sai pidama alles pĂ€rast viiendat tĂŒkki. Sellega pidu Õpetajate Majas lĂ”ppes ning igaĂŒks lĂ€ks tĂ€histas nii nagu sĂŒda lustis.

Lisas: 135c 24.10.2018 17:15

Reaalkooli 137. sĂŒnnipĂ€ev

Reaalkooli 137. sĂŒnnipĂ€eva raames kĂŒlastas igat kooli klassi ĂŒks vilistlane. 135.c klassi kĂŒlastas 128. lennu vilistlane Markus Villig, Eesti vÀÀrtuslikuima ja baltikumi kĂ”ige kiiremini kasvava ettevĂ”tte Taxify asutaja.
Tunni alguse poole oli jutuks elu Reaalkoolis, uurimistöö ja ettevĂ”tte asutamine. Villig jutustas firma loo, mis algas taksode puuduse, vanematelt saadud 5000 eurose laenu ja ĂŒlikoolist lahkumisega, aga lĂ”ppes ĂŒle miljardi euro vÀÀrt oleva taksofirmaga. Lisaks rÀÀkis ta uuest elektriliste tĂ”ukerataste rendist ja muudest firma tulevikuplaanidest. Nimelt saab juba Pariisis lĂ€bi taxify rakenduse rentida tĂ”ukeratta ja kui sĂ”it lĂ”petatud, selle jĂ€tta ĂŒksĂ”ik kuhu. Taxifyl on tulevikus oodata lojaalsusprogrammi lĂ€bi mille saavad inimesed, kes palju taksodega sĂ”idavad, soodustusi. KĂŒsimustele vastates tuli vĂ€lja, et Yandexi suured soodustused on taksofirmade tavaline strateegia, et kasutajaid juurde saada uutes linnades ja, et taksojuht peab Joonase kell 5 hommikul Kloogaranda viima, kui ta seda tahab. PĂ€rast huvitavat loengut lĂ€ksime kĂ”ik staadionile, kus kĂ”lasime direktori kĂ”net ja lasime hea maitsta Anetti ja Alexise valmistatud koogil. 

Lisas: 135c 02.10.2018 17:02