Arhiveeritud - kuu 02.2018

Isamaaline pühapäeva hommik

25. veebruaril 1918. aastal toimus tolleaegse Tallinna Peetri Reaalkooli ja praeguse Tallinna Reaalkooli direktori kabinetis Ajutise Valitsuse esimene istung, mida peetakse Eesti Vabariigi esimeseks riiklikuks sammuks ja selle tähistamiseks koguneti 100 aastat hiljem just selle toimumispaika Tallinna Reaalkooli. Õpetaja Madis Somelar palus meid appi manifeste kleepima ja üritusest osa saama.
Esmalt aitasime esimesel korrusel näitust üles panna ja seejärel kell 10.00 täpselt nagu 100 aastat tagasi, kutsuti meid direktori kabinetti, kus mälestatigi Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse esimest istungit. Pärast seda saime alustada manifestide kleepimisega ümber Tallinna Reaalkooli. Seejärel saime osa õpetaja Somelari viktoriinist, kus saime enda Eesti Vabariigi algusloo teadmisi proovile panna ja arendada. Hiljem kutsuti meid pidulikule aktusele, kus pidasid tähtsad persoonid kõnesid ja taaslavastati Eesti Vabariigi loomislugu, peaosades olid Raivo E. Tamm, Pääru Oja ning teised. Pärast aktust pidas Jüri Ratas Reaalkooli trepil kõne ning Reaalkooli õpilased Mathias Kübar ja Liisa Maria Kerner lugesid ette Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele, jällegi nii nagu 100 aastat tagasi. Moodustati rongkäik ja sammuti Vabaduse väljaku poole, kus 9 reaalkooli poissi, kaasaarvatud mina, saime koos peaministriga asetada süüdatud küünlad samba ette. Sellega oli päev meie jaoks lõppenud. Vot kui kaugele võib Reaalkooli ellu panustamine viia.

25.02.2018

Pelmud

Pärast kellele edukat ja kellele vähem edukat matemaatika tööd lahkusid kiiremad koolist. Nimelt oli aeg seada sammud restorani Puškini poole, et seal nautida veidi erilisemaid pelmeene nagu pelmeenid šokolaadiha ja ka mitte nii populaarsed pelmeenid tatra ja veisemaksaga. Kui ka agaramad pelmeenisõbrad pärale jõudsid, tuli veel teisi oodata. Kui juba kõik olid kohal võis hakkata pärast mõningat viivitust pelmeene nautima. Mina kui vene keele võhik, muidugi aru ei saanud kui keeruline vene keelne pelmeeni nimi üle saali kõlas, kuid teiste abiga sain ka endale pelmeenid. Ootus oli, et pelmeene saame pigem üks kuni kaks kuid tuli välja, et pelmeene oli üle lugedes täpselt 15 mõõtemääramatusega +/- 1 . Ruumis ringi vaadates oli näha rõõmsaid nägusid ja tundus, et kõik nautisid oma pelmeene. Lõpetuseks sai igaüks ka tahtmisel tassi teed, mille kõrval said kõik juttu puhuda. Kokkuvõttes oli tore lõuna ja mõnest tunnist ära saamine tegi muidugi iga pelmeeniampsu veelgi paremaks.

21.02.2018

Gümnist otse ärimaailma tippu

15. veebruar oli meie klassile see päev, mil saime panna proovile enda ärarääkimisoskused ja muud huvitavad isikuomadused. Tööle kandideeriti alates teenindajaks kohvikusse kuni muruniitjaks lauluväljakule. Töövestlus oli ametlik, kuid ega ainult tööametid värvikad polnud. Võisime näha, kuidas kandidaadid võidu tantsivad ja kätekõverdusi pumpavad. Samuti võis kuulda klasssiõde mööda klassiruumi marssides despacitos laulmas. Päeva lõpuks olime kogemuste võrra rikkamad, kuid eneseväärikus oli küll kadunud.

15.02.2018

Kuidas me 100 aastat varem kooli jõudsime?

7. veebruaril oli Estonia puiestee kuues maja ülejäänud linnast 100 aastat maha jäänud. Kooliuksest sisse astudes sai koheselt tunda eelmise sajandi hõngu, sest seinal rippus suurelt silt “Петровское Реальное Училище”.

Meie klassi jaoks hakkas ajarännakuks valmistumine umbes nädal enne tegelikku sündmust (kui just keegi varem kostüümi muretsema polnud hakanud). Nimelt andis Madis Somelar meile ülesande kooli seinad ajastukohaste päevalehtedega täita. Päris paljud meist viisid end Digari vahendusel 1918 aasta uudistega kurssi ja said muuhulgas teada, kus toimusid sel ajal linna kuumimad peod.

Päev algas ühise kogunemisega aulas. Nikolai Kann ja pastorist usundiõpetaja pidasid kõnesid ning oma tervitused andis kooliperele edasi ka Georg Lurich isiklikult. Tunnid ei toimunud sugugi tavapäraselt. Harjutasime gooti kirja lugemist, kuulasime, kuidas Villu Raja ennast tollase matemaatikaõpetajaga kõrvutas ning poisid ehitasid võimlas inimpüramiide ja marssisid toredate viiside saatel. Meie armas учительница Tatjana oli kahjuks haigestunud ja ei saanud seda erilist päeva meiega jagada. Tunniplaanis ettenähtud pусский язык asendus hoopis saksa keele õpetaja juhendamisel aju evolutsiooni skeemi joonistamisega, mis pidavat meil oma psüühikat paremini mõista aitama. (peen vihje?)

Iga klass pidi etteloetava manifesti taha kirjutama soovi noorele Eesti Vabariigile. Arutelust käis läbi palju mõtteid kirjutada kommentaare Eesti maksupoliitika või inimeste sobiliku nahavärvi kohta, kuid lõpuks sai paberile kirja lihtne ja napisõnaline “Helget tulevikku!”. Manifesti lugesime ette koolimaja ees, kus meiega liitus ka direktor Ene Saar (ei teagi, kui sobilik see tiitel tol päeval oli, sest õige direktor oli ju Nikolai Kann). Tegime staadionil ühispildi ning liikusime vanamoelise väljanägemisega tagasi aastasse 2018.

07.02.2018