135c

Selle aasta 30. septembril tähistasime meie kooli 138. sünnipäeva. Klassijuhatajatunnis käis meile kõnelemas Ivo Jaama, kes on 97. lennu vilistlane. Ta rääkis peamiselt oma tööst, koolielust ja elust üldiselt ning raamatute lugemise vajalikkusest. Järgmise tunni ajal toimus staadionil aktus. Direktor pidas kõne ning seejärel autasustati kooli kõige tublimaid õpilasi. Tunnustati Kretet, kes sai rahvusvahelisel maateaduste olümpiaadil hõbemedali, ning Jüri, keda tunnustati noore ajaloouurija tiitliga ning stipendiumiga lennu parima uurimistöö eest. Pärast sõime kõik koos kringlit ja jõime mahla. Pärast aktust läksime kõik oodatult majanduse tundi ning tehnoloogiasuuna õpilased suundusid kodu poole.

Tallinna Reaalkoolis toimus 13.-14. septembril kolmas rahvusvaheline reaal- ja loodusteadusliku hariduse konverents, mille korraldamisel olid abiks ka meie klassi õpilased. Kohal olid mitmed väliskülalised erinevatest riikidest: Hollandist, Suurbritanniast, Venemaalt jne, kes esitasid nii enda loenguid kui ka kuulasid eestikeelseid paneeldiskussioone, mis puudutasid Eesti haridussüsteemi. Meie kooli õpilased tõlkisid paljusid loenguid ning aitasid väliskülalistel eestikeelsetest loengutest aru saada. Aulas toimuvaid eestikeelseid paneeldiskussioone tõlkisid õpilased väliskülalistele pidevalt eesti keelest inglise ja vene keelde sosintõlkena, et diskussiooni kulgu võimalikult vähe häirida. Meie klassi õpilased Kristjan Nork ja Jüri Kozlik tegid tõlget Venemaalt tulnud väliskülalistele. Inglise keeles peetavaid loenguid tuli tõlkida eesti keelde kohaletulnute jaoks, kes inglise keelt nii hästi ei vallanud: näiteks Hubert Hakk tõlkis Šotimaalt tulnud esineja Neil McIntyre’i kaht loengut eesti keelde. 13. septembri õhtul toimus ōpetajate majas üritusest muljetamine ning esitati ettekanded, teiste hulgas esinesid ka Kerttu Inger Kail klaveril ja Maia Saskia Selis vioolal. Lisaks muule said üritusel osalevad väliskülalised omavahel põhjalikumalt juttu vesta ning uurida nende jaoks tõlget tegevatelt õpilastelt rohkem nii Eesti kui ka tuleviku(ülikooli)plaanide kohta. 14. septembril jätkus konverents samamoodi nagu eelmiselgi päeval: toimusid väliskülaliste loengud ja paneeldiskussioonid aulas. Päeva keskel valmistasid õpilased meie klassist ette vitamiinipausi: jagati nii eelnevalt parajateks suutäiteks valmis õunu, pirne kui ka viinamarju. Konverentsi lõpul koguti allkirju ühtsete ülesannetega põhikooli lõpueksamite toetuseks.

Spordipäev toimus 13. septembril. 12. klasside peamine ülesanne oli noorematele teatejookse korraldada, soojendust teha ja jooksu aegasid mõõta ning kirja panna. Päeva vältel toimusid ka klassidevahelised jalgpallimängud. Meie klass pidas kaks matši ja võitsime mõlemad. Vaatamata vihmasele ilmale olid kõigi tujud head, millele aitasid eriti kaasa kõikidele osalejatele mõeldud singi-juustu pirukad ja banaanid.

Meie, abiturientide, viimane kooliaasta algas tagasivaatega esimesse. Käinud ära gümnaasiumi aktusel, kuulanud viimased “Olge tublid” fraasid Enelt ära, saime endale käevangu pisikesed võrukaelad, mõni küll häbelikum kui teine, ning alustasime koolimaja tuuriga. Kõik muidugi algas Piret Otsa tugeval nõudmisel vetsude tutvustamisest. Igaks juhuks. Seejärel liikusime mudilastega mööda klasse ringi ja jutustasime esimese õppetunnina neile oma lemmikuid koolilegende seoses õpetajate ja tuttavate koolikaaslastega (keemia klassi ees ei tasu süüa jne…). Käinud vahepeal ka ära direktori kabinetist kommi varastamas ja Ene Saare toolil istumas, suundusid juntsud oma esimestesse tundidesse: füüsika ja keemia. Mõlemad tunnid läksid pisikestele väga korda, kohe näha, et Reaalis on siiski alati tubli ja nutikas järelkasv olemas. Gravitatsiooni mõiste polnud ühelegi pisiteadurile võõras, kuid keemias jäi siiski segaseks, kuidas küll kaks värvusetut vedelikku saavad koos moodustada punase. Nagu Reaalkoolile omane – kõik tuleb välja teenida – peale esimesi sünapside tekitamisi ja pikemat pinkide hõõrumist aktusel, said mini-realistid preemiaks päris oma aabitsa. Gümnasistid said isegi hoida enda käes nostalgiaga esimese klassi aabitsat kui pisikesed läksid Poisi juures välja teenitud uhiuuele staatuse sümbolile (mütsile) järele. Ühesõnaga, igati väärikas esimene koolipäev: juntsud said heita pilgu eesootavasse ja meie meenutada mõningase nostalgiaga kõike, mis on olnud.