Ösel

Pärast 11. klassi viimast arvestuste nädalat ja lõpuaktust sõitsime klassiga väljateenitud puhkusele Saaremaale. Praamilt maha jõudnud, võttis buss suuna Harilaiule, kus matkasime üheskoos Kiipsaare tuletornini. Julgemad ja karastunumad said ka tuletornini ujuda.

Sõitsime bussiga veel Suuriku panga äärde, kust matk tagasi kujunes kordi pikemaks kui plaanitud, sest meie bussijuht otsustas lepitud peatuskohast eemale sõita. Aga kuna jututeemasid jätkus, ei tundunud ka teadmata pikkusega rada tüütult pikk ja tegelikult oli olukord isegi humoorikas.
Ööbisime imearmsas Pidula puhkekülas, kus õhtu möödus paadisõitude ja erinevate pallimängude saatel. Kahjuks aga peale kella üheksat meil enam palli mängida ei lubatud. Üks grupp otsustas minna läbi metsa randa otsima. Kõndisime veidi aega küll vales suunas, kuid lõpuks jõudsime siiski päikeseloojanguks randa ujuma. Äsjalõppenud riigikaitselaagri jätkuks olid meiega samal ajal rannas ka mitu sõjamasinat, sest Saaremaal harjutati sel nädalal meredessandi läbiviimist ja sellele vastuhaku korraldamist. Sõdurid ootasid just seal samas ühe aluse maabumist, mistõttu käis üks neist meid hoiatamas, et me selleks ajaks kindlalt veest väljas oleksime. Saime õigel ajal veest välja ja nägime aluse maabumise ka ära – igatahes oli riigikaitsjate tegevust põnev vaadata, sest riigikaitselaagri emotsioonid olid veel värskelt meeles ja kaitseväelaste kõneviis ka jätkuvalt suus. Õhtuhämaruses leidsime tee puhkekeskusesse tagasi ja õhtu jätkus iga ühe meelistegevusega: kellel oli selleks siis paadisõit, kellel kõva häälega laulmine, kellel magamine ning mõni julgem käis ööpimeduses pikselöökide saatel ka kohalikus tiigis ujumas. Öösel oli üsna tugev torm ja kämpingute katused olid ehitatud võrdlemisi õhukesest ehitusmaterjalist, mistõttu oli ülemise korruse elanikel tunne, nagu oleks katusel sada venelast trampinud, kuigi tegu oli vaid vihmapiiskadega (äärmisel juhul rahega… või halvimal juhul ikkagi saja venelasega???)

Hommikul käisime veel Panga pangal, kus tehti külakiigele ikka korralik hoog sisse. Püha Eelkäija Skiita kloostri külastamine oli aga kindlalt kõige silmiavardavam käik terve reisi jooksul. Kohtusime ema Theofiliga, kes meile oma elu ja nende juures kehtivaid viisakusreegleid tutvustas. Kloostrisõuel võõrustas meid ka õde Theohariti, kes on pärit hoopis Saksamaalt, kuid rääkis meiega vaid eesti keeles. Ema Theofilil oli tegelikult suurepärane huumorimeel ja ta soovitas Gaboril, kelle dressika peale oli trükitud “antisocial social club”, siiski sotsiaalne olla, sest üksik inimene ei ole tema uskumuste järgi õnnelik. Võib isegi öelda, et mõne jaoks oli nunnade külastamine šokeeriv, sest nad elasid justkui teises maailmas, nende juures oli kõik nii rahulik ja nende enda olek nii teistsugune ning me ei olnud kunagi millegi sellisega kokku puutunud. Nad võtavad oma Reo külas asuvas kloostris kõik külalised vastu, seega tasub neid kindlasti külastada.
Samal päeval saime veidi vaba aega ka Kuressaares, kus me endale kehakinnitust otsisime ja linnapeal või lossivaremetes ringi uitasime. Jalutasime ka ringi ümber Kaali kraatri ja soovisime soovidepuu juures ühise soovi. Õhtul võtsime suuna Tallinna poole ning Orissaarest läbi sõites tegi Emma meile “linnatuuri”, mille käigus tutvustas ta meile nii Orissaare põhilisi tööandjaid kui ka talle märgilise tähendusega kraave.

Kommenteerimine on keelatud.