135c

27. november käisime klassiga teatris.
Eesti keele õpetaja meid sinna saatis.
Etenduse nimeks seisis “Õpetatud naised”.
Sisu oli kirja pandud Prantsusmaal,
kuid näitlejad puhta kodumaised.
Iga kõlanud lausepaari lõpus oli riim.
Seetõttu loete värsse ka siin.
Pisut kaua see küll kestis
ja meie magamajäämisoskusi testis.
Päriselt vist magama ei jäänudki keegi.
Nii mõnigi ütleks – hea seegi!
Üldiselt oli näidend päris huvitav.
Ja kui kedagi väga-väga huvitab,
siis seadke sammud draamateatri poole –
See on see meie koolilähedane hoone.

Jälle ühel laupäevasel päeval, 25. novembril toimus kossus teise alagrupi mäng, seekord võistlesid meie klassi poisid. Nende vastasteks olid 10.a, 11.b ja 11.c klass. Loomulikult käisid kõik väljakul mitteolijad kaasaelamas nii oma hääle kui ka suurte plakatitega. Alagrupis saime kolmanda koha, kuid oleme siiski rahul, sest tähtsaim oligi klassivaim ja osavõtt.

 

Reedel, 10. novembril oli meie kooli märgiaktus, kus 12. klass sai endale rinda lõpumärgid. Selleks uhkeks päevaks tulid kõik kooli pidulikus mustvalges riietuses, koolimüts peas. Koolipäeva esimesed 7 tundi olid lühendatud ning kaheksanda ajal oligi aktus. Meie klass haaras kähku kohad esireas, õpetajate taga. Kõigepealt kõlas direktor Ene Saare kõne ning siis juba saidki kaheteistkümnendikud ükshaaval oma märgid rinda. Kui kõigil õpilastel olid märgid käes, oli õpetajate kord. Laulis ka 133. lennu koor ning kõne pidasid veel õpetaja Tiia Luuk ning 12.a klassi õpilane Uku Kert Paidra. Aktuse lõpus kutsusid peremees ja perenaine kõiki õhtul kell 18.30 algavale märgipeole. Sinna ilmusid kõik uhketes kleitides ja ülikondades. Kui alguses ei võtnud keegi vedu, vaid seisid ukse taga, siis pärast Piret Otsa seltskonnatantse oli lugu juba hoopis teine ning aula oli tantsu ja naeru täis. Kella üheksa paiku ajati meid kõiki aulast minema ning 12.klass laulis majast välja kõik need, kel märki veel rinnas pole. See oli üks uhke päev ning ma ei jõua ära oodata seda hetke, milleni on kahjuks veel küll kaks aastat, kui ka meie lend lõpuks oma märgid rinda saab.

13. novembril tulime kõik kooli pidulikus riietuses, koolimüts peas. Kätte oli jõudnud päev, mil möödus 90 aastat vabadussõjas langenud õpetajate ja õpilaste mäletussamba ehk Reaali Poisi avamisest.

Sellel päeval toimusid ainult kolm esimest lühendatud tundi. Seejärel läksime koos teiste gümnasistide ja üheksandikega Reaali Poisi kuju juurde pidulikule tseremooniale. Lisaks õpilastele, õpetajatele ja direktorile võtsid sellest osa ka J.Westholmi Gümnaasiumi, GAG ja teiste koolide esindused, Eesti toonaste liitlaste suursaadikud, linnajuhid, vilistlased ja skautide esindajad. Tseremoonia oli võimas ja meeldejääv.

Järgmisena liikusime pudireas koolistaadionile, kus saime süüa sõdurisuppi ja moosipalle. Külastasime ka vabadussõja-aegsete relvade näitust aulas. Päeva lõpetas ajalookonverents Apollo kinos, mis oli väga põnev ja sisurikas. Esinesid nii meie enda gümnasistid kui ka teiste koolide õpilased. Esitluste vahel kõlasid lõbusad laulud.

Nii mööduski meie tähistamine!