Märgipidu

Jõudis kätte päev, mil me saime oma märgid rinda. Ega midagi, paar uhkemat riiet selga ja kõrgemat kontsa alla ning minek. Pool aega vahtisime a-katega tõtt, teine pool (ehk Taltsi kõne) vaatasime üle saali oma programmeerijate lummuses säravaid nägusid… eks neil peavad ka oma paremad päevad olema. Endal uhkelt märgid rinnus, saabus hetk, mille ümber oli käinud sahin-mahin mitu kuud enne tähtsat päeva: õpetajatele märkide jagamine. Õnneks toimus see siiski üheaegselt, sest siis saime kõik üheskoos neid maha pillata ja teise poole õpetuste saatel kangasse kinnitada. Aktus kuulutati lõppenuks ja pidusöök peagi algavaks. Pakuti nii head ja paremat suupiste laual kui ka põhiroaks, mis oli pardiliha. Part ei teinud prääks-prääks ega jooksnud taldrikult minema, nii et kokatädid olid ületanud ennast, roog oli hää ja magustoit ka. Üleüldine õhustik oli väga hoidev aga ka elev, nii et jutt jooksis ja paar julgemat suutsid isegi õpetajad vestlusesse tirida. Peale meeldivat koosolemist usaldati märgid P. Otsa kätte, kes pidi väidetavalt nendele vägevaid loitse peale panema ning kastma pühas vees. Kes teab, mida, aga meil oli paarkümmend minutit vaba aega, mille jooksul mõni jõudis isegi kiire “käigu” (vastavalt siis paremale või vasakule) ära teha. Pidu võis alata. Toost ja tänusõnad kõigepealt, suured aitähhid läksid õpetajatele, koolikaaslastele, mõni pühendas aega isegi vanematele. Kuulsime mida iganes, naljad olid paranenud ehk vaid kraadi võrra sõrmuste peost alates, kuigi õhus ja Märkide Karikas olnud kraadide järgi oleks võinud arvata teistmoodi. Väike tantsulka otsa ja pidu koolimajas saigi läbi. Märgilistele päevadele kohaselt jätkuvad need märgiliste õhtutega, kuid sellest kahjuks ajalugu vaikib.

Kommenteerimine on keelatud.