133c

Allikas: Postimees

2017. aasta suvel toimus XII noorte laulu- ja tantsupidu “Mina jään”. Kaare all laulsid ja Kalevi staadionil tantsisid ka mitmed meie klassi inimesed. Mina, Mathias Kübar, räägin, mis tantsupeol tegelikult juhtus ning kuidas see kõik välja nägi. Mina, erinevalt meie klassi tüdrukutest, olin rahvatantsijate liigi esindaja ning tantsisin kolme liigitantsu. Olen käinud rahvatantsus juba 1. klassist ning ka neljal tantsupeol. Tantsupeod on olnud alati väga mõnusad, sest siis kõik inimesed on kuidagi rõõmsamad ja sõbralikumad. Nad unustavad ära oma igapäeva mured ning on ühise eesmärgi nimel väljas. Kahju, et tavalisel argipäeval inimesed sellised ei ole. Igatahes oli “Mina jään” minu jaoks viies tantsupidu ning seega tantsupeo protsessis üllatusi ei olnud. Tantse hakkasime õppima kaks aastat enne peosuve ja peo alguseks on kõik need tantsud väga üle tantsitud. Toimub kaks tantsupeo ülevaatust, kus liigijuhid käivad üle Eesti ja rühmad eri paikadest tantsivad tahetud tantse neile ette. Mina tantsin tantsuansamblis “Sõleke” ja meil ei ole tantsupeole saamisega kunagi probleeme, sest oleme üks parimaid ansambleid Eestis. Seega ülevaatustel on meil ainuke ülesanne tantsida täiesti perfektselt, et olla teistele eeskujuks. Kas olime perfektsed või ei, seda ei oska öelda, aga igatahes saime rühmaga koha läänetribüüni ees keskel. Nädal enne tantsupidu tehakse hommikust õhtuni väljaku proove. Sammud on kõigil selged, pannakse paika joonised. Proovid on tavaliselt väga väsitavad ja kurnavad, kuid sõpradega saab alati nalja ning proovide ajal saad tuttavaks ka kõrvaltantsijatega. Joonised valmis, etendusteks valmis. Tantsijatel toimus kolm etendust: reede õhtul esimene ning laupäeval teine ja kolmas. Erinevalt proovinädalast, sadas reedel vihma ja mitte vähe. Oli külm ning kõik olid läbimärjad. Vaatamata ilmale, emotsioon ei langenud. Pigem olime isegi veel rõõmsamad, sest nägime kõrvaltantsijate nägusid ja tekkis selline ühtne ilma vastu võitlemise tunne. Igal ühel on ju olnud elus hetki, mil tahaks murevabalt lihtsalt vihmas tantsida. Tol hetkel küll ei huvitanud fakt, et saime märjaks, kuid peale kontserti oli kõigil kiire koju sooja. Meil vähemalt koju, aga paljud üle Eesti kohale sõitnud tantsijad pidid minema koolidesse, kus nad ei saanud endale sooja vanni lubada. Keegi ei osanud tol õhtul oodata, mis aga saab järgneval päeval. Hommikul ärkasin ema lause peale, et teine etendus jääb ära. Fakt, et etendus jääb ära, juhtus minu tantsupidude ajaloos esimest korda. Me kõik saime esimeselt etenduselt vägeva emotsiooni, mistõttu kohe üldse ei meeldinud korraldajate otsus pidu ära jätta. Tuli rühmaga mõte ikka tantsida ja võtsin mõttest kõvasti kinni. Eestile omaselt hakkasime tuttavate tantsijatega rääkima, et kas nemadki oleksid nõus väikse tantsu tegema teise etenduse asemel. Kõlapinda oli ning mingil hetkel saime aru, et lihtsamaks edasi tegutsemiseks peame tegema ürituse, et saaks reaalselt aru, mitu rühma meil tulemas on. Rühmakaaslane Antero ürituse ka tegi ja määras ennast, koos minu ja paari rühmakaaslasega veel selle ürituse korraldajateks. Paari tunniga oli üritus levinud väga kiiresti ja osalejaid oli palju rohkem kui oskasime loota. Organiseerisime tehnika ja määrasime kogunemisaja ning koha. Lõppkokkuvõttes tuli sellest “väiksest tantsust” välja tantsupeo teine etendus ja mina koos rühmakaaslastega olime selle korraldajad. Väga mõnus ja emotsionaalne kontsert oli, mis lõppes Ivo Linna lauluga “Eestlaseks olen ja eestlaseks jään”. Selline programmiväline lõpp oli hetke emotsioonidest tingitud ning sobis perfektselt meie teise tantsupeo päeva pärastlõunase koosviibimise lõppu. Isetekkeline tantsupidu sai meedias palju kajastust ning ka meie korraldajatena palju tunnustust. Meid tänas ka president Kersti Kaljulaid kutsega suvisele presidendi vastuvõtule Roosiaeda. Olime taolistest tunnustustest väga meelitatud, kuid isiklikult arvan, et üritus ise oli suurem emotsioon või kogemus, kui presidendi vastuvõtt või veel mitmed vastuvõtud, kus korraldajatega käinud oleme. Igatahes, oli aeg kolmandaks etenduseks. Peale isetekkelist tantsupidu olid kolmanda kontserdi ajaks emotsioonid tõusnud haripunkti. Tantsijad olid veel ühtsemad ning oleksimegi nagu tantsinud ühe suure rühmana. Tunne oli nagu peale nädalavahetuse pidu esmaspäeval, kui koolis märkad peolist ning kohe tuleb naeratus näole. Meie olukorras olid “nädalavahetuse peol” peaaegu kõik väljaku tantsijad. Kolmanda kontserdi lõpus toimus suur tantsupeo korraldajate tänamine ning kogu väljak pidi 45 minutit kükitama. See oli vast kõige suurem katsumus terve tantsupeo jooksul. Laupäeva (teise ja kolmanda etenduse päeva) õhtul tähistasime rühmaga tantsupeo lõppu. Õhtu venis natuke pikale ning hommikul tuli väsinuna minna rongkäigule. Rongkäik nägi välja nagu ikka, marssisime Vabaduse väljakult Lauluväljakule ja hõiskasime iga kord, kui pealtvaatajad karjusid “Elagu Sõleke”. Muidu laulsime tuntuid viise või tegime laineid. Lauluväljakule jõudnud käisime söömas osalejatele pakutavat suppi. Kõhud täis, olime rühmakaaslastega surmväsinud ning magasime paar tundi Lauluväljaku murul. Peale uinakut kuulasime pühapäeva õhtust laulupeo kontserti ning peale kontserti liikusime ei kuhugi mujale kui Kräsu juurde aftekale. Järjekordne rahvafestival sai läbi. It was a hell of a weekend.

Kübar