Taani tüdrukud (ja poisid)
Kui meie õlult langes suur koorem majanduse kontrolltöö näol, Siis võttis küll veidi jala värisema. Aga polnud midagi, õhtu sai veel veedetud moodle’i seltsis ning siis tuli kodinad kokku pakkida ja hommik oligi täitsa kohal. Teekond suunal Tallinn-Helsinki-Billund võis alata! Meie klassist olid matkalisteks Johann, Stenver, Rebecca, Saskia ja Maria. Sügisel majutasime kõik taanlasi ja lõime kaasa Taani päeva korraldusel ning see kõik oli meie kuldseks piletiks.
Saime oma kodinatega bussist mahaja veidi ootasime külmetades, aga siis saabusid juba esimesed taanlased meid tervitama. Jällenägemisrõõm oli lausa nii suur, et kallistused võtsid hingetuks ja kohvrid lendasid igasse ilmakaarde laiali. Siis viidi meid koolituurile. Oma ajaloolisuselt meenutab Viborg Katedralskole küll Reaali, kuid samas on täiesti erinev. Esiteks, suurus ja suurejoonelisus. Mitmeid kooliõuel asuvaid skulptuure vaadates tükkis mõttesse küll, et mis see meie Poiss siin kõrval on kah. Aga eks öeldakse ikka, et suurus ei loe.
Ära eksimise osas seevastu loeb küll. Nimelt võid kohe aru saada, et võid end kooli peale ära kaotada, kui hästi tähele ei pane. Samal päeval korraldati meile ka linnaekskursioon. Viborgi õpilased olid ajaloo-ja ingliskeele lõimingu raames tunnis valmistanud ette giiditööd. Kuulsime mitmeid huvitavaid fakte linna ajaloost.
Õhtu anti meile vabaks ja veetsime õhtu koos taanlastega sõprussidemeid tugevdades. Järgmisel päeval külastasime Moesgaardi ajaloomuuseumi. Käesoleva reportaaži autor ei oskagi aga öelda, kumb oli vaimustavam, kas muuseum või maja. Igal juhul oli üks väga vinge külastus. Lõunatasime Taani õpetaja Mallene juures, kelle pere elab üsna huvitavalt. Nimelt elatakse koos mitme teise perega koos ühiselamus. Peredel erinevad toad ja isegi oli mitu erinevat maja seal krundi peal, aga ühised on köök, koduõu ja kanala.
Pühapäeval sõitsime lubjakivikaevandusse. Ja kuidagiviisi usaldati meid sinna koobastesse üksi seiklema. Alustasime hea eestlaste pundiga. Kõik meie klassi kamraadid ja kaasa lõi B-klassist Anete. Aga oh häda! Olime jõudnud vaid veidi ringi vaadata, kui kuidagiviisi üksteist ära kaotasime ja jätkasime oma seiklust siis nr. 1 adventure team’iga- geoloog, keemik ja mõistuse hääl. Käisime läbi kõik kõige pimedamad urkad ja Johann leidis ühes neist end üsna ebameeldivast lähedusest nahkhiirega.
Esmaspäeval ja teisipäeval võtsime osa koolitundidest. Oli väga harjumatu, et pea kõigis tundides kasutavad õpilased arvuteid. Selle peale arvaks, et suur osa õpilaste tunniajast kulub niisama netiavarustes seiklemise peale, kuid hoolimata kõigist ahvatlustest suudab enamus neist tunnitööle keskenduda. Huvitavaks osutus ka innovatsioonitund, kus meile õpetati üht head viisi brainstormimiseks ja teavitati meid sellest, et Tinder siiski on parim rakendus, mis olemas.
Teisipäeva õhtupoolikul toimus ühine õhtusöök Viborgi kooli pidulikus saalis, mis on tõeliselt peen. Igas seinas peeglid, laes lühtrid- väga kuninglik. Vahepeal mängis meile muusikat ka ühe hosti Sofuse bänd. See väga lahe kooslus esitas meile Stingi ja veidi jazzilikuma versiooni Taani esimesest Eurovisiooni võidulaulust “Dansevise”. Kui nüüd veidi vinguda, siis trummar tõesti pani ühes kohas koba. Aga hiljem Sofuselt aru pärides selgus, et see vend tavaliselt trumme ei mängi. Vaat kus!
Peale õhtusööki tegime ühispilte. Õhtu veetsime veel hea muusika ja oma kallite sõprade seltsis.
Hommikul võttis hüvastijätt nii kaua, et meid pidi vilega bussi ajama.
Järgmise korrani, Taanimaa!
Maria