Arhiveeritud - kategooria: ‘12kl’

Koolitee lÔpp ehk ohana means family

133. lennu gĂŒmnaasiumiseiklused said 21. juunil lĂ”ppakordi. Vihma, tuult, umbset aulat ja kontsakingade valu trotsides sammusid kĂ”ik 112 tarkusesĂ”durit oma saatusekaaslaste ja kaasviibijate ette, et veel viimast korda oma Ă”petajate kĂ€tt suruda ning lennukaaslastele kummardada (viimast unustas kĂŒll mĂ”nigi Ă€revustuhinas teha ja marssis Ă”nnelikult otse oma tooli poole tagasi). Sarnaselt 133.b klassi tegevusajaga lĂ€ks ka selle ajaveebiga nii, et alguses ei saanud kohe ĂŒldse vedama, kuid pĂ€rast oli keeruline pidama jÀÀda. Tegevusrohkete 3 aasta kokkuvĂ”tteks poetaks ajaveebi toimetus siia mĂ”ningad tĂ€nusĂ”nad:

Suurimad tĂ€nud Anettele, kes oma vĂ€gevate fotograafiaoskustega nende aastate jooksul lisaks Reaali Poisile ka seda veebikeskkonda tabavate piltidega kostitas. Ilma Sinuta ei oleks vist keegi meie klassist kunagi mĂ”istnud, kus, miks ja millal midagi toimub. Mainimata ei saa jĂ€tta, et pakkusid KĂŒbarale kĂ”nede meisterdamisel ja ettekandmisel kĂ”va konkurentsi. AitĂ€h!

Kui Anette teadis öelda, kus, miks ja millal midagi toimub, siis Kristina teadis öelda, mille eest, kui palju ja kuhu nende toimetuste eest maksta tuleb. Ei ole vist tĂŒĂŒtumat ja samal ajal tĂ€nuvÀÀrsemat tööd kui seda on raamatupidamine ja Sa said sellega suurepĂ€rastelt hakkama! AitĂ€h, et sĂ€ilitasid meie vahel vinguvate juutidega rahu ning suutsid kĂ”ikide exceli tabelite ja kummaliste numbrite juures oma pĂ€ikselise oleku sĂ€ilitada.

TĂ€nusĂ”nad neile, kes kĂ”iki mahukaid rĂŒhmatöid ja ettekandeid olid alati valmis lĂ€bi viima, klassile tutvustama ja mitte liiga harva ka vajadusel improviseerima. Ajaveebi toimetus kĂŒll ilmselt unustab nĂŒĂŒd mĂ”ne nime, kuid Teisi-Liis, Ella, Anette, Kristina, Sten, Herodes – kui keegi teadis, et on teiega ĂŒhes rĂŒhmas, siis vĂ”is kĂŒll kergendatult hingata.

Ilma Sepata oleks meie bioloogiatunnid vist piinlikult vaiksed olnud: aitÀh, et Veskimetsaga mingis kummalises vÔÔrkeeles viitsisid rÀÀkida!

Sten, Sa kĂŒll viimasel aastal kooli eriti tihti ei jĂ”udnud, kuid see eest tegid 133.b-le nime (ja ka c-klassile hĂ€bi) nii mitmegi aine olĂŒmpiaadidel ning pisut jĂ”udsid meie lippu ka rahvusringhÀÀlingu eetris kĂ”rgel hoida (Ă€ra muretse, ega me su madalat lendu kunagi Ă€ra ei unusta:). AitĂ€h!

Jana, pinguta, mis sa pingutad, oma pagarimainet Sa veel lÀhiaastatel maha ei raputa. AitÀh magusate elamuste eest!

TĂ€nud meie spordikangelastele – Hero, Roomet, Liina, Helen, KĂ€es + kĂ”ik need usinad klassikaaslased, kes nĂ€dalavahetustel kohustuslikest klassidevahelistest vĂ”istlustest osa vĂ”tsid.

Meie lauluinglid – Maria MĂ€ngel, Teisi-Liis, Margaret Hook, Maarja ja Oliver – tĂ€nu teile kĂ”las sĂŒnnipĂ€evalaulude ajal vĂ€hemalt mĂ”ni viisipidav hÀÀl, aitĂ€h et meile alati aktuste ajal serenaadi laulsite!

Suur tĂ€nu meie armsale klassijuhatajale ja vene keele Ă”petajale Natalja Sinjukinale, kes meid kuidagi nende kolme aasta jooksul Ă€ra kannatas. Tsiteerides Radikut: “йОщД Đ”ĐŽĐ”ŃˆŃŒ, ĐŽĐ°Đ»ŃŒŃˆĐ” Đ±ŃƒĐŽĐ”ŃˆŃŒ.” – nii ka meie klassiga, aega vĂ”ttis, natukene sai asja ka. AitĂ€h Teile!

Igavesed tÀnusÔnad kÔikidele Ôpetajatele, kes meisse teadmisi puistasid ning Ôpihimu toitsid ja kogu selle vÀgagi raske töö juures huumorimeele sÀilitasid. Reaalkool on pÔhjusega parim, see on just tÀnu teile, armsad Ôpetajad. AitÀh!

Ja last but not least, suur kalli kÔigile neile, kes oma panuse siia 133.b elektroonilisse mÀlestusteraamatusse andsid. Eriline tÀnu Maarjale, Janale ja Ketlinile, kes pidevalt ajaveebi pildimaterjali jagasid ning mÔtteid Ôhku lennutasid ja Teisile, kes seda blogi algselt vedada jaksas. Kindlasti itsitame kunagi, kui totud ja veidrad me olime, kuid avastame iga aasta jaanuari viimasel laupÀeval, et midagi pole muutunud. VilistlaspÀeval kohtume!

 

LĂ”petuseks mĂ”ned pildid, mis mitte kĂ”ige vingema ajaveebi (ega me kibestunud ei ole…) tihedast postitustelaviinist kĂ”rvale jĂ€id:

Fotoseeria “133.b ei jaksa enam”

Kahe fĂŒĂŒsikatunni vahepeal leiutasid meie fĂŒĂŒsikahuvilised poisid jalgratast.

Lahendus igale YFU-kale, kes end aasta nooremate keskel liiga vanana tunneb: istuge söögivahetunnil 1. klassi jĂŒtside juurde, tunnete end kui uuesti sĂŒndinuna.

Enne eesti keele proovieksamit tavalisest peopessa mahtuvast stressipallist ei piisanud…

Ka matemaatika proovieksamiga seondunud emotsioonid polnud positiivsemad (tervitused Ôp. Kerli Kupitsale)

Kohe, kui 133. lend lĂ”pukellaga koolist vĂ€lja visati, lĂ€ksid kaasĂ”pilased hulluks: keegi proovis ĂŒhel neljapĂ€eva hommikul oma vĂ”ileivakest radiaatoril grillida.

Joosepil on juba noores eas kÔik eeldused ajaloo tegemiseks olemas.

Hoolimata sellest, et keegi polnud veel Maarjale tuult tiibadesse soovinud, pĂŒĂŒdis ta ĂŒhel tusasel koolihommikul oma sulgi sirutada ning kooli aula maandumistingimusi testida.

Pilt, mis vĂ”tab kokku meie kolm aastat. Rohkem sĂ”nu vist polegi vaja…

23.06.2018

Eksamitralli lÔppvaatus ehk kool on kohe lÀbi!

Esimesel juunil oli 133. lennu viimane eksam enne kooli lĂ”petamist. NĂŒĂŒd on jÀÀnud vaid tore puhkusereis Bulgaarias ja, kui Smartlynx meid oma loominguliste lennugraafikutega (Delfi reaalne pealkiri) alt ei vea, jĂ”uame vĂ”ib-olla isegi 21. juunil ametlikult kooli lĂ”petada.

Tallinna Reaalkool – Eesti koolide lipulaev, eksamiedetabelite troonija, mille edu pandiks on sĂ€ravad ja alati ettevalmistunud Ă”pilased! Meie armas matemaatikaĂ”petaja Kerli Kupits vĂ”ttis vaevaks meile 3 korda seletada, et matemaatikaeksamil on vaja kalkulaatorit, harilikku pliiatsit, kustukummi, pastakat, tagavarapastakat, sirklit, vĂ”ib-olla isegi malli ning kohe kindlasti joonlauda. KĂŒll oli kummaline vaatepilt, kui Joosep matemaatika riigieksami hommikul kooli tuli, taskud tĂŒhjad, kĂ€es ainult ĂŒks tĂ€isnurkne kolmnurkjoonlaud (tĂ”si, Ă”petaja oli rĂ”hutanud, et kĂ”verad joonised ei ole lubatud…).

KĂ”ik abituriendid, kes end ööl vastu koolieksamit veel meeleheitlikult sĂŒnapside, sĂŒsivesinike, elektromehaanika, vaikiva ajastu vĂ”i tuumaenergiajaamade teemadel harida pĂŒĂŒdsid, magavad tĂ”enĂ€oliselt end praegu teenitult vĂ€lja. Ketlin 3. korruse aulapostidest kaugemale ei jĂ”udnud…

02.06.2018

133.b vahepealsed tegemised ehk sisutihedad nÀdalad

PĂ€ris palav on olnud… Ja homme on kuninglikud pulmad, jee!

See on kÔik. TÀname.

PS: Endiselt on sisupuudus. Appi!

18.05.2018

KÔik on uus maikuus ehk ikka vanaviisi edasi

Tere taas!

Maikuu on abituriendi jaoks kĂ”ige intensiivsem ja samas kĂ”ige rahulikum kuu kogu gĂŒmnaasiumi jooksul. Riigieksamite ning koolieksami hĂ€stisooritamise pinget leevendab asjaolu, et tunniplaan nĂ€eb vĂ€lja nagu korralik  Ć veitsi juust ning vaba aega on rohkem kui kunagi varem. Kuna enamik tunde meie peaaegu olematus tunniplaanis on konsultatsioonid, siis saab 133B nĂ€dalas vaid kuuel tunnil kĂ”ik koos (loe: umbes need 20 inimest, kes kohale vaevuvad tulema) ĂŒhes klassis istuda ja ajaveebi jaoks materjali luua. Ehk siis pika jutu kokkuvĂ”tteks: meie ajaveebi on tabamas sisupĂ”ud, mille tulemusena vĂ”ib postituste valmisvorpimise sagedus langeda 12.A klassi tasemele (http://www.real.edu.ee/ajaveeb/133a/ – tasuta reklaam teile, palun!).

TĂ€na avanes meie lennul harukordne vĂ”imalus panustada linnaruumi korrashoidu – toimus Ernst Peterson-SĂ€rgava ehk Habe peapesu. Et mitte postitada tavapĂ€raseid pilte abiturientide seebivahutamisest, nautige pilti Joosepist ehk Vuntsist:

Ajaveebi toimetus avastas, et meie armas piltnik Anette on oma fotograafi töökohustuste juures jÀÀnud liigagi tihti kaadri taha:

Kiigake ikka aeg-ajalt meie virtuaalpĂ€evikusse, et saada teada… no tegelikult mitte midagi, aga tulge ikka :). Ja edu kĂ”igile neile, kes homme inglise keele eksamit teevad. Ärge palun hommikul kella kĂŒmneks TIK-i jalutage, eks?

03.05.2018

“Reaalne kaamera: NĂ€dal” ehk 133. lennu tormilised viis pĂ€eva

Aprillikuu kolmas nĂ€dal algas 133. lennule kauakardetud eesti keele riigieksamiga. 16. aprillil kell 9.30 olime kĂ”ik GAG-i vanas, vaimses ja vÀÀrikas hoones valmis endast enam-vĂ€hem parimat andma ja pĂ€rast eksamit vĂ”imalusel hĂ€rra Aguri pĂŒsinĂ€itust “Meie kooli 100 orelit” kaema. Eksamiruumis saime aru, et:

a) “Öölaps” on vĂ€ga kaunis laul (vt eelmine postitus)

b) Kristi Koit hoiatas pĂ”hjusega meid valvava komisjoni eest – meile mÀÀratud tĂ€di lubas aega tahvlile kirjutamata poolel klassil juba tööd tegema hakata, hiljem mustandipaberi otsasaamisel keeldus ta teistele rohkem andmast. Õnneks olime piisavalt julged, et enda Ă”iguste eest vĂ”idelda (oleks me Veskimetsa tundides ka nii vaprad olnud…)

Mona oma loomulikus olekus: segaduses ja pĂŒĂŒab paaniliselt koolist pĂ”geneda

 

TeisipĂ€eval jooksime kĂ”ik vĂ”imalikult kiiresti kooli, et keegi tĂ€naval hullumajja ei helistaks ja kadunud klientide kohta ei kĂŒsiks – kĂ€es oli tutipĂ€ev. Nii Piret Otsa kui garderoobitĂ€di kui koolikaaslased manitsesid, et me… eeeee…. vist manitsesid, et me vĂ”imalikult palju veepĂŒstolitega mĂ€ngiks, sest ujuv koolimaja on iga koristaja unistus. Meie kooli kĂŒlastanud vĂ€lismaalastel esiteks vedas, et nad lĂ€bimĂ€rjaks ei saanud ja teiseks jĂ€i ilmselt Eesti koolide lipulaevast vĂ€ga omalaadne mulje.

Maarja mitte ainult ei söönud oma pulgakommist vilet, vaid mÀngis keset matemaatika tundi kÔvasti (ja valesti) mingit lugu, mille me vist pidime Àra tundma?

Jah, Sten rÀÀgib oma kaisukaruga.

 

KolmapĂ€eval saime vĂ”imaluse tĂ”estada matemaatikaĂ”petajatele, et me ikka ĂŒldse ei oska mitte midagi. Õpilaste lemmikĂŒlesanne oli vaieldamatult II osa tekstĂŒlesanne, kus LAUDADE kohta antud info pĂ”hjal pidi leidma KAPPIDE arvu. Ehk siis ĂŒlesanne ĂĄ la “TĂ”nul on kolm Ă”una. Leia Mari vanus, kui tulnukas on lilla.”

NeljapĂ€ev oli kĂ”ige rÔÔmsam/kurvem pĂ€ev meie koolielus – lĂ”pukell. Kui olime koolmajja jĂ”udes juba tĂ€iesti higised ja vĂ€sinud rahvariietes olemisest, suundusime mitte kĂ”ige parema ventilatsiooniga aulasse aktusele, kus kĂ”net pidasid direktor Ene Saar, kes taas kord suutis oma kĂ”ne suurepĂ€raselt seostada igaaastase teatrireisiga, meie armas klassijuhataja Natalja Sinjukina ning C klassist Karl Mihkel Pohga. Aktuse raskeimaks ĂŒlesandeks osutus 1. klassi jĂŒtsidele mitte peale astumine – nad on nii pisikesed! PĂ€rast lahkumise laulu suundusime ketina klassidest lĂ€bi jooksma, kusjuures vahepeal tekkis tempo tĂ”ustes tunne, et viibid mingis keskaegses tapariistas, kus su kĂ€si informatsiooni kĂ€tte saamiseks vĂ€lja venitatakse. Linna vahel joostes olid hirmsaimad hetked vĂ”ib-olla ĂŒle tee minemised, sest meie oleme kĂŒll “ĂŒks kĂ”ikide, ĂŒks kĂ”ikide”, aga autojuhid on pigem “kui mul on roheline tuli, siis nui neljaks, ma hakkan liikuma, tĂŒhja nendest viiekĂŒmnest rahvariides hullust”. Asja ei teinud paremaks ka see, kui esimest korda teed ĂŒletades Uku, selmet kontrollida, kas kĂ”ik on TIK-ist vĂ€ljunud, lihtsalt hĂŒĂŒdis: “MINA NÜÜD LÄHEN!”, tirides kogu enda taga olevat jono julmalt kaasa. Aga kĂ”ik jĂ€id ellu! Vist?

PĂ€rast linnas ringi jooksmist ning kĂŒmnete Aasia turistide iPadide ees poseerimist anti meile mĂ”ni minut, et oma kodinad kokku korjata ja siis vabaĂ”humuuseumisse suunduda. Kui olime end Tallinna Ühistranspordi bussi pressinud ja juba vaikselt liikuma hakanud, mĂ€rkasime Solarise juures ĂŒhte eksinud Robinit, kes ei suutnud meie bussi tuvastada ega ka oma telefoni vastu vĂ”tta. Paariminutilise karjumise ja oigamise tulemusena juhtis reaalika sĂŒda Robini Ă”ige bussi juurde, millel jĂ€rgnes hiiglaslik aplaus – see polnud esimene kord, kui meid sellel nĂ€dalal tĂ€naval hulluks peeti.

VabaĂ”humuuseumis oli vist kĂ”ige lĂ”busam Piret Otsal, kes andis meile lahkelt vĂ”imaluse 3 MINUTIT sĂŒĂŒa ning suunas meid siis juba saali keskele, et tuhandeid vanaaja kosja- ja muid laulumĂ€nge mĂ€ngida. Vahepeal lĂ€ksime Ă”ue, et natuke hingata ja ĂŒhispilti teha, mis lĂ”ppes viie Ă”pilase porimĂŒlkasse kukkumisega (tuleb vĂ€lja, et meie tulevastel riigikaitslastel on raskusi pingi peal istumisega). Taas kord olime jĂ”udnud 3 minutit rahulikult jalutada, kui Otsa – “AE-AE” – meid tantsima kutsus. LĂ”puks lahkusime Rocca al Marest, et vaadata, kuidas kulgeb Haabersti risti ehitus ning jĂ”udsime enamasti kĂ”ik elusate ja pisut vĂ€hem tervetena Ă”nnelikult kooli juurde tagasi.

Te ei kujuta ette, kui palju 133b tĂŒdrukud vaeva pidid nĂ€gema, et end sellele Ă”rrele upitada. Alles siis, kui pildid vaevaliselt tehtud said, mĂ€rkasime, et teised klassid olid leidnud palju ilusama tausta tuuliku nĂ€ol, kuhu polnud vaja ronidagi…

Ilus pilt, eksole?

Imestagem, et ĂŒldse mĂ”ne pildi tehtud saime, sest need viis isikut esiplaanil suutsid end pingil istudes ĂŒmber ajada. Õnneks olid kĂ”ikide rahvariided vist laenutatud, nii et ĂŒkski vanavanaema sopakollide pĂ€rast kreepsu ei pidanud saama.

 

Panite tĂ€hele, et pealkirjas mainisime viit pĂ€eva, kui seni on ĂŒlevaade ainult neljast? Teil on Ă”igus. Viiendana vÀÀrib mainimist 23. aprill – esmaspĂ€ev, kui ligi 50(!) 133. lennu poissi ja tĂŒdrukut kĂ”ik kella 16.00 ja 19.30 vahel SĂ”pruse rahvariidelaenutusse tormasid, et oma kostĂŒĂŒmid tagasta. Suur tĂ€nu SĂ”prusele, kes oli lahkelt valmis poolesajale rahvariidevĂ”hikule oma riideid usaldama, mis siis, et mĂ”ni (vt viimane pilt) neid pisut vÀÀrkohtles. (MĂ”te tulevikuks: teil vĂ”iks laenutuses mingi mĂ”istete kaart olla, sest kohati tundus, et rahvatantsijatel on oma salakeel, millest mugud mitte midagi aru ei saa…)

TÀnud piltide eest Anettele, Eesti RahvusringhÀÀlingule, sellele tÀdile, kes meid alati pildistab, ja nendele kahele poisile, kes lÔpukella pÀeval meie kÔrval kaameraga vapralt jooksid.

25.04.2018

KÀes on eksamid ehk vabandame mitteaktiivsuse pÀrast!

Kuna 133. lennul on kĂ€sil kibekiire eksamite, tutipĂ€evade ja lĂ”pukellade periood, siis vabandame ette, kui aeg-ajalt ajaveebimise Ă€ra unustame. Kohe, kui algab vaheaeg ning meie blogi usinad pĂ€kapikud saavad pisut puhata, katsume naasta tavapĂ€rasesse reĆŸiimi.

Siin aga teile kuulata lugu, mis juhatas dramaatiliselt sisse meie tÀnase eesti keele riigieksami (olgu öeldud, et ootasime Vikerraadiost Mailis Repsi kÔnet): https://www.youtube.com/watch?v=7C7qErRb8xw 

16.04.2018

Viimane pingutus ehk tegelikult on kopp ees

“JAH, JUST!” laususime kĂ”ik (loe: need 20 Ă”pilast, kes jaksavad veel koolis kĂ€ia) justkui ĂŒhest suust, kui Ă”petaja Ahuna ĂŒks pĂ€ev tĂ€heldas, et me oleme koolist vĂ€lja kasvanud. Kuigi tegelikult peaksime vĂ”tma oma kahe kĂ€e sĂ”rmedel loetavatest koolipĂ€evadest viimast, siis on reaalsus selline, et ĂŒldse ei viitsi enam. Kui sĂŒgisel suutis meie nĂ€rvikĂ”di hoida meeldivalt keerukas tootearenduse kursus (vt Robotexi postitus) ning talve esimestel kuudel ka mingil mÀÀral kosmoseteadus fĂŒĂŒsikas, siis nĂŒĂŒdseks on jÀÀnud Ă”ppida veel vaid dinosaurustest, ENSV-st, Venemaa erinevatest pidudest (miks seal neid nii palju on??) ning oma proovikirjandi jubedatest vigadest.

NeljapĂ€eval (22.03) kaotas kool 133.b silmis paarikĂŒmneks minutiks ka oma ainukese jĂ€relejÀÀnud funktsionaalsuse – tualetid lakkasid töötamast. KĂ”ik, kes tunni ajal wc poole sammud seadsid, jĂ€id teadmata kadunuks…

TĂ€nu 3. korruse vĂ€ikesesse tĂŒdrukute tualetti paigaldatud kĂ€tekuivatile ei unele enam ĂŒksi neiu vetsus kĂ€ies: kabiini vĂ€iksuse tĂ”ttu hakkab usin puhur juba wc-le lĂ€henedes röökima, ajades laiali iga viimasegi tolmukĂŒbemekese, mis on end kevadkoristuse eest lifti (jah, nii kaugele!) peitnud. HĂ€sti Ă€ge on see, kui puhur kĂ€si pestes otsustab, et sa pole piisavalt mĂ€rg ning su kauni kuiva kostĂŒĂŒmi vett tĂ€is pritsib.

Kolm aastat ninapidi koosviibimist on vaikselt ennast tundma andma hakanud – nutisĂ”ltlaste ring igal neljapĂ€eval kell 11.40 304 klassis (Ă€rge kohale ilmuge palun, Koidul on seal ilmselt mingi tund…).

Vene keele laulu шĐșĐŸĐ»Đ°-ла-ла-ла-st vĂ”ib mugandada ka abituriendile sobivamaks.

Taas kord andis alla-la-la-la ka tÀdi Google, kes vist pÀriselt ei saa ikka aru, mida ta tegema peab.

Oliver ongi see liim, mis meie klassi lĂ”henemast takistab (kahel pool lĂ”het ei istunud mitte kedagi, sest poisid otsustasid, et vene keelt neil kĂŒll enam vaja ei lĂ€he).

08.04.2018

100 pĂ€eva ball ehk ĂŒhe toidukriitiku pöördumine

23. mĂ€rtsil toimus 133. lennul 100 pĂ€eva ball. Kuna sarnaselt mĂ€rgipeoga ei juhtunud ballil mitte midagi erilist, kirjutame ka sellest sĂŒndmusest pisut teise nurga alt. Et Ă”nnejoovastuses UT lĂ”petanud ĂŒheteistkĂŒmnendikke nende igavate kĂŒsitluste pĂ€rast karistada, kritiseerime 134. lennu tehtud toitu*:

Visuaalsel vaatlusel oli kohe nĂ€ha, et oleks vĂ”inud rohkem pingutada: paljudel Ă”untel ja pirnidel olid sĂŒdamed kĂŒljes, leivakrĂ”psude sisse oli poekartulisalatit pandud, tikuvĂ”ileivad olid igavad. Ma loodan, et teised mĂ”istavad meie muret, sest me kĂ”ik pingutame meist vanemate nimel, et ise saaksime samavÀÀrset. Ehk mida parandada? Puuviljavaagnale vĂ”iks lisada veel puuvilju, mis vĂ”iks olla ka rohkem hooajalised. Lisaksime siinkohal, et pirnid maitsesid nagu vahtkumm. Teiseks vĂ”iksid tikuvĂ”ileivad olla mahlased ja huvitavamad. Praegused oli ÀÀrmiselt kuivad. Tahaks kiita singirulle, need olid kĂ”igi lemmikud, aga juba eelnevalt mainitud leivakorvikesed olid vĂ€ga ebaĂ”nnestunud. Leivakorvikestesse ei panda kartulisalatit. Leivakorvikestesse sobib vĂ€ga hĂ€sti pasteediga ja vĂ€ikeste mahlaste granaatĂ”unaseemnetega vĂ”i röstpeedihummus roheliste idudega. Samuti lisaks see taldrikule natukene vĂ€rvi. Loodame, et jĂ€rgmised lennud suudavad olla loomingulisemad.

 

*Kallid 11ndikud, vĂ”tke seda karmi kriitikat kergelt. Meie lennus juhtub lihtsalt olema isik, kellel on toidule kĂ”rgemad standardid kui lihtsalt kartulisalat. Tegelikult oli kĂ”ik söödav ning oleme kindlad, et te nĂ€gite selle valmistamisega mÔÔdukalt vaeva. Ja need UT kĂŒsitlused polnud ka nii halvad. Kuigi oma Ă”igekirjaoskusi vĂ”iksite kĂŒll lihvida….

31.03.2018

Teatrireis Ugalasse ehk kuidas reaalikad unise Viljandi vallutasid

19. mĂ€rtsil asus reaalkooli gĂŒmnaasiumiosa pĂ€rast pikka ja vĂ€sitavat koolipĂ€eva kuue bussiga teele Viljandisse, et kaeda vastrenoveeritud Ugala teatrit. Olles a-kate bussist vĂ€lja visatud, vallutasime kĂ”ige koolipoolsema bussi ning asusime esimestena teele, samal ajal kui kĂŒmnendikud mingil pĂ”hjusel Estonia teatri taga jala Viljandisse kĂ”ndida pĂŒĂŒdsid. Kuna meie bussijuht oli kergelt öeldes hullumeelne, jĂ”udsime teatri ette tublisti enne teisi, mistĂ”ttu saime esimestene valida omale meelepĂ€rase toidukoha. Viljandis pisut ringi kĂ€ies tĂ€heldasime, et:

(1) Bussijuht oleks vÔinud meid kesklinnas maha panna, sest ilm oli kenaks jalutuskÀiguks liigagi tuisune ja nii mÔnelgi neiul oli kontsasaabastega lÔbus jÀistel kÔnniteedel uisutada.

(2) Kui suvel veedavad puhkuse kĂ”ik Viljandis, sest seal just ongi paradiis, siis kevadtalvel on tegemist pigem kummituslinnaga, kus on mingil pĂ”hjusel sada erinevat kaubanduskeskust, igaĂŒhes umbes kaks kĂŒlastajat.

KĂ”hud tĂ€is, asusime teatrisse, et vaadata Tennessee Williamsi etendust “Orpheus allilmas”. Kuna enamasti jaotusid inimeste arvamused kaheks – oli neid, kes vastnĂ€htust vaimustuses olid, ning neid, kes oleks tagumistes ridades istudes ilmselt hea meelega magama jÀÀnud – siis ei hakka me etendust arvustama. KĂŒll aga vĂ”ime lahkesti ja tĂ€itsa tasuta jagada ettepanekuid koolile jĂ€rgmiste aastate teatrireiside korraldamiseks:

a) VĂ”ib-olla peaks teatripĂ€ev olema lĂŒhendatud tundidega. 8-tunnine koolipĂ€ev vĂ€sitab niigi ning kui sinna lisada 2-3 tunnine loksumine (mitte vĂ€ga mugavas) bussis, siis tikub pehmes teatritoolis paratamatult nii mĂ”nelgi uni peale.

b) Esimese tunni Ă€rajĂ€tmine ei ole enamikule piisav mĂ”istliku koguse une Ă€ramagamiseks. Kui kesklinna bussid jĂ”udsid veel enam-vĂ€hem normaalsel ajal kohale, siis linnast vĂ€ljast elavad Ă”pilased said vaevu 5 tundi und, mis tegi 12.b niigi vaikse ja osavĂ”tmatu klassi kuidagi (ei tea kĂŒll, kuidas see vĂ”imalik) veel vaiksemaks (allpool fototĂ”estus).

c) Valige linn, kus on McDonalds.

Tegelikult on vÀga tore, et iga aasta avaneb vÔimalus end kultuuriliselt kogu kooliperega rikastada. VÔib-olla on mÔne aasta pÀrast ka reaalil sada disainitud minibussi, millega mööda Eestimaad ringi vurada.


Unetus teeb lapsed vaiksemaks ja segasemaks (jah, Maarja kasutas pangakaarti joonlauana).

Reaalikaid jĂ€i Viljandisse mĂ€lestama ĂŒks kurblik pilgeni tĂ€is prĂŒgikast.

25.03.2018

PĂ”genikud Tartus ehk mida teha, kui kool ĂŒle viskab

Kui eesti keele proovieksam tehtud, aga kuuled, et kirjandi tulemusi ei tasu vĂ€ga hĂ€id oodata, siis on hea mĂ”te kaugele pĂ”geneda, nĂ€iteks Tartusse. MillegipĂ€rast ei sobi ilmselt taoline pĂ”hjendus Ă”petajatele, mistĂ”ttu pidi leidma mĂ”juvama pĂ”hjuse kooli mitte minemiseks. Ja nii otsustasidki kaks reaalikat mĂ€rtsi kolmandal nĂ€dalal minna tudengivarjuks. Kuna polnud teada, kas eesti keele kirjandi tulemuse saab teada neljapĂ€eval vĂ”i reedel, siis mindi igaks juhuks lausa kaheks pĂ€evaks.  Kusjuures ĂŒlikoolis veedetud tundide arv oli mĂ€rgatavalt pikem, tĂ€psemalt kaks korda, kui oleks olnud koolis veedetav aeg. Peale Tartu Ülikooli erinevate majade sai korraks kĂ€idud ka Treffneris, lihtsalt veendumiseks, et Reaal on ikka parem.

Tudengivarjuks kĂ€ik tasus end igati Ă€ra. Soovitame seda kĂ”igile, eriti neile, kellel on veel kahtlusi, kuhu ja mida edasi Ă”ppima minna. Sealsed tudengid oskavad vĂ€ga hĂ€sti oma erialasid promoda ning nad veavad hea meelega segaduses gĂŒmnasiste pĂ€evaks endaga koolis kaasas. Nii et minge, kellel vĂ€hegi bussi- vĂ”i porgandisĂ”idu pileti jaoks raha on!

Huvitavat: Tartu asub Tallinnast lĂ”una pool (vĂ€hemalt nii vĂ€idetakse). VĂ€ite kinnituseks: Tartus olid pĂ€ikselisemad ilmad kui Tallinnas. VĂ€ite ĂŒmberlĂŒkkamiseks: Tartus oli Ă”hutemperatuur -8°
-12°C, Tallinnas oli samal ajal poole soojem.

Kust mujalt saada Ă”igustus koolist puudumiseks kui Ă”igusteaduskonna ja Ă”iguse loengute kĂŒlastuselt. 

Tutvuge Eeroga – Tartu Ülikooli oma Rene

Ülikooli jĂ”udes avaneb vĂ”imalus lahendada ka elulisi probleeme.

Ja meie mĂ”tlesime, et 2. korruse fĂŒĂŒsikaklasside vaheruum on (katseteks vajalikku) trĂ€ni pilgeni tĂ€is…

Kuidas teha vahet, kas oled Tartu ĂŒlikooli peamajas (kus asub usuteaduskond) vĂ”i Physicumis (nn FĂŒĂŒsikumis)? Kui nĂ€ed, et tunniplaan on paberil, siis oled peamajas, kui nĂ€ed interaktiivset tunniplaani, siis oled Physicumis.

22.03.2018