133b

Tere.

Kui teil on olnud õnnelik lapsepõlv (ja ka täiskasvanupõlv), siis te ilmselt teate, et:

See on burger.

See on hot dog.

Ja see on võileib.

Lihtne, kas pole? Aga võta näpust, ei olegi!

Kõik algas sellega, kui neljapäeval (23.11) kuulsime poisse tulises vaidluses teemal, kas hot dog on võileib. Mõningad vestlusest väljaspool olevad isikud jäid arvamusele, et hot dog on hot dog ning ei kuulu võileivakategooriasse. Siis aga küsis Sten, et kas võileib on burger? Sellele küsimusele püüti veel teravamalt ühist vastust leida, aga kuna kõik olid väsinud, siis andsime (mõneks ajaks) selle teemaga alla.

Järgmisel, Robotexi esimesel päeval (wohoo), kui kooli oli jõudnud 12 õpilast, 15 mandariini, 3 pakki kommi, 3 kohukest ja üks pakk piparkooke, avasime õpetaja Koidu tunnis selle diskussiooni taas kord. Üsna kiirelt jõudsime enam-vähem konsensusele, et hot dog ei ole tõepoolest võileib. Burger-võileib-võileib-burger teemalahendus aga nii lihtsalt ei läinud. Sten väitis, et burger koosneb kahest saiast, mille vahel on pihvisarnane toode. Oponendid aga arvasid, et burger on ikka kitsamalt määratud, sul on burgeri tegemiseks spetsiaalne sai ja seda sama kotletilaadset asja müüakse ju eraldi ka burgeri pähe ehk lihtsalt suvaline singivõileib burgeriks ei kvalifitseeru. Vaidluse vahepeal oli Anette nii närvi läinud, et otsustas kasutada õlekõrt “helista emale” ja sealt abi saada, kuid jõudis ainult selleni, et hot dog ikkagi on võileib?

Nii kestis meie tüli edasi, kuni klassi naases vahepeal lahkunud Kristi Koit. Esitasime oma probleemid ka talle – “Kas hot dog on võileib? ja kas võileib on burger?” -, mille peale arvas ta, et hot dog ei ole kindlasti võileib, nagu ei ole võileib ka burger. Esimese vastuse poole peale hüüdis Sten “Just”, aga jätkas siis “aga hot dog pole võileib ainult siis, kui viiner saiast üle ulatub, muul juhul on hot dog võileib.” No pagan. Selge, nõustusime, et üleulatuva vorstiga sai on hot dog ja mitteüleulatuva vorstiga sai on viineripirukas. Vahepeal jõudis õpetaja usina googeldamise tulemusel selleni, et hot dog on hoopis kukkel… Me tegime siis kokkuvõttes tahvlile ka pisikese skitseeringu, mille nooled vastavad tõele ainult ühe osapoole arvates (autokraatlikult ei lasknud nad meil seda joonist täiendada):

Ja vastuseks õpetaja Koidu küsimusele “Millises elusituatsioonis teil seda teadmist vaja läheb?”: kui peaks kunagi juhtuma Statoili kiiret apsu ostma, siis peame ju teadma, kas me seda kotletivõileiba tellides saame ikka klassikalise burksi või hoopis mingi kanapanini..

Ah jaa, üks asi on veel: tomat on tegelikult puuvili! Säh sulle kooki moosiga! Või peaks ütlema “kuklit ketšupiga”?

See on kõik. Võite jätkata oma kanavõileiva/kanaburgeri/kana-hot dogi/kanapanini/kanakukli söömist, juhtunuks see teil äkitselt pooleli jäänud olema.

Norman otsustas endale kujundada äärmiselt šikid traadiprillid, lisaks sellele ka üliägeda ristiga keti kaele. Kohe näha, et tehnoloogiaklass..

Teisipäeval, 21. novembril külastasid meie bioloogiatundi ootamatult pisikesed kadrisandid. Ühel hetkel täitus klass u 50 imearmsa Kadriga, kes meile laulsid. Kadrid esitasid meile ka mitmeid mõistatusi, millele oskas vastata ainult Sten – 1. klassi õpetajad ei olnud seega meie vaimsete võimetega üldse rahul. Siis sai osa õpilasi endale ühest kahtlasest-toredast kotist õnne valida. Kadrid laulsid end klassist välja niisama ootamatult, kui nad meie juurde sisse sadasid, ainult et paari kommipaki võrra rikkamad.

Lihtsalt vaadake kui armsad nad on!

10. november oli meie koolitee üks olulisemaid päevi: saime kätte oma kauaoodatud lõpumärgid. Ei hakka siin pikalt rääkima märgi tähendusest, samuti ei taha hakata laulma kurba nutulaulu sellest, kuidas kõik kohe läbi saab – lükkame selle kevadesse. Pika tänuväärse teksti asemel laseme rääkida ühel toredal videol meie inglite kooriga ja et teha asja huvitavaks, oleme lisanud kolm pildimõistatust, millele õigesti vastates võite ennast uhkusega Reaalkooli õpilaseks nimetada. Aga teadke, et kõige lahedamad on ikka need, kel kodus sahtlinurgas ka väljateenitud lõpumärk on. Te, ülejäänud, võite seniks oma koolimütsi või sõrmusega lehvitada..

Ahjaa, ja tervitused Ukule – väga masendav ja tõetruu kõne oli!

Kas pildil on Reaali sõrmus või märk?

Reaali märk või maffiabossi kaelakee?

Reaali märk ja Bentley logo – kumb on kumb? Ja veel olulisem küsimus – kes kopeeris keda?

Video link: https://drive.google.com/open?id=192UuUDhgBZMG7hztpWCWagdGQgifZySR

Mida aeg edasi, seda rohkem me hakkame aru saama õp Sinjukina palvest mitte kasutada vene keele teksti tõlkimisel Google Translate’i. Aga me ei anna alla – üks kord me saame midagi aru niikuinii!

9. novembril käis meie klass tehnoloogiatundide raames ABB peakontoris/tehases Jüris. ABB on energeetika- ja automaatikavaldkonnas tegutsev juhtiv rahvusvaheline ettevõte. Käisime vaatamas mootorite/generaatorite ja ajamite/taastuvenergiaseadmete tootmist.

Kohale jõudes said klassivennad/klassiõed enda ägedaid autoparkimisoskusi näidata (ja hiljem demonstreerida oskust sõita täie hooga telliskivimärgi alt läbi – hea töö, poisid). Klass jaotati nelja gruppi, igas grupis 7-8 inimest. Ohutusnõuetele pöörati väga suurt tähelepanu – meile jagati ohutusvoldikud, selga tuli panna kitlid ja liikuda võis ainult märgistatud alal. Seoses rangete ohutusnõuetega oli tehastes väga puhas ja rahulik. Oli neid, kes leidsid tänu märgistatud kõnniteedele ja ülekäiguradadele endas sisemise rahu, ja ka neid, kes joonte vahel kõndimist vihkasid. Muidu steriilses ja süstemaatilises tehases oli meile üllatuseks ka kommipood! Okei, tegelikult oli tegemist hiiglasliku karpide kogumiga, kust said töötajad kummikommikühvliga erinevaid naelu ja muud säärast endale vajalikus koguses võtta.
Ekskursioon kestis kokku kaks tundi ning lõpus jagati meile ABB logoga pastakaid ja kummikomme – igati väärt külastus!

Kuna ABB on omal alal Eestis ikkagi juhtiv firma, siis meil tehastes pildistada kahjuks ei lubatud. Nautige siis pilti ühest armsast kitsest.

Kui keegi satub kunagi õp Kristi Koidu klassi kirjandit kirjutama, siis kahe kapi vaheline tühimik on ideaalne koht, kuhu kirjutamisest puhkamiseks minna, et natuke aega nutta. Ainuke probleem on selles, et sealt uberikust välja ronimine on abiturientide kangetele liigestele üsnagi keeruline…

13. novembril tähistasime Vabadussõjas langenud õpetajate ja õpilaste mälestussamba ehk Reaali Poisi 90. aastapäeva. Hommikul oli lühendatult kolm tundi ning siis kogunesime Poisi juurde, kus toimus tseremoonia. Kohal olid ka J. Westholmi ja GAGi esindus, Eesti toonaste liitlaste suursaadikud, linnajuhid, vilistlased ja skautide esindajad. Pärast tseremooniat suundusime staadionile, kus sai sõdurisuppi, moosipalli ja sooja teed. Olime esimesed, kes sööma jõudsid (kuna oleme ju abituurium ja saime esimesena pudireas lahkuda-midagigi positiivset kaheteistkümnendas klassis), ning suurem osa laudadest, mida niigi oli vähe, said meie klassi poolt okupeeritud. Kuna papist kausid ei olnud kõige paremad, oli staadion hiljem mõnusalt supiloike täis. Aulas oli aga võimalus näha Vabadussõja-aegsete relvade näitust. Sai relvi katsuda ja rasket kiivrit pähe proovida. Kell 12 algas Solarises Apollo kinos ajalookonverents. Seal esinesid mitmed meie kooli õpilased ning samuti üks GAGist ja J. Westholmist. Meie klassist esines Johanna, kes rääkis Vabadussõja mälestusmärkidest (väga hea esitlus oli :D). Esitluste vahepeal esinesid paari lauluga meie lennu poisid, Reimannid neid akordionitel saatmas. Konverents lõppes uhkelt Reaali hümni ja hüüuga.

Eksklusiivne pilt peaproovist Saku saalis. Esiplaanil võib märgata 500(!) punast, kerge tumedama varjundiga pehmet tooli, mis sümboliseerivad higi, verd ja pisaraid, mida poisid oma kolme laulu harjutamisse valasid. Tagaplaan on pisut kirjum. Parasjagu laulavad noormehed Reaali hümni, teravam silm märkab ka Piret Otsat, kes võibolla tegeleb parajal hetkel poiste peale karjumisega. Suures plaanis on näha hiigelsuurt kinoekraani, millel kujutatud ühte tüdrukut ja ühte poissi ehk maa tuleb täita lastega. Teose taha jäävad väga närvilised esinejad, kes üldse aru ei saa, mis nad sellise rahva ees üldse kunagi nõus rääkima olid… Tervitusi õpetaja Maarja Kellale 🙂

Ma ju ütlesin, et saal oli suur.. Tagasisidena võiks paluda juhtkonnal järgmise kümne aasta pärast valida mõni toimumiskoht vähem mugavate istekohtadega, näiteks amfiteater või A.Le.Coq Arena või midagi taolist. Aga vähemalt sai mõni oma unetud ööd järele magada…

Fototõestus sellest, et meie klass reaalselt ka päevast osa võttis ehk leia pildilt Uku.

PS: soovime siiralt vabandada, et seekordses postituses osaliselt kooli ametlikke pilte kasutasime. Lubame naaseda originaalsete piltidega niipea, kui võimalik.

Kudos Maarjale, kes selle fantastilise röstsaiamaailma avastas

Esimese perioodi viimasel päeval ehk reedel, 20. oktoobril külastasime klassiga kunstiajaloo tunni raames Flo Kasearu majamuuseumit Pelgulinnas. Flo Kasearu on hetkel Eestis aktiivselt tegutsev kaasaegne kunstnik.

Esimesena tutvustas Flo meile oma maja ajalugu ja kuidas see hoone temani jõudis ning mis viis ta majamuuseumi loomiseni. Teisena näitas ta meile oma aeda, kuhu oli loominguliselt paigutatud mitmed tema kunstiteosed. Näiteks suur kangas, mida ta kutsus tsunaamiks, kuna sinna oli tsunami peale maalitud ja sellega oli ta teinud endale ise vaate oma koduaeda. Teisena võis aiast leida puuotsas oleva plekist lennuki ja pintsliotsa kujuga murdunud puu. Peale selle oli aias veel Korea Aed, koos kahe künka ja tiigiga, kus vee puuduse tõttu kasvasid maitsetaimed. Muidugi ei puudunud aiast ka saunamaja, kus Flo sõnul saab millalgi kunstnikuga saunas käia. Aias tegime ka klassiga grupipildi. Aiast edasi liiguti maja keldrisse, kus asus “ilusate asjade vabrik”. See oli siis Flo arvamus ühe teise kunstniku tööle, kelle nime ma hetkel enam ei mäleta. Peale keldrit liikusime maja teisele korrusele, kuid enne seda tutvustati meile trepi seintel olevaid joonistusi, kus kunstnik oli kujutanud oma hirme seoses majaga. Teisel korrusel oli mitmeid kunstiteoseid, kõige rohkem jäi silma kuivanud taimede kollektsiooni, mida igaüks saab oma kodus järele teha. Peale seda käisime ka ära pööningul, kus oli veel kunstiteoseid ning sai ka katuseaknast välja vaadata. Seejärel liikusime tagasi teisele korrusele ning nägime ka Flo enda elamist ning kõige lõpuks sai teiselt korruselt liumäega alla lasta, mida enamik ka proovis. Selllega lõpeski meie ekskursioon ning peale seda liikus igaüks juba oma suunas vaheajale vastu.

Suur tänu meie kunstiõpetaja Maarja Kellale, kes meile selle toreda muuseumikülastuse organiseeris ja loomulikult Flo Kasearule, kes lahkelt meie hiigelsuurt gruppi oma kodus nõus võõrustama oli.

Flo enda elupaik, kuhu ta meid väga lahkelt lasi

Kaader kunstniku tööst. Hiigelsuur Maci lauaarvuti on iseenesest nagu teos selles Pelgulinna muidu koduses ja antiigilikus majas.

Lihtsalt armsad kaktused

Meie klass Flo aias, hiigelmäe najal. Väga märg ja külm oli, nii et palun nautige seda pilti nii palju kui võimalik