Viimane pingutus ehk tegelikult on kopp ees

“JAH, JUST!” laususime kĂ”ik (loe: need 20 Ă”pilast, kes jaksavad veel koolis kĂ€ia) justkui ĂŒhest suust, kui Ă”petaja Ahuna ĂŒks pĂ€ev tĂ€heldas, et me oleme koolist vĂ€lja kasvanud. Kuigi tegelikult peaksime vĂ”tma oma kahe kĂ€e sĂ”rmedel loetavatest koolipĂ€evadest viimast, siis on reaalsus selline, et ĂŒldse ei viitsi enam. Kui sĂŒgisel suutis meie nĂ€rvikĂ”di hoida meeldivalt keerukas tootearenduse kursus (vt Robotexi postitus) ning talve esimestel kuudel ka mingil mÀÀral kosmoseteadus fĂŒĂŒsikas, siis nĂŒĂŒdseks on jÀÀnud Ă”ppida veel vaid dinosaurustest, ENSV-st, Venemaa erinevatest pidudest (miks seal neid nii palju on??) ning oma proovikirjandi jubedatest vigadest.

NeljapĂ€eval (22.03) kaotas kool 133.b silmis paarikĂŒmneks minutiks ka oma ainukese jĂ€relejÀÀnud funktsionaalsuse – tualetid lakkasid töötamast. KĂ”ik, kes tunni ajal wc poole sammud seadsid, jĂ€id teadmata kadunuks…

TĂ€nu 3. korruse vĂ€ikesesse tĂŒdrukute tualetti paigaldatud kĂ€tekuivatile ei unele enam ĂŒksi neiu vetsus kĂ€ies: kabiini vĂ€iksuse tĂ”ttu hakkab usin puhur juba wc-le lĂ€henedes röökima, ajades laiali iga viimasegi tolmukĂŒbemekese, mis on end kevadkoristuse eest lifti (jah, nii kaugele!) peitnud. HĂ€sti Ă€ge on see, kui puhur kĂ€si pestes otsustab, et sa pole piisavalt mĂ€rg ning su kauni kuiva kostĂŒĂŒmi vett tĂ€is pritsib.

Kolm aastat ninapidi koosviibimist on vaikselt ennast tundma andma hakanud – nutisĂ”ltlaste ring igal neljapĂ€eval kell 11.40 304 klassis (Ă€rge kohale ilmuge palun, Koidul on seal ilmselt mingi tund…).

Vene keele laulu шĐșĐŸĐ»Đ°-ла-ла-ла-st vĂ”ib mugandada ka abituriendile sobivamaks.

Taas kord andis alla-la-la-la ka tÀdi Google, kes vist pÀriselt ei saa ikka aru, mida ta tegema peab.

Oliver ongi see liim, mis meie klassi lĂ”henemast takistab (kahel pool lĂ”het ei istunud mitte kedagi, sest poisid otsustasid, et vene keelt neil kĂŒll enam vaja ei lĂ€he).

Kommenteerimine on keelatud.