Arhiveeritud - kategooria: ‘12kl’

Emakeelepäev reaalkoolis ehk vilistlaspäev vol. 2

14. märtsil tähistati Eestis emakeelepäeva. Osa reaalkooli õpilastele avanes võimalus osaleda iga-aastasel e-etteütlusel ning nii mõnigi sai ilmselt aru, mis on üüratult pikkade ja lohisevate lausete, mida meeldib paljudele, nii põhikooli kui ka gümnaasiumi õpilastele, kasutada oma kirjandites, tagajärg vaesele lugejale, kelleks on tihtipeale paberikuhja taga istuvad õpetajad, või kuulajale (kui saite lausest aru, siis ilmselt õnnestus ka etteütlus:).

Lisaks etteĂĽtlusele sai meie klass teha ka õpetaja Kristi Koidu poolt koostatud emakeelepäeva viktoriini, kus testisime nii oma õigekirja kui ka ĂĽldisi teadmisi kirjandus- ja keelemaailmast. Punktid varieerusid 11,5-st 4-ni (kokku 16-st). Nojah… Aga kui ei tule Tammsaare nimi meelde, siis lihtsalt ei tule.

Reaalkoolis esinesid oma luulekavaga vilistlased JĂĽrgen Rooste ning Kalev K Vapper. Lisaks kaunitele isamaalistele luuletustele esitati ka pisut alternatiivsemat loomingut, nagu näiteks lugu koolitulistaja argipäevast või “toredast” jahimehest.

Miniviktoriin ka meie poolt: leia pildilt uudissõna

18.03.2018

Vahekokkuvõte ehk tere taas!

133B ajaveebi toimetus on naasnud pisikeselt puhkuselt. Härra Presidendi soovitusel käidi Portugalis sooja ilma nautimas ja kohalikke ĂĽlikoole kaemas ning jõuti järeldusele, et pallijäätis on ikka palju maitsvam kui pakijäätis. Mis siis vahepeal juhtunud on? LĂĽhidalt – mitte midagi. Aga kui nĂĽĂĽd detailidesse laskuda, siis on juhtunud… mitte midagi.

Päeva küsimus: kas pildil on Roomet või õp Heli Ahuna? (Vihje: Ketlin vastas valesti)

Mingil põhjusel oli Portugali ĂĽhte kirikusse koondunud ka kõik UT tegemise lõpetanud 11ndikud…

 

Täname tähelepanu eest!

Obrigada!

11.03.2018

1918 ehk reaalkoolis ainult poisid?

7. veebruaril otsustas Tallinna Reaalkool teha ajarännaku kĂĽmnete aastate taha. Et sĂĽgav nõukogude aeg oli GAG-i poolt juba võetud, reisisime aastasse 1918, et vaadata, kuidas nägi elu välja vabariigi sĂĽndimise ajal. Mõnda nĂĽanssi – tĂĽdrukute puudumine tolleagsest koolist ja jala kooli tulemine – ei olnud kahjuks võimalik taastada, kuid koolimelu oli sellegipoolest väga tavatu.

Peale “aktiivsete” vahetundide oli tore ka tundides. Matemaatikatunnis õppisime näiteks selgeks uue sõna – pingjoon. Nii et kui kĂĽsite ĂĽhetestkĂĽmnendikult, mida ta iga nädalavahetus kuni UT tähtajani teeb, siis vastuseks kõlab: “Pingjoon”.

Poisid näitasid võimlemistunnis oma kehalisi võimeid või õigemini nende puudumist… Siit ka mõned stiilinäited:

Pärna ülestõstmine ei kulgenud kõige sujuvamalt:

https://drive.google.com/file/d/15UN4N7D8fqc1_SEZWPIah5faww6TNazk/view?usp=sharing

https://drive.google.com/file/d/1nHml8ziLjxVyRnNj4xOx2vNjOxJBUn5K/view?usp=sharing

Käesi tõstmine ka mitte…:

https://drive.google.com/file/d/1Zr6vXZYkG7kvd9tOUljmnXBAltxkjexQ/view?usp=sharing

Selle video eesmärgiks on näidata Pärna suurepärast kukerpallitamisoskust:

https://drive.google.com/file/d/10qNkbxC0cMXZswL2hwQV9iPda0XpMI7x/view?usp=sharing

Lõpuks ometi sai Tõnso oma kroonilise hilinemise eest karistada. Kui õpetaja Sinjukina talle lõpuks halastas, tuli sisse Kristina, kes õpetaja palvele nurka seista reageeris: “Kui te sellist jama hakkate korraldama, siis mina lähen ĂĽldse ära..” Ja siis öeldakse, et naised on nõrgad.

Joosep meenutas välimuselt eesti talupoega, kes on just omale ootamatult talumaad saanud.

Toit oli kĂĽllaltki luksuslik, mis siis, et meie laualt või 3 sekundiga pihta pandi – karmid ajad.

Päeva lõpus pidime kõik koos vabariigile midagi ilusat soovima. Ajutiselt valekäeline Sepp kirjutas tĂĽkk aega, nägi vaeva ja lõpuks tuli välja selline geniaalsus, nagu viimaselt pildilt näha….

20.02.2018

KĂĽlastus planetaariumisse ehk 133b vallutas Energia avastuskeskuse

6. veebruaril korraldas meie füüsikaõpetaja Kätlin Hein meile külaskäigu Energia avastuskeskuse planetaariumi, et õpitud kosmosevärgindus natuke selgemaks saaks (spoiler-segasemaks läks kogu pilt!). Kahjuks oli onu, kellel oli oma arvutis uuendatud tarkvara?(vms), ootamatult haigestunud, mistõttu saime tasuta üle poole tundi näitusesaali külastada ja pidime siis leppima vaid ühe filmiga meie päikesesüsteemist. Õnneks oli see piisav, et meie ajud krussi ajada.

Maarja, mis jälle teed?

Mona leidis endale ideaalse uue elukoha – teistest eraldi, aga sisemus kaetud peeglitega, et rahuldada kõiki nartsissistlikke vajadusi

“Ou, Anette, kas sa teadsid, et ma pole see periood mitte ĂĽheski ajalootunnis käinud?” – Sten, ajaloolane

Fotoseeria “Kristina teadis, et Sten on ukse taga, aga suutis kuidagi ikka ehmuda”

Fotoseeria “Sten pĂĽĂĽdis sama nalja Anettega uuesti teha, aga ebaõnnestus nagu lend Rakett69 pardal”

Fotoseeria “Ausalt ei tea, mida Rainer teha pĂĽĂĽdis”

Ketlin väsis jälle ära…

Torude peal käsi liigutades sai kuulda lõbusaid hääli. Hääled muutusid veel lõbusamaks, kui Mona nendest jalaga üle käis.

Tehnoklassi saavutused ehk Tõnso ei osanud jälle toole kasutada (vt KUMU postitus)

14.02.2018

Suusareis Himosel ehk lumiiiii

Pisut vähem kui pool 133b klassist viibis 02.02-04.02 Soomes Himose suusamägedel. Ăśks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna ehk toome teie ette nĂĽĂĽd umbes 100 000 000 000 sõna…:

Reis algas patriootlikult – Sten joonistas Eesti vapi ja Joosep sõi ĂĽhte kummikommi, mis oli sama pikk kui eestlaste piinarikas ajalugu.

Hetk enne Helsingisse jõudmist oli elu üle järgi mõtlemise aeg.

Esimesel hommikul õpetas preili M. H. E. Hoop (lühidalt mheh) oma õpilastele, kuidas šokolaad käes lumelauaga sõita, ise samal ajal väga äge välja nähes.

Mäletate jõulutralliaegset pilti, kus Ketlin Maarjale fooliumsaapaid “jalga pani”? NĂĽĂĽd oli aeg kättemaksuks ja Ketlin nautis seda täiel rinnal.

Jana ei olnud ilmselgelt pikkadest järjekordadest vaimustuses.

Ketlin ka mitte…

Sõnu pole vaja 🙂

-Sips tea-

Käes on burgeriaeg

Vähemalt Herol oli lõbus…

Okei, Joosepil oli ka

Mõned kaunid pildid meie kõrval olevast tünnisaunaga majakesest, kus sa kuulda kvaliteetset vene tümakat ja näha T-särgiga noorsuusatajaid

“Nii et sa oled ĂĽks väga tark poiss? That don’t impress me much

Paistab, et armastus on ikka Viking Line’i punase logo värvi

Fotoseeria nimega “Sten ei saa oma eluga hakkama ja Anette (pruun jope) empatiseerib”

Vaade meie majast (Anette ei istunud kogu aeg akna ees)

 

Fotoseeria nimega “Maarja on väike laps ja lennutas laevas mööda söögisaali paberlennukeid ja mängupalle (ja mitte väga edukalt – sa peaksid oma visketabamist harjutama, prl Hoop)”

Tehnoklassi imed ehk Janal hakkas igav

Reisi lõpuks olid poisid nii väsinud, et isegi Sten oli jupp aega tasa.

 

08.02.2018

Vilistlaspäev piletilaua vaatenurgast ehk mitte midagi ei juhtunud

27. jaanuaril toimus Tallinna Reaalkoolis vilistlaspäev, mille korraldamist aitas sunnivii… vabandust, vabatahlikult läbi viia 133. lend. Meie klassi ĂĽlesandeks oli tegeleda transpordi ning piletite mĂĽĂĽgiga. Kumbki töö ei sujunud nii hästi kui plaanitud. Transpordimehed olid meil keskmisest pisut aeglasema reaktsiooniga ning piletimĂĽĂĽjad ĂĽrituse alguses veel veidi segaduses sellest, mis koolimajas ĂĽldse toimub ning mida nad mĂĽĂĽma peavad.

Kui esimene ehmatus ĂĽle läinud, hakkasid inimesed vaikselt koolimajja voolama. Alguses saabusid kohale vanemate lendude vilistlased, kelle meenutusi oli väga põnev kuulata. Paari tunni pärast jõudsid nooremad, kellest nii mõnigi vahepeal Mauruse pubisse lipsas (vist sõnast “tere” oli õhtu jooksul enamkasutatud sõnakombinatsioon “ma jätan Teie näod meelde”… – nii mõnigi kartis, et teda enam pärast koolimajast lahkumist sisse ei lasta).

Kõige lõbusam töö oli olla see, kes luges jooksvalt, kui palju roosasid ning siniseid pileteid mĂĽĂĽdi: nagu Läti Hendrik, kes keset lahingut kivil istub ja sõnu ritta seab. Tegelikult oli kogu õhtu kaootiline, sest mingil põhjusel tekitas meie eeskujulik “hinnakiri” – tavapilet 5EUR; õpilased ja pensionärid 2EUR – inimestes tahtmatut tungi nalja visata, mistõttu tekkis pea iga teise piletiga segadus, kas tegemist on siis ikkagi õpilasega/pensionäriga või mitte. Poleks elu sees arvanud, et piletite ostmisel saab nii palju erinevaid “kilde visata”. Tundub, et pisut kaootiline oli õhtu ka koorilauljate jaoks, sest kui aktus pidi algama kell 18.00, siis tegelikult marssisisd osa lauljaid kooli alles 18.20 ning meie pärimiste peale ei teadnud nemadki öelda, mis ajal aktus hakkab.

Tundub, et selleaastane vilistlaspäev oli üldjoontes õnnestunud. Meie küll koolimaja fuajeest tol päeval edasi ei jõudnud, kuid inimeste rõõmsatest nägudest (ja olekust) võime järeldada, et tegemist oli meeldejääva üritusega. Loodame järgnevatel aastatel isegi vilistlastena sellest osa võtta ja 12ndike oma lollide naljadega piinata:).

Johannale anti lihtne, kuid oluline töö – kirjutada nn “hinnakiri”. Saate vist isegi aru, et ta sellega esimesel korral hakkama kĂĽll ei saanud…

01.02.2018

Veel reaalaineid ehk Sten on ikka väga tark poiss

Väitsime hiljuti, et praegu käsilolev teema matemaatikas – sirged tasandil – on lihtsam kui fĂĽĂĽsika. Tuleb välja, et ruumiline maailmatunnetus pole meie klassi tugevaim kĂĽlg, me ju pole kunagi ĂĽhtegi joonestamiskursust läbinud… Paar kaadrit sellest, kuidas 133B pĂĽĂĽab endale kolmnurki tasandil ette kujutada.

Teisi ja Mona otsustasid mõneks ajaks matemaatikast puhata ning pliiatsivõitlust pidada. Matemaatika võitis… (sooviksime ka pöörata tähelepanu esimesel pildile, kus on näha Maarjat, kes viimastel aegadel käib koolis sama tihti kui kooli sööklas lasanjet pakutakse)

Tunni lõpupoole arvas Sten, et ta tahab meile ise kolme ristsirge teoreemi tõestada. Lisaks kaunile kirjastiilile demonstreeris härra Laane, et oskab nutitahvlil sama täpseid ja arusaadavaid jooniseid teha kui oma vihikus.

28.01.2018

Reis Sagadi ja Palmse mõisa ehk üks hilinenud uurimistöö tegemise õpetus

18. jaanuaril otsustas meie geograafiaõpetaja Piret Karu meid koolist ära saata. Mõisa. Miks, kĂĽsite? Ega meie ka täpselt ei teadnud. Aga Ketlin, kes seal oma 11. klassiga enne vahetusaastat käis, teadis rääkida, et seal toimuvat mingi looduskool ja meie kohkunud nägude peale kĂĽsis: “Kas te käisite 11. klassis?” -“Eeeee…. jaaa?” Tegelikult tuli välja, et see tore retk oleks tulnud meil aasta aega tagasi ette võtta, kui uurimistööde vorpimine käsil, kuid siis jäi see mingil teadmata põhjusel ära.

Võileivad bussis ja soojad riided absoluutselt iga õpetaja soovituste kohaselt seljas, alustasime hommikul kell 8.00 väljasõitu. Kohale jõudes tervitas meid imeilus maastik ja lummav päikesetõus, kuid kogu päev kahjuks nii maagiliselt ei kulgenud. Loodusklassi jõudes avastasime, et meie juhendaja on ĂĽsna karmikäeline ning meie naljad talle eriti peale ei läinud. KĂĽll aga saime tänu talle teada nii mitmeidki toredaid fakte uurimuste tegemisest, millest oleks ajamasina olemasolul väga palju kasu olnud (kindlasti ka head teadmised ĂĽlikooliõpinguteks). Siis saime umbes poolteist tundi ise erinevaid mõõtmisi nii õues kui toas läbi viia. Mõni mõõtmine oli lihtsam kui teine: lehtpuude tuvastamine talvel pole kõige toredam töö, sest kasutades loogikat, et millised lehed puu all on, seda liiki puu ka on, väga vettpidav ei olnud, arvestades seda, et vahtralehti leidus ka pisikeste põõsaste peal ja all… Niisiis tuli aja pealesurumise tõttu kasutada nii mõneski mõõtmises oma loogikat ja, noh, mõnikord ka loomingulisust.

Hiljem kogus meie kannatlik juhendaja kõik mõõtmistulemused enda kätte ning jaotas need teemadesse, iga 3-liikmeline rühm sai ühte tüüpi mõõtmistulemused ja pidi sellest siis moodustama uurimisküsimused, vormistama tulemused ja sõnastama järeldused. Olgem ausad, meie jaoks polnud see ülesanne meeldivaim, sest uurimistöö koostamisest tekkinud haavad pole veel täielikult kadunud. Õnneks suutis Sten oma väga asjakohaste ja vajalike küsimustega meeleolu positiivsena hoida, nagu ühele väga targale poisile kombeks (vt eelmist postitust).

Pärast oma mini-uurimistööde kaitsmist sõitsime Palmse mõisa, kuhu õpetaja Karu oli meile korraldanud toreda slaidiseanssi, mis tutvustas Lahemaa loodust, ning lõbusa ristsõna, mille käigus saime teada hulganisti toredaid fakte. Sellega lõppes meie tegevusterikas päev Lääne-Virumaal.

Mis või kes on pildil?*

Teisi võttis päris hästi meie päeva kokku…

Fototõestus õpetajatele, et me tegelikult tegime tööd ka

Tore daam Palmses soovitas meie slaidiseansile venekeelseid subtiitreid. Jumal tänatud, nendeta poleks me eales mitte midagi aru saanud!

133B-l paluti ajaveebi jaoks klassist palju pilte teha. Jana tegi pilte kassist…

Inseneeria tippsaavutus… Kellele seda ĂĽlikooli vaja ongi?

Kõige toredam mõõtmisülesanne oli see, kui pidime kõndima puust nii kaugele, et jalgade vahelt vaadates on näha puu latva.


Päriselt oli ka ilus!

Teate seda tunnet, kui teil on õun peas kinni, verd purskab, ja siis tekib kĂĽsimus? Jah, meie ka mitte…

Lõpetame positiivse algusega ehk esimesed kaadrid hommikuuimasest Sagadist

 

 

*Vastus: õpetajate soovituste kohaselt end väga soojalt riidesse pannud Kristina

21.01.2018

12. klassi reaalained ehk appi!

Me oleme koolis käinud 11,5 (mõni istuma jäänud Yfu-kas võib-olla natuke kauem) aastat. 12. klassi teises pooles võiks arvata, et oleme kuulnud kõikvõimalikest uskumatutest teoreemidest ja rakuosadest. Aga võta näpust! Tuleb välja, et maagia on olemas, sest kvantoptikal pole reaalse eluga ikka mitte midagi ühist.

Tõnso andis kohe alla (okei, vahepeal pomises midagi kasside mürgitamisest)

Võtsime välja koguni kolm kalkulaatorit juhuks, kui mõni neist peaks kvantoptikast kuuldes pildi tasku panema…

Kui fĂĽĂĽsikatunnid läbi said, oli aeg siirduda matemaatikasse. Kuigi teema – sirge ja tasandi asend ruumis – oli kordades lihtsam (ja kergemini usutavam), oli mõnel (jah, jälle Tõnsol) endiselt fĂĽĂĽsikast ajud krussis…

 

Mingi hetk meenus meile, et Reaali sõrmusel olevat võime aidata taasleida motivatsioon õppimiseks. Monale ilmselgelt ĂĽhest sõrmusest ei piisanud + Teisi andis vist ka alla…


Kui rasked reaaltunnid läbi, siis oli aeg vaadata, kuidas teised reaalainetes põrusid.. Aga Sten on tegelikult väga tark poiss, eksole?

18.01.2018

“Ă•pi Tartus!” ehk tulevik?

Neljapäeval, 11. jaanuaril otsustas osa klassist, et neile selleks aastaks kooliks aitab. Juhuslikult toimus samal päeval Kultuurikatlas haridusmess/-konverents “Ă•pi Tartus”, kuhu olid kogunenud kõik Tartu kõrgkoolid, et gĂĽmnaasiumiõpilastele enda programme tutvustada. Lisaks said sõna koolide tudengid, kes rääkisid erialade olemustest ja sellest, kuidas enda jaoks just see õige ära tunda.

Kokku osales üritusel 5 kõrgkooli: Tartu Ülikool, Eesti Lennuakadeemia, Tartu Kõrgem Kunstikool, Tartu Tervishoiu Kõrgkool ja Eesti Maaülikool. Koolide toredad tudengid tutvustasid meile enda erialasid ja andsid nõu, mida ja kuidas pärast gümnaasiumi lõpetamist teha. Saime teada palju põnevat nii kindlate õppekavade kui ka tudengielu kohta.

Lisaks pidasid loenguid mitmed edukad Eesti inimesed, nende seas näiteks advokaat Allar Jõks, kirurg Ilmar Kaur ja motosõitja Anastassia Kovalenko.

Mida me sellelt ürituselt endaga kaasa võtsime?

 

15 pastakat, 3 markerit, 5 mehaanilist pliiatsit, 5 helkurit, 2 magnetit, 3 kleepsu, 2 taskupeeglit, 4 Kanesi koolapudelit, 1 papptopsis Kanesi maasikajook, üks smuutishot, üks MyHits raadio rinnamärk, 2 D-vitamiini, palju flaiereid ja umbes täpselt 40 kommi (5 Pilvekese kommi ja 35* lehmakommi). Natukene vähem saime selgust enda valikutesse tulevikus.

Teate, et Pilvekese komme jagas Lennuakadeemia? Geniaalne! Ja muide, need MaaĂĽlikooli lehmakommid olid megahead!

 

 

*Maarja sõi võib-olla rohkemgi, kui keegi ei vaadanud.

Pooled Kanesi pudelid sattusid Maarja kotti… Vaadake, kui uhke ta ka veel on pärast nende vaevalist kotti toppimist!

Pildil ainult väike osa meie saagist. Käsi kuulub Maarjale, olgu öeldud, et neid ĂĽritusel kahjuks ei jagatud…

MyHits oli millegipärast oma ala kotttoolide ja “Just Dance” mänguga varustanud, võib-olla nendele, kes ennast mingist hetkest teadmistest ĂĽlekĂĽllastatuna tundsid?

Vot need on need lehmakommid, millest rääkisime. Kui kuskil näete, siis krabage, need on seda väärt!

13.01.2018