139b

Käesoleva aasta esimene september on meie klassi jaoks sümboolne – meie viimane esimene september Tallinna Reaalkooli kolmekorruselises lameda kelpkatusega historistlikus hoones.
Päev algas kell 9 hommikul klassijuhatajatunnis, milles toimunud arutelu konsensuseks oli see, et kooliürituste eest maksmiseks peaks ikka saama poole kohaga töö Viru tänava McDonaldsis. Kohati masendavale arutelule järgnes gümnaasiumiastme aktus, mida peeti see aasta arheoloogiliste väljakaevamiste tõttu aulas. Siinkohal ei saanud aga meie kui abiturientide päev läbi – vaid natukese aja pärast jõudsid koolimajja selle aasta esimese klassi õpilased. Meie ülesanne oli tutvustada neile koolimaja, näidata ägedamaid klassiruume ning ajaveetmiskohti ja enne aktuse algust käia läbi ka direktori kabinetist, kus said väiksed istuda direktori enda toolil.
Esimese klassi aktus meenutas mitmetele nende enda esimese klassi aktust 11 aastat tagasi samas aulas. Peale aabitsate kättesaamist liiguti Poisi juurde, kus pisikesed said kätte oma esimesed koolimütsid.
Nagu Reaalkoolile kombeks, järgnesid kõikidele tseremooniatele laste esimesed füüsika ja keemia tunnid. Füüsikas tutvustati neile jõukohaseid katseid tuule, puhumise ja pinksipallidega. Keemias aga tehti “veest” ja “teisest veest” limonaadi, mullivett ja piima, värviti lilli õhuga punaseks, tekitati pulbrist vulkaan ning toodi kohale Reaali Vaim valge tossuna.
Ja nii sai meie päev läbi – peale uute koolilaste viimist väiksesse majja saime ka meie minna nädalavahetust nautima.

Renate

Keemia ja füüsika tunnid

Pildid: Renate Piik

Aasta esimene koolipäev möödus sel aastal mõru-magusate tunnetega. Nimelt jääb see esimese septembri aktus meile viimaseks tarkusepäevaks Reaalkoolis. Päev algas gümnasistide ühisaktusega aulas (teatavasti on staadion üleskaevatud), kus saime uhkusega seista kõige vanematena (ja pingsalt enda rebast otsida). Peale aktust tegime kiire klassijuhatajatunni, mille järel jäime põnevusega päevakangelasi ootama.
Traditsioonidele kohaselt veedavad abituriendid esimese koolipäeva esimesse klassi astujatega. Nii saime ka meie osaks sellest aust teha väikestele koolijuntsudele esimene päev võimalikult meeldivaks. Tutvustasime neile koolikoridore, demonstreerisime lõbusamaid bioloogiaklassi “museaale”, kolasime direktorikabinetis ning rivistasime lapsed viisakalt aktusepinkidele istuma. Sellega algas päeva kõige emotsionaalsem osa – esimeste klasside aktus. Aktuse järel liikusime üheskoos Poisi ette, kus lastele jagati traditsiooniliselt koolimütsid.
Järgmised põnevad tegevused lastele olid “näidis”-koolitunnid, kus Martin Saar ja Marko Reedik tutvustasid neile reaalteaduste põnevat maailma, tehes kiireid populaarteaduslikke katseid. Koolitundide järel saatsime lapsed taaskord käsikäes nende esimesse päris koolitundi oma klassijuhatajaga. Oli see vast emotsiooniderohke päev!

Tobias

Bioloogilised seiklused

Pidupäeval on kõik lubatud!

13. juunil käisime klassiga Vargamäel Tammsaare radadel. Kõigepealt oli ekskursioon Tammsaare-Põhja talus (see on Vargamäe päris nimi). Meid tervitas sinna jõudes Anton, kes on soliidses eas kassihärra. Ta abistas meie giidi ja demonstreeris, miks aida seinas kasside jaoks augud on. Tasuks sai ta sügamist ja palju paisid. Ekskursioon oli väga huvitav: nägime moodsat elumaja, järgi tehtud rehielamut, aita, saunikute elamist ning talu kaevu, mis asus majadest väga kaugel.

Muud huvitavad faktid:
Pearu prototüüp Jakob Sikerberg pidas hoolega mesilasi ja ehitas sealkandis esimese korstnaga maja.
Tammsaare isa Peeter Hansen ja Jakob Sikenberg käisid tihti kohtus, kuid sõitsid sinna koos ühe hobusega, et mitte kahte looma kurnata.
Tegelikult olid Tammsaare peres pojad ja Sikerbergi peres tütred vastupidi raamatule.

Järgmiseks oli meil väga meeleolukas näidendite esitamine, tekstid olid pärit “Tõe ja õiguse” esimesest ja viiendast osast. Siis käisime Albus söömas (väga maitsev toit oli) ja kõige viimaks matkasime Järva-Madise kiriku juurest tagasi Vargamäele. Nelja ja poole kilomeetrisel rabamatkal kohtasime C-klassi, kes ujumas käis, ning õpetaja ronis vaatetorni ning huikas üle raba. Peale väsitavat matka istusime bussi ja sõitsime linna tagasi.

Liisa

Pilt: Tallinna Reaalkool

Natalja naudib rabamõnusid      Pilt: Tallinna Reaalkool

Hetk näidendist                                           Pilt: Ketlin Murro

3. juunil, ühel päikeselisel laupäeval kogunes koolihoovi ennenägematult suur seltskond kooliperest. Põhjus oli järjekordne koolilõpulaat. Avatud oli küpsetistega kohvikud, täika, punumisring ning muidugi meie enda grillibaar. Head tuju pakkusid võimlejad. Eriliseks tegi ürituse lisaks laada osale toimus ka staadioni ärasaatmispidu. Staadionil toimus oksjon, seejärel peeti maha üks põnevustpakkuv jalgpallimäng õpilaste ja vilistlaste vahel. Kõht head-paremat täis söödud ja jalka vaadatud, näitasime inimestest moodustatud südamega suurt armastust staadionile. Jääme igatsema kevadlaata oma staadionil. On mida meenutada!

Anna-Maria

Pilt: Anna-Maria Tammik

Pilt: Endrik Einberg

Juuni esimese reede täitis minu jaoks G5 vabalava! Algus oli kaugel võrratust – teel Põhjala tehasesse oli tuju nullis, sest vihma sadas ja teatati, et sündmus lükkus selle tõttu tund aega edasi. Õnneks andis see veidi aega esinemispaigaga tutvuda ja keha kinnitada. Ootamine oli võrdlemisi külm, kuid vihm andis varsti järgi ja juba jõudsidki lavale esimesed esinejad ja mõne aja pärast ka koomik Aleksandr Popov.
Nii mõnigi vaataja andis enne show lõppu külma tõttu alla, kuid oma korda oodates panime põlema oma tööriista – tõrviku, mis kogus tänu oma soojendavatele omadustele väga palju populaarsust.

Ent peale mitmeid muusikalisi esitusi oligi aeg kütta lava kuumaks tuletantsuga – publik oli pehmelt öeldes sillas ja ka kõige ükskõiksemad pead pöörasid end lava poole. Minu üleni mullased riided välja arvates läks esinemine rohkem kui hästi! Veel peale paari laulu valiti hääletamise teel rahva lemmik – Reaalkooli vokaalansambel Trellid, kellest vaid mõne häälega jäid maha Velled.

Ketlin

26.-28. mai toimus 139. lennu riigikaitselaager Karitsa jahispordi- ja puhkekeskuses. Reede hommikul saime nautida üksikut keemia tundi ning seejärel algas meie laager lasketiiru minekuga. Hiljem laagriplatsile kohale jõudes saime igaüks omale vormi ja nimesildi ning peale ‘sportliku eluviisi väärtustamist’ kükkide ja kätekõverdustega panime üles oma jagude telgid. Saabusid ka teiste koolide õpilased Raplast ning mujalt Eestist, kokku oli üle 300 laagerdaja! Rivistusele järgnes õhtusöök, jaoülemate poolt infotund, muud õhtused tegemised ning seejärel toimus laagri esimene häire, mille jaoks võtsime häire lõpuni end kaitsepositsioonidesse. Öö läbi toimus telkides tulevalve ja käidi kahe- või neljahaaval patrullil kaitsmaks laagri lippu.

Laupäeva hommik algas (värvika) äratusega, rivistusega ning hommikuvõimlemisega. Terve päev läbi toimusid erinevad õppetunnid enda maskeerimisest, raadioside pidamisest, relvadest, naiskodukaitsest, liikumisviisidest ning ka muule lisaks arvutasime välja oma NATO testi tulemused. Kahjuks lõppes minu jaoks siin laager ära, kuid klassikaaslastel on kindlasti muljekaid jutte laagri teisest ööst ning vaenlaste proovidest varastada meie laagri lippu. 😉

Renate

Laager algas reede hommikuga, mil asusime teele Valtu jahilasketiiru poole, kus saime proovile panna enda laskmisoskused (Mirtel skooris kõik 7 lasku otse kümnesse!!!). Sealt liikusime otse edasi Karitsa poole. Kohale jõudes jagati õpilastele kätte vormid ja kätekõverduste eest isegi nimesildid ning saime hakata telki püstitama! Igasse telki paigutati 12 õpilast, kellest moodustus järgnevateks päevadeks üks jagu. Telk püsti ja õhtusöök söödud, võis ahju tule alla teha, kuigi meie telgis kaasnes sellega ka suitsusaun. Et suitsusaun liiga suitsuseks ei läheks, pidime nii mõnedki korrad telgi vaiad välja tõmbama ja telki tuulutama, mis viis selleni, et viimasel päeval telk enam püsti püsida ei tahtnud.

Laagri teine päev koosnes kaheksast õppekohast, kus sai teha erinevaid praktilisi harjutusi, sealhulgas püstitada telkmantlit, teha NATO testi ja maskeeringut, tutvuda riviõppega ja palju muud. Öösel pikka pidu ei olnud, sest kaitsesime hoolega laagri lippu ja seega jäi kõigil unetunde vajaka, küll aga jäi lipp uhkelt lehvima! Pühapäeval käisime klassiga veel kahes viimases õppekohas ning oligi aeg tagastada vormid ja telk kokku panna.

Nataly ja Linda

5 paari jalanõusid tühjal aasal

Emotsioonid laes!

Fännipilt Valjoga

Kuumad ja ohtlikud

25. mail 2023 toimus kooli aulas traditsiooniline gümnaasiumi kevadkontsert. Kontserti kavas oli numbreid igale maitsele. Kontsertil esinesid Reaalkoolis õppivad professionaalsed muusikud ja segakoor Eve Karbi juhendamisel. Kõlasid nii eesti koorilaulud kui ka klassikalise muusika teosed. Pianist Siim Laane koos oma õpetajaga esitas Sergei Rahmaninovi klaverikontserdi I osa. Vennad Külvid mängisid Mozarti klaverikontserti nr 21. Laul „Baby comeback“ ansambli Equals repertuaarist pani kogu saali kaasa laulma ja tantsima. Meie klassi esindasid tublid koorilauljad Liset Varvas, Mia Brit Gavrilin, Hendrik Veltri ja Oliver Ney. Suur tänu Eve Karbile ja kõikidele artistidele vapustava elamuse eest! Taas ja taas veendun, et Reaalkooli õpilased on erakordselt andekad.

õp Natalja Siniorg

25. mai õhtul toimus Tallinna Reaalkooli aulas traditsiooniline kevadkontsert. Kontsertit korraldas meie muusikaõpetaja Eve Karp. Kohale tuli nii palju rahvast, et osa publikust pidi muusikapalasid kolmanda korruse rõdult nautima. Segakooriga esinesid meie klassist mina, Liset, Hendrik ja Oliver. Pooleteise tunni jooksul saime nautida nelja lugu segakoorilt, erinevaid klaveri- ja puhkpillikontserte, kauneid vokaalteoseid meie kooli soololauljatelt ja duettidelt ning abiturientide hüvastijättu. Hoolimata paanilisest eksamiperioodist enne kontserti, sujus siiski kõik suurepäraselt ning publik kiitis andekaid muusikuid. Kontserti lõpus said kõik segakoori tüdrukud lillekese ning pärast esinemist saime muusikaklassis maiustada maasikatega. Usun, et muusika jäi kõigi hinges helisema ning päikseline kevadõhtu sai meeleolukalt veedetud.

Mia Brit

Entusiastlik kuulaja

Meie segakoor

Pildid: Simone Saar 139.c

Reaali ramm toimus esmaspäeval, 22. mail. Selleaastane reaali ramm oli eriline, kuna on Reaali rammu kümnes juubel ning on ka viimane aasta, mil Reaali rammu peetakse meie kooli staadionil.

Meie klassist osales reaali rammul Tristan Imala, kes saavutas üleüldiselt 2. koha ja sai parima tulemuse autoveos ning sellega kaasneva rändkarika eriauhinna. Tristan püstitas reaali rammu uue rekordi rinnalt surumises, milleks oli 141 kg. Samuti suudeti saavutada 1. koht raskushoides.

“Mina osalesin Reaali rammul sel aastal esimest korda, kuna eelmine aasta olime samal ajal klassireisil Taanis. Üleüldiselt olen ma rahul oma tulemustega ning suutsin ka püstitada mõne personaalse rekordi. Kõige kehvem sooritus tuli mul takistusrajal, kus ma ei suutnud kontrollida hästi rehvi ning see läks mulle maksma väärtuslikud sekundid,” räägib Tristan oma kogemusest.

Tristan

19. mail toimusid ARS-is avatud uste päevad, kus sai käia ringi mööda erinevaid näitusi ning osaleda ka töötubades või kunstiringide tutvustustes. Töötubades oli võimalik valmistada iseendale püksirihma, raku-tehnikas keraamikat, märkmiku kaant eri tärklisepõhiste värvidega, animeerida oma kokku pandud tegelasi stop-motion’is ja ka palju muud. Näituste tehnikad varieerusid keraamikast skulptuurikunstini ning kangakunstist maalikunstini, seega igaühe jaoks oli seal midagi huvitavat. Näitustel oli näha ka meie kunstiajaloo õpetaja, Kai Kiudsoo-Värvi valmistatud klaasesemeid. Nii mõnedki kasutasid ära seda võimalust näitusekülastusteks kunstiajaloo tunni tõttu.

Renate

Rakutehnikas keraamika

.

17. mai oli Reaalkoolis üks eriline päev. Maja oli vaiksem kui tavaliselt. 12. klassil oli matemaatika riigieksam ja meil, 11. klassi õpilastel oli kätte jõudnud päev, mis oli meil ammu kalendrisse märgitud. (Minul isiklikult ilmselt septembrist saadik). Päev, mille ees on olnud suur hirm, samas ootus, et tunda kergendust – meie uurimistööde kaitsmine. Uurimistöö on üks koolieksam, seega selle hinne oli meile kõigile oluline. Samas andis kaitsmine 17 punkti ja eelnevalt kogutud puntkid olid teada. Igaljuhul algasid erinevate rühmade kaitsmised erineval ajal, kellel 8, kellel 9 ja mõndadel isegi hiljem. Samamoodi lõpetasime väga erinevatel aegadel. Meid kuulasid ka 140. lennu õpilased, kellel on uurimistöö teekond veel ees. Meil, 139. lennul on see teekond nüüd läbi! Pärast kaitsmist mindi oma saavutust tähistama, see oli aga väga individuaalne ja erinev igaühel.

Anete

UT kirjutamine oli XI klassi jooksul kulgev tsükliline töö, mida tuli teha iseseisvalt kooliaasta vältel. Minu enda jaoks oli UT kirjutamise protsess huvitav kogemus – oma tõusude ja mõõnadega. Töö tegemist alustasin juba X klassi kevadel ning kirjutamisega alustasin reaalselt sügisel. Töö valmis koostöös TalTechiga ja see oli nii pluss kui ka miinus. Pluss – saad palju head infot, miinus – seda materjali võib olla liiga palju ja liiga teaduslik. Koolipoolset tuge pakkus õp Ahti Pent ja just seda võib pidada üheks heaks asjaks, sest olin tema ainuke juhendatav, mis tagas hea suhtluse ja selle, et juhendaja oli pidevalt kursis minu tööga ja oli heaks toeks.
Ühesõnaga võidud UT kirjutamise ajal olid koostöö TalTechiga, hea juhendaja ja see, et sain töö valmis ja kaitstud. Mõõnad olid küsimustikule vastuste saamine ja sellega juramine (tõesti ei soovita teha küsimustikku suurtele ettevõtetele, kui sul endal tutvusi pole). Üldjoones ütleks, et protsess oli huvitav ja hariv ning õppisin töö käigus iseseisvust ja iseendasurumist.

Oliver

Viimased parandused

Kaitsmisjärgsed emotsioonid

Uurimistööde kaitsmine toimus meil 17. mail. Hommikul panid kõik ennast viisakalt riidesse ja lugesid mitu korda oma kaitsmiskõned veel üle. Esimene kaitsmine oli füüsika valdkonnas, mis algas kell 8.00. Kaitsmiseid olid kuulamas ka 10. klassi õpilased, kes esitasid häid küsimusi ja pakkusid lõbusat seltskonda pingelises ruumis. Pärast kõikide esitluste tegemist oli pinge kõrge, kui kaitsmiskomisjon lõplike punktisummade üle arutas. Mõneminutilise pausi järel lasti meid klassi tagasi ning saabus kauaoodatud hetk, mil ei pidanud enam uurimistööde pärast muretsema. Koolimajast lahkudes oli tunda tohutut kergendust ja uhkust tehtud töö üle.

Markus Andreas

Minu uurimistööde kaitsmise päev algas meeleolukalt: kell 8 alustasin Mustamäelt sõidutundi, kasutades ära vaba hommikut, sest humanitaariagrupi kaitsmine algas kella kümne paiku. Meie grupp koosnes ajalooõpetajatest (T. Luuk ja H. Ahuna) ja emakeeleõpetajatest (A. Kell, M. Bluum ja K. Koit), veidi vähem kui kümnest kaitsjast ja käputäiest kümnendikest. Meie õnneks oli tegu väga positiivse, siira ja rõõmsameelse komisjoniga ning ükski esineja (minu subjektiivse arvamuse alusel) eriti närvis ei olnud ning kõikidel tulid kaitsekõned suurepäraselt välja, mille üle oli kõigil ainult hea meel. Tööde kaitsmise järel aset leidvas küsimuste voorus tekkis sageli ka teemakohane arutelu, mis hõlmas kõiki klassis viibijaid. Nii saime arutada, kes oleks Leiutajateküla Lotte maailmas kõige paremad lesbiemmed (leidsime, et jänesepere) ning ka ravimtaimede olemuse üle. Kokkuvõtvalt oli kaitsmiste päev meeleolukas ning kaitsmine pani asjaliku punkti selle aasta kõige suuremale stressiallikale – uurimistööle.

Tobias

Uurimistööde kaitsmise hommikut alustasin oma aja otstarbeka ärakasutamisega. Suundusin kella kaheksaks vanalinna jõusaali, kus viisin läbi vägagi eduka push day. Seejärel lipsasin läbi jõusaali all asuvast Prismast ning võtsin paar banaani, et mõtteid kaitsmise ärevusest veelgi peletada. Kaitsmisel kuulusin humanitaarainete gruppi, mis osutus väga rahulikuks ja ma arvan, et meeldiva seltskonna tõttu ei pabistanud keegi oma kaitsmiskõnet pidades. Ma arvan, et ka minu kõne tuli täitsa hästi välja, vaatamata sellele, et ma seda varasemalt harjutanud ei olnud. Kaitsmisel oli väga huvitav kuulata, mida teised viimase aastaga valmis olid saanud. Hinded saime teada paari päeva pärast ja minu teada saadi meie grupis ainult viisi. Soovitan tulevastel uurimistööde kirjutajatel hakata oma tööga aegsasti tegelema. 11. klass tuleb teil sellisel juhul palju toredam ja mõnusam.

Mathias

Kaitsmisele eelneval õhtul sain ma enam-vähem valmis esitluse ja kaitsekõne. Magada sain veidi rohkem kui tavalisel koolipäeval, sest arvutiteaduste valdkonna kaitsmine algas alles kell 10:15. Meie grupis oli kokku 12 kaitsmist, mis võtsid kokku aega ligikaudu kolm tundi. Kümnendikke oli kaitsmist vaatama tulnud oodatust rohkem: peaaegu kõik vabad kohad auditooriumis täitusid pealtvaatajatest. Viimased täiendused ja parandused kaitsekõnes said tehtud minutid enne minu töö kaitsmist. Sain oma uurimistööd kaitsta teisena, mis oli mingis mõttes hea asi, sest sain kiiresti stressist ja muretsemisest kergendust. Enda arvates sujus mul kaitsmine hästi, ma polnud kuigi närvis ning suutsin ka edukalt kõigile saadud küsimustele vastata. Huvitav oli kuulata ka teiste kaitsmiseid: kõigil olid üpris huvitavad uurimistöö teemad. Koolimajast lahkudes tundsin suurt kergendust, sest üks suur asi oli jälle selja taga.

Jan Hendrik

11.–12. mail käisime Hendrikuga Tartus ERMis toimuval õpilaste teadustööde riikliku konkursi finaalis. Sinna olime kutsutud oma äsjavalminu uurimistööde põhjal – minu töö oli meditsiiniteemaline ning Hendriku töö oli keemiateemaline. Ürituse tarbeks olime ette valmistanud posterettekanded. Neid pidime esimesel päeval n-ö kaitsma – tutvustasime tööd ja vastasime küsimustele, meid kuulasid kolm retsensenti, kellest kaks olid eelnevalt meie tööga tutvunud, kolmas aga tuli eelteadmisteta. Samuti saime tutvuda teiste õpilaste töödega. Päev lõppes ERMi näituste kuraatoritunniga. Õhtul oli võimalus Tartut nautida ning pärast pingelist päeva veidi lõõgastuda. Teisel päeval saime oma posterettekannete kohta veel viimaseid selgitusi-vastuseid jagada. Sellele järgnes autasustamine, kus reaalikatel läks lausa suurepäraselt. Meie klassist sain mina (Mia) gümnaasiumiastme III preemia, samuti Tervise Arengu Instituudi, Sotsiaalministeeriumi ja Kõrgkoolide Rektorite Nõukogu eriauhinnad.

Üritus oli meeleolukas ning väga vahva oli näha, milliseid asju suudavad noored teadlased välja mõelda!

Mia Marie

Konkursipinge tabas mind päev enne tööde näitust (10. aprill) postri printimisega – ebameeldiva üllatusena torkas trükisoojalt rullis A0-ilt silma kirjaviga. Sellele vaatamata oli reis ülikoolilinna porgandioranžis rongis meeldiv vaheldus koolinädalatesse. Kohale jõudes tervitas saabunuid selge taeva ja tuulevaikusega kevadõhtu, mis oli justkui loodud teaduslainele häälestumiseks.
Teadusfestivali päeval algas posterettekannete püstitamine ERM-is tunnike enne üritust ennast, kella 8:30-st. Minu stendi asukohaks osutus perekonnanime tõttu peavoolust kõrvaline, kuid päikeseline 88. boks. Järgnev päev oli väsitav, kuid huvitav – oma tööd pidi ~7 h jooksul tutvustama kolmele žürii liikmele (kellest üks osutus ka Reaali endiseks õpetajaks) ning muidu huvilistele. Rahulikematel hetkedel sai oma laua tagant välja hiilida ning uudistada teaduse populariseerijate ja noorte uurijate pakutavat teadmistepagasit. Kella 17-ks oli esimene festivalipäev lõppenud. Õhtuooteks pakuti noortele uurijatele võimalust osaleda tuuril ERM-i „Õige keha, vale keha?” näitusel, kus koolikaaslaste seltsis leidsime nii nutma kui ka naermaajavaid tõike.
Teadusfestivali teine päev oli lühem ning väheintensiivne – esitlemise tekst oli eelneva päevaga pähe kulunud ning külalisi oluliselt vähem.
Tund peale keskpäeva alanud autasustamiselt väljusin esmalt vaid hea kogemusega, kuid käesolevaks hetkeks on teostatud uurimistöö pälvinud auhinnana kutse Šveitsis toimuvale International Wildlife Research Week´ile. Aega kulus, asja sai?

Hendrik

Auhinnatud Mia Marie

Meie meeleolukad teadlased