139b

26.-28. mai toimus 139. lennu riigikaitselaager Karitsa jahispordi- ja puhkekeskuses. Reede hommikul saime nautida üksikut keemia tundi ning seejärel algas meie laager lasketiiru minekuga. Hiljem laagriplatsile kohale jõudes saime igaüks omale vormi ja nimesildi ning peale ‘sportliku eluviisi väärtustamist’ kükkide ja kätekõverdustega panime üles oma jagude telgid. Saabusid ka teiste koolide õpilased Raplast ning mujalt Eestist, kokku oli üle 300 laagerdaja! Rivistusele järgnes õhtusöök, jaoülemate poolt infotund, muud õhtused tegemised ning seejärel toimus laagri esimene häire, mille jaoks võtsime häire lõpuni end kaitsepositsioonidesse. Öö läbi toimus telkides tulevalve ja käidi kahe- või neljahaaval patrullil kaitsmaks laagri lippu.

Laupäeva hommik algas (värvika) äratusega, rivistusega ning hommikuvõimlemisega. Terve päev läbi toimusid erinevad õppetunnid enda maskeerimisest, raadioside pidamisest, relvadest, naiskodukaitsest, liikumisviisidest ning ka muule lisaks arvutasime välja oma NATO testi tulemused. Kahjuks lõppes minu jaoks siin laager ära, kuid klassikaaslastel on kindlasti muljekaid jutte laagri teisest ööst ning vaenlaste proovidest varastada meie laagri lippu. 😉

Renate

Laager algas reede hommikuga, mil asusime teele Valtu jahilasketiiru poole, kus saime proovile panna enda laskmisoskused (Mirtel skooris kõik 7 lasku otse kümnesse!!!). Sealt liikusime otse edasi Karitsa poole. Kohale jõudes jagati õpilastele kätte vormid ja kätekõverduste eest isegi nimesildid ning saime hakata telki püstitama! Igasse telki paigutati 12 õpilast, kellest moodustus järgnevateks päevadeks üks jagu. Telk püsti ja õhtusöök söödud, võis ahju tule alla teha, kuigi meie telgis kaasnes sellega ka suitsusaun. Et suitsusaun liiga suitsuseks ei läheks, pidime nii mõnedki korrad telgi vaiad välja tõmbama ja telki tuulutama, mis viis selleni, et viimasel päeval telk enam püsti püsida ei tahtnud.

Laagri teine päev koosnes kaheksast õppekohast, kus sai teha erinevaid praktilisi harjutusi, sealhulgas püstitada telkmantlit, teha NATO testi ja maskeeringut, tutvuda riviõppega ja palju muud. Öösel pikka pidu ei olnud, sest kaitsesime hoolega laagri lippu ja seega jäi kõigil unetunde vajaka, küll aga jäi lipp uhkelt lehvima! Pühapäeval käisime klassiga veel kahes viimases õppekohas ning oligi aeg tagastada vormid ja telk kokku panna.

Nataly ja Linda

5 paari jalanõusid tühjal aasal

Emotsioonid laes!

Fännipilt Valjoga

Kuumad ja ohtlikud

25. mail 2023 toimus kooli aulas traditsiooniline gümnaasiumi kevadkontsert. Kontserti kavas oli numbreid igale maitsele. Kontsertil esinesid Reaalkoolis õppivad professionaalsed muusikud ja segakoor Eve Karbi juhendamisel. Kõlasid nii eesti koorilaulud kui ka klassikalise muusika teosed. Pianist Siim Laane koos oma õpetajaga esitas Sergei Rahmaninovi klaverikontserdi I osa. Vennad Külvid mängisid Mozarti klaverikontserti nr 21. Laul „Baby comeback“ ansambli Equals repertuaarist pani kogu saali kaasa laulma ja tantsima. Meie klassi esindasid tublid koorilauljad Liset Varvas, Mia Brit Gavrilin, Hendrik Veltri ja Oliver Ney. Suur tänu Eve Karbile ja kõikidele artistidele vapustava elamuse eest! Taas ja taas veendun, et Reaalkooli õpilased on erakordselt andekad.

õp Natalja Siniorg

25. mai õhtul toimus Tallinna Reaalkooli aulas traditsiooniline kevadkontsert. Kontsertit korraldas meie muusikaõpetaja Eve Karp. Kohale tuli nii palju rahvast, et osa publikust pidi muusikapalasid kolmanda korruse rõdult nautima. Segakooriga esinesid meie klassist mina, Liset, Hendrik ja Oliver. Pooleteise tunni jooksul saime nautida nelja lugu segakoorilt, erinevaid klaveri- ja puhkpillikontserte, kauneid vokaalteoseid meie kooli soololauljatelt ja duettidelt ning abiturientide hüvastijättu. Hoolimata paanilisest eksamiperioodist enne kontserti, sujus siiski kõik suurepäraselt ning publik kiitis andekaid muusikuid. Kontserti lõpus said kõik segakoori tüdrukud lillekese ning pärast esinemist saime muusikaklassis maiustada maasikatega. Usun, et muusika jäi kõigi hinges helisema ning päikseline kevadõhtu sai meeleolukalt veedetud.

Mia Brit

Entusiastlik kuulaja

Meie segakoor

Pildid: Simone Saar 139.c

Reaali ramm toimus esmaspäeval, 22. mail. Selleaastane reaali ramm oli eriline, kuna on Reaali rammu kümnes juubel ning on ka viimane aasta, mil Reaali rammu peetakse meie kooli staadionil.

Meie klassist osales reaali rammul Tristan Imala, kes saavutas üleüldiselt 2. koha ja sai parima tulemuse autoveos ning sellega kaasneva rändkarika eriauhinna. Tristan püstitas reaali rammu uue rekordi rinnalt surumises, milleks oli 141 kg. Samuti suudeti saavutada 1. koht raskushoides.

“Mina osalesin Reaali rammul sel aastal esimest korda, kuna eelmine aasta olime samal ajal klassireisil Taanis. Üleüldiselt olen ma rahul oma tulemustega ning suutsin ka püstitada mõne personaalse rekordi. Kõige kehvem sooritus tuli mul takistusrajal, kus ma ei suutnud kontrollida hästi rehvi ning see läks mulle maksma väärtuslikud sekundid,” räägib Tristan oma kogemusest.

Tristan

19. mail toimusid ARS-is avatud uste päevad, kus sai käia ringi mööda erinevaid näitusi ning osaleda ka töötubades või kunstiringide tutvustustes. Töötubades oli võimalik valmistada iseendale püksirihma, raku-tehnikas keraamikat, märkmiku kaant eri tärklisepõhiste värvidega, animeerida oma kokku pandud tegelasi stop-motion’is ja ka palju muud. Näituste tehnikad varieerusid keraamikast skulptuurikunstini ning kangakunstist maalikunstini, seega igaühe jaoks oli seal midagi huvitavat. Näitustel oli näha ka meie kunstiajaloo õpetaja, Kai Kiudsoo-Värvi valmistatud klaasesemeid. Nii mõnedki kasutasid ära seda võimalust näitusekülastusteks kunstiajaloo tunni tõttu.

Renate

Rakutehnikas keraamika

.

17. mai oli Reaalkoolis üks eriline päev. Maja oli vaiksem kui tavaliselt. 12. klassil oli matemaatika riigieksam ja meil, 11. klassi õpilastel oli kätte jõudnud päev, mis oli meil ammu kalendrisse märgitud. (Minul isiklikult ilmselt septembrist saadik). Päev, mille ees on olnud suur hirm, samas ootus, et tunda kergendust – meie uurimistööde kaitsmine. Uurimistöö on üks koolieksam, seega selle hinne oli meile kõigile oluline. Samas andis kaitsmine 17 punkti ja eelnevalt kogutud puntkid olid teada. Igaljuhul algasid erinevate rühmade kaitsmised erineval ajal, kellel 8, kellel 9 ja mõndadel isegi hiljem. Samamoodi lõpetasime väga erinevatel aegadel. Meid kuulasid ka 140. lennu õpilased, kellel on uurimistöö teekond veel ees. Meil, 139. lennul on see teekond nüüd läbi! Pärast kaitsmist mindi oma saavutust tähistama, see oli aga väga individuaalne ja erinev igaühel.

Anete

UT kirjutamine oli XI klassi jooksul kulgev tsükliline töö, mida tuli teha iseseisvalt kooliaasta vältel. Minu enda jaoks oli UT kirjutamise protsess huvitav kogemus – oma tõusude ja mõõnadega. Töö tegemist alustasin juba X klassi kevadel ning kirjutamisega alustasin reaalselt sügisel. Töö valmis koostöös TalTechiga ja see oli nii pluss kui ka miinus. Pluss – saad palju head infot, miinus – seda materjali võib olla liiga palju ja liiga teaduslik. Koolipoolset tuge pakkus õp Ahti Pent ja just seda võib pidada üheks heaks asjaks, sest olin tema ainuke juhendatav, mis tagas hea suhtluse ja selle, et juhendaja oli pidevalt kursis minu tööga ja oli heaks toeks.
Ühesõnaga võidud UT kirjutamise ajal olid koostöö TalTechiga, hea juhendaja ja see, et sain töö valmis ja kaitstud. Mõõnad olid küsimustikule vastuste saamine ja sellega juramine (tõesti ei soovita teha küsimustikku suurtele ettevõtetele, kui sul endal tutvusi pole). Üldjoones ütleks, et protsess oli huvitav ja hariv ning õppisin töö käigus iseseisvust ja iseendasurumist.

Oliver

Viimased parandused

Kaitsmisjärgsed emotsioonid

Uurimistööde kaitsmine toimus meil 17. mail. Hommikul panid kõik ennast viisakalt riidesse ja lugesid mitu korda oma kaitsmiskõned veel üle. Esimene kaitsmine oli füüsika valdkonnas, mis algas kell 8.00. Kaitsmiseid olid kuulamas ka 10. klassi õpilased, kes esitasid häid küsimusi ja pakkusid lõbusat seltskonda pingelises ruumis. Pärast kõikide esitluste tegemist oli pinge kõrge, kui kaitsmiskomisjon lõplike punktisummade üle arutas. Mõneminutilise pausi järel lasti meid klassi tagasi ning saabus kauaoodatud hetk, mil ei pidanud enam uurimistööde pärast muretsema. Koolimajast lahkudes oli tunda tohutut kergendust ja uhkust tehtud töö üle.

Markus Andreas

Minu uurimistööde kaitsmise päev algas meeleolukalt: kell 8 alustasin Mustamäelt sõidutundi, kasutades ära vaba hommikut, sest humanitaariagrupi kaitsmine algas kella kümne paiku. Meie grupp koosnes ajalooõpetajatest (T. Luuk ja H. Ahuna) ja emakeeleõpetajatest (A. Kell, M. Bluum ja K. Koit), veidi vähem kui kümnest kaitsjast ja käputäiest kümnendikest. Meie õnneks oli tegu väga positiivse, siira ja rõõmsameelse komisjoniga ning ükski esineja (minu subjektiivse arvamuse alusel) eriti närvis ei olnud ning kõikidel tulid kaitsekõned suurepäraselt välja, mille üle oli kõigil ainult hea meel. Tööde kaitsmise järel aset leidvas küsimuste voorus tekkis sageli ka teemakohane arutelu, mis hõlmas kõiki klassis viibijaid. Nii saime arutada, kes oleks Leiutajateküla Lotte maailmas kõige paremad lesbiemmed (leidsime, et jänesepere) ning ka ravimtaimede olemuse üle. Kokkuvõtvalt oli kaitsmiste päev meeleolukas ning kaitsmine pani asjaliku punkti selle aasta kõige suuremale stressiallikale – uurimistööle.

Tobias

Uurimistööde kaitsmise hommikut alustasin oma aja otstarbeka ärakasutamisega. Suundusin kella kaheksaks vanalinna jõusaali, kus viisin läbi vägagi eduka push day. Seejärel lipsasin läbi jõusaali all asuvast Prismast ning võtsin paar banaani, et mõtteid kaitsmise ärevusest veelgi peletada. Kaitsmisel kuulusin humanitaarainete gruppi, mis osutus väga rahulikuks ja ma arvan, et meeldiva seltskonna tõttu ei pabistanud keegi oma kaitsmiskõnet pidades. Ma arvan, et ka minu kõne tuli täitsa hästi välja, vaatamata sellele, et ma seda varasemalt harjutanud ei olnud. Kaitsmisel oli väga huvitav kuulata, mida teised viimase aastaga valmis olid saanud. Hinded saime teada paari päeva pärast ja minu teada saadi meie grupis ainult viisi. Soovitan tulevastel uurimistööde kirjutajatel hakata oma tööga aegsasti tegelema. 11. klass tuleb teil sellisel juhul palju toredam ja mõnusam.

Mathias

Kaitsmisele eelneval õhtul sain ma enam-vähem valmis esitluse ja kaitsekõne. Magada sain veidi rohkem kui tavalisel koolipäeval, sest arvutiteaduste valdkonna kaitsmine algas alles kell 10:15. Meie grupis oli kokku 12 kaitsmist, mis võtsid kokku aega ligikaudu kolm tundi. Kümnendikke oli kaitsmist vaatama tulnud oodatust rohkem: peaaegu kõik vabad kohad auditooriumis täitusid pealtvaatajatest. Viimased täiendused ja parandused kaitsekõnes said tehtud minutid enne minu töö kaitsmist. Sain oma uurimistööd kaitsta teisena, mis oli mingis mõttes hea asi, sest sain kiiresti stressist ja muretsemisest kergendust. Enda arvates sujus mul kaitsmine hästi, ma polnud kuigi närvis ning suutsin ka edukalt kõigile saadud küsimustele vastata. Huvitav oli kuulata ka teiste kaitsmiseid: kõigil olid üpris huvitavad uurimistöö teemad. Koolimajast lahkudes tundsin suurt kergendust, sest üks suur asi oli jälle selja taga.

Jan Hendrik

11.–12. mail käisime Hendrikuga Tartus ERMis toimuval õpilaste teadustööde riikliku konkursi finaalis. Sinna olime kutsutud oma äsjavalminu uurimistööde põhjal – minu töö oli meditsiiniteemaline ning Hendriku töö oli keemiateemaline. Ürituse tarbeks olime ette valmistanud posterettekanded. Neid pidime esimesel päeval n-ö kaitsma – tutvustasime tööd ja vastasime küsimustele, meid kuulasid kolm retsensenti, kellest kaks olid eelnevalt meie tööga tutvunud, kolmas aga tuli eelteadmisteta. Samuti saime tutvuda teiste õpilaste töödega. Päev lõppes ERMi näituste kuraatoritunniga. Õhtul oli võimalus Tartut nautida ning pärast pingelist päeva veidi lõõgastuda. Teisel päeval saime oma posterettekannete kohta veel viimaseid selgitusi-vastuseid jagada. Sellele järgnes autasustamine, kus reaalikatel läks lausa suurepäraselt. Meie klassist sain mina (Mia) gümnaasiumiastme III preemia, samuti Tervise Arengu Instituudi, Sotsiaalministeeriumi ja Kõrgkoolide Rektorite Nõukogu eriauhinnad.

Üritus oli meeleolukas ning väga vahva oli näha, milliseid asju suudavad noored teadlased välja mõelda!

Mia Marie

Konkursipinge tabas mind päev enne tööde näitust (10. aprill) postri printimisega – ebameeldiva üllatusena torkas trükisoojalt rullis A0-ilt silma kirjaviga. Sellele vaatamata oli reis ülikoolilinna porgandioranžis rongis meeldiv vaheldus koolinädalatesse. Kohale jõudes tervitas saabunuid selge taeva ja tuulevaikusega kevadõhtu, mis oli justkui loodud teaduslainele häälestumiseks.
Teadusfestivali päeval algas posterettekannete püstitamine ERM-is tunnike enne üritust ennast, kella 8:30-st. Minu stendi asukohaks osutus perekonnanime tõttu peavoolust kõrvaline, kuid päikeseline 88. boks. Järgnev päev oli väsitav, kuid huvitav – oma tööd pidi ~7 h jooksul tutvustama kolmele žürii liikmele (kellest üks osutus ka Reaali endiseks õpetajaks) ning muidu huvilistele. Rahulikematel hetkedel sai oma laua tagant välja hiilida ning uudistada teaduse populariseerijate ja noorte uurijate pakutavat teadmistepagasit. Kella 17-ks oli esimene festivalipäev lõppenud. Õhtuooteks pakuti noortele uurijatele võimalust osaleda tuuril ERM-i „Õige keha, vale keha?” näitusel, kus koolikaaslaste seltsis leidsime nii nutma kui ka naermaajavaid tõike.
Teadusfestivali teine päev oli lühem ning väheintensiivne – esitlemise tekst oli eelneva päevaga pähe kulunud ning külalisi oluliselt vähem.
Tund peale keskpäeva alanud autasustamiselt väljusin esmalt vaid hea kogemusega, kuid käesolevaks hetkeks on teostatud uurimistöö pälvinud auhinnana kutse Šveitsis toimuvale International Wildlife Research Week´ile. Aega kulus, asja sai?

Hendrik

Auhinnatud Mia Marie

Meie meeleolukad teadlased

Jõudsime Austriast elusa ja tervena tagasi! Samas ka väga õnneliku ja väsinuna. Käisime Austrias Erasmus+ projekti raames nädalaks ajaks vahetusõpilasteks, meid kutsusid külla õpilased Leibnitzi gümnaasiumist. Rohkem käisime küll ekskursioonidel kui koolis, aga ekskursioonid olidki palju huvitavamad, kui saksakeelse koolitunni jälgimine, millest suurt midagi aru ei saanud. Peale üht tundi aitas küll. Ekskursioonidel käisime Grazis (mis on suuruselt teine linn Austrias!), Zotteri šokolaadivabrikus (see oli ülekaalukalt meie lemmikekskursioon!), keskaegses kindluses, spaas, matkasime Leibnitzi ümbruses ja olime ühe päeva Viinis (saime seigelda täiesti vaba graafiku alusel!). Lisaks kõigele jõudsime aega veeta oma vahetusperedega. Panime tähele mägesid ja Austria ilusat loodust. Meie klassile meeldis Austrias väga, isegi nii väga, et reis sai liiga kiiresti läbi ja tahaks tagasi minna.

Liisa

Grazis Muri jõe kohal

Alustasime oma teekonda vaheaja pühapäeva hommikul. See oli ikka vara-vara hommikul. Jõudsime lennujaama ja andsime pagasi ära, lendasime Frankfurti ja sealt edasi Grazi lennujaama. Seal kohtusime oma n-ö vahetusperega, kelle juures elasime terve nädala. Minu õpilane viis meid väikesele külafestivalile, kus mängis orkester ja valmistuti 1. mai tähistamiseks. Esmaspäeval külastasime Grazi linna, seal oli meil ka giidituur. Teisipäeval külastasime Leibnitzi kooli, samuti kohtusime linnapeaga ja peale lõunat oli meil loeng stressiga toimetulekust. Kolmapäeval külastasime Zotteri šokolaaditehast, Riegersburgi lossi ja spaad. Rääkisime Austria ajaloost ja õppisime nende spaakultuuri. Neljapäeval panime kokku projekti kokkuvõtvad esitlused ja videod, valmistusime vanemateõhtuks ning õhtul oligi vanemateõhtu, kus sõime eesti ja austria toite ja tegime esitlusi oma projektist. Reedel külastasime Schloss Seggau lossi ning sõime austria traditsioonilist toitu – munapuder koos kõrvitsaseemneõliga. Peale seda matkasime mägedes, jah, mägedes – ronisime päriselt mäe otsa. Seal einestasime ja oligi kõik. Laupäeva hommikul ärkasime varavalges ja jätsime hüvasti oma vahetusperedega, siis suundusime Viini, kus saime ise linna uudistada ja ilusat ilma nautida. Pühapäeval naasime Eestisse. Õppisime kindlasti palju sellest reisist, kuid kõigi eest ma rääkida ei saa.

Anete

Austrias oli tore. Austrias võeti meid soojalt vastu ja kõik olid väga toredad. Tutvusime seal Leibnitziga ja meie austerlaste kooli Leibnitz BRG-ga. Käisime spaas, šokolaadivabrikus, lossis ja mujal. Saime ka proovida Austria rahvustoitu wiener schnitzel’it. Mulle enim meeldis spaa. Projekti raames tegime ka mentaalse tervise ja vastupidavusega seotud töötubasid ja meie sealviibimise lõpu poole esitlesime tulemusi austerlaste vanematele. Viimasel päeval käisime Viinis, kus me saime vaadata sealseid vaatamisväärsusi nagu näiteks Viini toomkirikut. Tagasi jõudsime pühapäeval ja esmaspäeval läksime jälle kooli.

Georg Markus

Zotteri šokolaadivabrik

Saabumine BG/BRG Leibnitzi

Meie klass käis 30.04-07.05 külas Austria vahetusõpilastel, kes meid ka sügisel külastasid. Esimene päev möödus üpriski väsinult, arvestades, et enamus meist olid kas kella kolmest üleval või polnud magama saanudki. Lendasime esialgu Tallinnast Frankfurti ning seejärel Grazi, kuhu tulid vastu meie host-pered. Minu ja klassiõe Elini puhul järgnes lendudele sõit külasse Lang, kus einestasime üheskoos host’ide Gabi ja Rolandi juures koos Ene Saare, klassijuhataja, inglise keele õpetaja ning ka paari kohaliku õpilasega. Lõunasöögile järgnes sõit väiksesse naaberkülla, kus saime ringi uudistada ning nautida ilusat ilma ja rohelist loodust kuni oli vaja tagasi koju minna.

Järgnevatel päevadel kuni nädalavahetuseni olid plaanis eri õppekäigud, ühisprojektid ning käigud looduses. Näiteks esmaspäeval, 01.05 toimus sõit Grazi linna, kus andsid ülevaate linnast ja linna ajaloost õpetaja David Duncan ja hiljem ka giid. Linnaekskursioonil nägime ka huvitavalt suvalise hoone hoovi paigutatud depressed snowman’i, mis tundus olevat kõige paremini meelde jääv objekt.
Meeleolukas oli kindlasti ka neljapäev, 04.05, mis oli projektipäev. Päeva eesmärgiks oli lõplikult valmis teha esitlus vanemate õhtuks ning alustada / saada valmis muude projektidega programmi raames. Seega töötas kogu klass eraldi puntidena oma asjade kallal ning kui asjad valmis said käidi ringi mööda Leibnitzi ja nauditi (jällegi) ilusat ilma ja vaba aega. Õhtu saabudes mindi tagasi koolimajja, pandi valmis klassiruum vanemate õhtuks, valmistati ette söögilaud eestipäraste snäkkidega ja viimane ‘ametlik’ üritus projekti raames oli meile diplomite kättejagamine näitamaks, et oleme edukalt osalenud ERASMUS+ vahetusõpilaste programmis.
Viimasel päeval enne projekti täielikku lõppu matkasime ringi ja külastasime Leibnitzi ümbruskonnas Schloss Seggau lossi, kohalikku arheoloogiamuuseumi ning ka veinitehast/-kooli. Enamikele jäi paremini meelde aga (veidi ebanormaalselt palava ilmaga) matk veinitehasest meie lõpp-punktini, kus ootas meid matka eest auhinnaks lõunasöök. Õhtu veetis iga õpilane ise koos oma host-perega.

Reisi lõpetuseks külastasime aga klassiga Viini. Laupäeva hommikul ütlesime viimast korda head aega kõigile oma majutajatele ning austria sõpradele ja olime rongiga teel Austria pealinna. Päev möödus igaühel siinkohal erinevalt – osad käisid plaanita mööda linna ringi ning vaatasid kuhu satuvad, osad külastasid kohalikke muuseume ja osad võtsid päeva puhkamiseks ning nautisid (veelkord) ilusa ilmaga ilusat linna. Pühapäeva hommikuks olid kõik aga tegevusrohkest reisist väsinud ning jõudsimegi tagasi oma kodudesse.

Renate

Austria reis oli küllaltki perspektiivi muutev. Täiesti teine asi on minna elama teise peresse, kui lihtsalt käia reisil.
Juba nende hommikusöögi valikust oli suur šokk, Eestis nagu ikka klassikaliselt puder, aga seal hoopis saia – ainult saia.
Erinevalt reaali õppepäevadest sai seal korralikult magada, ilmselt tegin poole aasta unetunnid järgi seal. Imelistest vaadetest kuni šokolaaditehaseni oli nädal täidetud huvitavate tegevustega, kuid paratamatult ei saanud põgeneda klassiruumist. Austria tundides tundsin meile puudulikku kaootilisust ning vabadust ning õppimine oli pigem sekundaarne tegevus. Üldine mulje jäi selline 8/10.

Hans

Esimesel päeval Austriasse saabudes tervitasid meid soe õhk ja kuum päike. Meie host-perekonnad tulid meile lennujaama järele ning viisid meid enda kodudesse. Teel kodudesse saime näha Austria loodust. Tegelikult oli see väga sarnane Eesti omale, kuid rohked künkad ja mäed tegid kõik palju vägevamaks.
Toit oli samuti väga sarnane — ei oleks oodanud, et mulle Austrias sülti (saksa k. Sültze) pakutakse, varem arvasin, et see on puhtalt Eesti toit. Tegevusi oli palju ning need olid enamjaolt hästi korraldatud. Nende kaudu sai sõbruneda teiste austerlastega ning samal ajal õppida ka ennast paremini tundma. Kaks peamist, mis meelde jäid, olid ekskursioonid šokolaaditehasesse ja veinikeldrisse. Šokolaaditehases oli tõeliselt suur assortii erinevaid kvaliteetseid šokolaade, mida proovida saime. Šokolaadist kõhu täis söönud, oli võimalik maja uksest välja astuda, kus asus suur avatud loomaaed — seal sai šokolaadi seedida ja ilusaid loomi vaadelda. Eelviimasel päeval külastasime kohalikku veinikeldrit, kus anti meile proovida kolme erinevat tüüpi veini ning seletati lahti kõik, mida veini tegemise ning maitsmise kohta teadma peab. Kirss tordil oli see, et kogu nädala jooksul oli Austrias väga hea ilm ning Eestisse sai saabuda ilusa päevitusega.

Juhan Tõnn

Projekti raames elasime nädal aega host-perede juures, et paremini kohalikku kultuuri ja elulaadi tundma õppida. Mina ja Anna-Maria elasime Agnese-nimelise tüdruku peres. Nende maja asus linnast väljas, väiksemas külas. See oli kahekorruseline maja väga suure ja ilusa aiaga. Otse sissepääsu kõrval laiutasid Agnese ema lillepoeletid, üle tee olid paigutatud puur küülikutega, laut lammaste ja hobusega ning kanala. Maja ümber kasvasid lisaks ilukultuuridele ka viljapuud ja -põõsad ning aia taganurgas asusid peenrad marjade, maitsetaimede ja muude aedviljadega. Kuna Austriasse saabuvad soojad ilmad varem kui Eestisse, olid kõik lilled juba õitsemas ja puud roheliste lehtedega kaetud.
Sealviibimise ajaks saime kahepeale kasutamiseks eraldi toa esimesel korrusel, samas kui pereliikmed magasid üleval. Iga hommik tuli pereema uksele koputades meid äratama ja kuni me riidesse panime valmistas ühise hommikusöögilaua. Hommikuks söödi tavaliselt võileibu, aga ka hommikuhelbeid ja keedetud mune. Lõunaks pandi igaühele alati kaasa veel üks suur võileib koos puuviljaga. Õhtuti tagasi jõudes ootas meid alati värske õhtusöök magustoiduga.
Kõik pereliikmed – Agnes, tema õde ja nende vanemad – olid väga sõbralikud, hoolivad ja tähelepanelikud. Nad tegid kõik, mis nende võimuses, et meil oleks meeldiv reis ja minu meelest sai nende eesmärk saavutatud.

Marta

Austria oli kindlasti elamus. Nädal aega võõras peres elada oli midagi uudset ilmselt kõigile. Õnneks saadi võõrustundest kiiresti üle ja ma tundsin ennast nagu kodus. Kahjuks elasime teistest klassikaaslastest kaugel, mille tõttu ei saanud omavahel väga läbi käia. Küll saime oma host’i väikse vennaga pinksi mängida. Mis mulle kõige rohkem meelde jäi, oli kindlasti šokolaadivabriku külastus. Osale klasskaaslastest jätsid vabriku vetsud eriti meeldejääva mälestuse. Koolis passimine ja projektiga tegelemine oli üpriski igav, aga see-eest saime austerlastega suhelda. Graz oli samuti väga ilus linn suurepärase vanalinnaga. Viin väga tugevat muljet ei jätnud, aga selles saab süüdistada ilmselt meie väsimust. Kokkuvõttes oli väga vahva klassiga Austrias aega veeta.

Marten

Hüvastijätt Leibnitzi rongijaamas

Aprillis külastas meie tundi kunstnik Urmas Lüüs, kes tuli meile tutvustama oma teoseid, näitusi ning loomingu valmistamise protsessi.

Teosed, mida meile näidati, varieerusid performance-kunstist kangakunsti ja keraamikani. Mitmeid asju oli võimalik ka ise kätte võtta ning lähemalt uurida, mistõttu jäid mitmed ka tema teoseid peale tunni lõppu uudistama.

Renate