Võtsime ette lõuna ehk meie seiklused Barcelonas: Day 1&2
Kooliaasta oli praktiliselt läbi ja veel viimaseks pingutuseks enne reisi oli end aktusele vedada. Ilmaga vedas ning saime tseremoonia õues läbi viia. Abituuriumiks saamise judin jooksis üle selja: tunneli lõpus on valgus! See meeleolu nõudis tähistamist ja minul kaasvõitlejaist sõpradega saigi veedetud paar tundi Hirve pargis limpsi lürpides ning endale arusaamatuil teemail vaieldes.
Õhtul kogunesime Lennart Meri bareljeefi ees, kus üllatavalt ei hilinenud mitte mina, Paul ega Kristin, vaid manitseja ise. Lennuk püsis (üllatus-üllatus) taevas ning maandus probleemideta. Seejärel ootas meid buss Gironast Barcelonasse, millega sõit möödus üpriski uniselt. Aknast nägime läbi hämara veidi öist Barcat, mis paistis esmalt veidi kõhe, kuid võin kinnitada edasise kogemuse põhjal, et see seda kindlasti polnud. Tol õhtul otsustas enamus meist põõnamise kasuks ja teised tegid seda pärast korra poe külastamist.
Esimesel päeval ärkasin vara vaatamata hilisele uinumisele. Kui teised veel tudusid, siis mina vudisin hommikust sööma ja leidsin üles ülikooli juures pesitsevad raamatupoed, kus tegin oma esimesed ostud. Peagi kõllasid toakaaslased ning trehvasin nii nende kui Pauli hispaanlannast sõbrannaga. Esimestega tuiasime kodukandis edasi ning tutvusime imelise nähtusega nagu seda on xuxo [tšu-tšo].
Esimene rühmategevus oli sõit metrooga park Güelli. Siinkohal tuleb kiita Barcelona metroosüsteemi, mis on selgelt kavandatud ning arusaadav. Kohale jõutud, sisenesime parki ning tegime esmalt grupiga ühe tiiru ning siis jäi aega iseseisvaks imetlemiseks. Tuleb tõesti nentida, et oma hullumeelsete mõtetega oli Gaudi tõeline geenius. Mitte ainult polnud kaunid sambad, käigud, trepid jm suurepärased silmailuks, aga nendega sai teha ka vaimustavaid pilte. Isiklikuks lemmikuks jäi rohmakatest kividest poolkaar-sammaskäik, kus kaldpinnal sai muuhulgas väga häid pilte teha.
Pärast park Güelli suundusime gooti linnaossa jalutama, millest peamine mälestus on kahjuks Astra ja Pauliga mahajäämine, et varemkohtamatuid jäätisemaitseid proovida. Kiire tänavate läbimise järel anti meile nüüd õhtuni aega ostelda ning süüa.
Läksime päeva viimase punkti purskkaevude juurde juba varakult, et saada head kohad ning juba tunnikese pärast jälgisimegi vapustava mastaabiga vee, valguse ja heli vaatemängu. Märkamatult oli taevas hämardunud ning selle trotsiks panime Kenneriga rahad kokku ja soetasime sõbralikult müügimehelt vilkuvad Minnihiire kõrvad. Sealt edasi hargneti eri suundades: mina liitusin triumfikaare poole liikujatega. Gregor ja Kristjan juhatasid meid vapralt läbi öise linna, kuid huvist arhitektuuri ja muidu üksteisega kudrutamise vastu venis minejate sats üsna pika maa peale laiali. Neil ja ilmselt ka muil põhjuseil otsustas Astra, plinkivad kõrvad peas, Kenneri poole joosta ning nagu eesti keeles ole tohhujaa ütlusi igasuguste omavaheliste vasturääkivustega, et ometi saaks igas olukorras midagi tarka öelda, siis pill tuleb pika ilu peale: Astra väänas hüppeliigese päris rajult välja.
Egas midagi, medi klass, nagu me oleme, viisime neiu pärast hinnangulist ülevaadet vastu oma tahet nelja vahel tassides koju, samal ajal praktiseerides RK-laagris õpitud vssk-prrm-prrm-vssk-ut. Taas kuuenda korruse korteris panime paika asendi ja peale külma, kuid nägime, et sihukesest naljast praegu ei piisa. Võtsime vastu otsuse kiirabisse minna ning külma närvi säilitades ning lõbusad meeleolud unustades olin mina tol hetkel sobivaim reisisaatja Astrale (kuna kell oli juba üle südaöö, siis õpetajatele tegin selgeks, et magagu nad välja). Kiirabi kutsumine oli üllatavalt hõlbus ja huvitav kogemus võrdluseks, kui kunagi peaks kodumaal või mujal olema tarvis neile helistada.
Sellega aga ei lõppenud me vaevad, sest Astra va targupea polnud endale Euroopa ravikindlustuskaarti teinud ning haiglale tuli saada kindlustuselt garantiikiri. Taaskord olin puldis ja… ja ma ei taha enam eal kindlustusega kokku puutuda! Ãœmberühendamine, ootel olemine ning pikkade arvude ja meiliaadresside tähthaaval telefonitorru lugemine ei ole meelistegevuste hulgas. Lõpuks saime siiski soovitu ning arstid asusid ükshaaval Astraga tegelema, ehmudes igaüks eraldi jala seisundi üle. Pärast korduvaid röntgeneid ja ohkavaid doktoreid mähiti jalg paksult sidemeisse ning meile telliti takso. Kuna kell oli kojujõudmiseks juba kolm saanud ning kõik magasid, veetis Astra öö meie eluruumides.
Autor: Nicolas
© 2024, 135b