135b

Nii, viimane päev. Juba!? Hommikul pidime varakult kõigi oma kodinatega hotelli ees kokku saama. Nii mõnelgi meist oli eelmine õhtu pikapeale läinud ja uni oli “oi, kui magus“, aga ega kultuur ei oota! Girona linn tahtis avastamist. Tunnike bussisõitu ja juba olimegi pisikeses Hispaania linnakeses, mis oli võrreldes Barcelonaga justkui inimtühi, aga vahelduseks väga teretulnud. Taaskord saime aega einestamiseks ning seejärel ootas meid giidiga ekskursioon Girona toomkirikus ja tänavatel. Jällegi oli giid väga tore ja põnev oli kuulata. GOT-i fännidel (@Gregor) oli mingi oma djelo nende tänavatega. Sel teemal ma kaasa rääkida ei oska. Pärast tuuritamist suudlesid julgemad veel ka lõvi tagumikku ning võisimegi asuda teele lennujaama poole.

Tom aga arvas, et reis on liiga sujuvalt ja äpardusteta kulgenud (Astra jalg krhm) ning otsustas oma rahakoti Girona toomkirikusse kaotada. Olime valmis juba halvimaks ja kandsime Tomi ja Anu sinna loomuliku kao nimekirja, kui Tom siiski viimasel hetkel meiega väravas liitus ja lennukile pääses. Ei tea, kas tegu oli heade läbirääkijatega või pandi mängu oma viimased säästud… kes teab. Ja polegi tegelikult oluline, sest peamine oli see, et me alustasime ja lõpetasime oma reisi 34 liikmega. Õnneks polnud lennukis 1/3 reisijatest väikesed karjuvad lapsed ning sai oma öösel väheseks jäänud unetunnid täis magada. Mujal on tore, kuid kodus ikka kõige parem ning nii läkski pärast maandumist iga roju oma koju. Reis oli meeldejääv ja väga meeldivalt mitmekülgne. Aitäh, Anu, et meile sellise laheda reisi korraldasid! Ja aitäh seltskonnale. Elagu 135.b! Teinekordki!❤️

Autor: Kirke

Teadagi on meie klassi pea äärmiselt kultuurne naine ja suurepärast võimalust oma huviobjekte meiega jagada ta kasutamata ei jätnud. Kolmanda päeva esimene rännak viis meid giidi eesjuhtimisel otse Kataloonia gooti stiili ühe kauneima näite, hiiglaslike kaarte alla. Santa Maria del Mari basiilika võimsust ei suutnud kahandada isegi tõsiasi, et kirik oli omamoodi “peidetud” väikeste tänavate vahele. Tänu Maarja Kella varasematele tundidele tundsid paljud meist ennast giidide jutte kuulates valgustatuna: üht-teist oleks nii mõnigi meist giidi asemel võinud rääkida.

Oli ka teine plaan, mis samal päeval kavatseti ellu viia – Picasso muuseum. Pablo Picasso nimi ei jää ilmselgelt mitte kellelegi võõraks, kuid elamus, mida selles muuseumis oli võimalik kogeda, kinnitas ja tõestas veel kord: Picasso oli, on ja kindlasti ka jääb üheks kunstimaailma surematutest geeniustest. Muuseum avas lisaks kubismile ukse Picasso nooruspõlve loomingumaailma ning lasi piiluda miniatuursete paokil uste vahelt eri variatsioone tema arenguaja kunstist: õlimaale, visandeid, joonistusi, kritseldusi, parandusi. Hämmastav, kui võimsaks võib osutuda inimese läbilöömine siin maailmas, kui järgida oma hingehäält, jalutades otsejoones läbi teiste ette kirjutatud vaimsete müüride!

Kui on üldse olemas kirik, mis eirab enamusi klassikalise kiriku kunstilise ülesehituse reegleid, siis see on oma aja suurmeistri Antoni Gaudi kavandatud Sagrada Familia. Kirik, mida meid vaatama viidi, oli sõna otseses mõttes üllatusi täis nii seest kui väljast: kõik stseenid, mida skulpuuridel ja maalidel kujutatutena tavaliselt kiriku sisemistelt seintelt leiab, olid viidud seest välja ehk kiriku välisseinu ilmestasid sajad erinevad skulptuurid piiblilugudest. Sisemise ruumi õhkkonna loomine oli jäetud päikese ja vitraažakende omavahelise valgusmängu hoolde.

Tegelikult ei õnnestunud meil näha kogu kirikut oma täies hiilguses. Põhjus oli lihtne: ehitus kestab (algas aastal 1882). Vahelduva eduga täiustub kirik veel väidetavalt 2026. aastani, mis hindajatele kombekohaselt on muidugi mõista ehitajate töövõimeid ülehindav ja kiriku kõrval elavate kodukaitsjate vastupanuvõimet alahindav pakkumine. Optimistlikult olukorrale lähenedes jõuab loodetavasti kirikut valminuna tulevikus siiski oma silmaga näha.

Osa meie seast sai tutvuda rohkem kui ühe Gaudi imelise arhitektuurilise lahendusega. See üllatavalt veider teravate nurkade (nelinurga) puudumine ja isikupärane materjali- ja värvilahendus annavad hea eelise Gaudi majadele teiste seast tungivalt esile kerkida. Gaudi oli geenius nagu Picassogi. Gaudi arhitektuuriline mõtlemine oli lihtne: kunstis on ainult üks reegel – gravitatsioon.

Autor: Doris V.

Kooliaasta oli praktiliselt läbi ja veel viimaseks pingutuseks enne reisi oli end aktusele vedada. Ilmaga vedas ning saime tseremoonia õues läbi viia. Abituuriumiks saamise judin jooksis üle selja: tunneli lõpus on valgus! See meeleolu nõudis tähistamist ja minul kaasvõitlejaist sõpradega saigi veedetud paar tundi Hirve pargis limpsi lürpides ning endale arusaamatuil teemail vaieldes.

Õhtul kogunesime Lennart Meri bareljeefi ees, kus üllatavalt ei hilinenud mitte mina, Paul ega Kristin, vaid manitseja ise. Lennuk püsis (üllatus-üllatus) taevas ning maandus probleemideta. Seejärel ootas meid buss Gironast Barcelonasse, millega sõit möödus üpriski uniselt. Aknast nägime läbi hämara veidi öist Barcat, mis paistis esmalt veidi kõhe, kuid võin kinnitada edasise kogemuse põhjal, et see seda kindlasti polnud. Tol õhtul otsustas enamus meist põõnamise kasuks ja teised tegid seda pärast korra poe külastamist.

Esimesel päeval ärkasin vara vaatamata hilisele uinumisele. Kui teised veel tudusid, siis mina vudisin hommikust sööma ja leidsin üles ülikooli juures pesitsevad raamatupoed, kus tegin oma esimesed ostud. Peagi kõllasid toakaaslased ning trehvasin nii nende kui Pauli hispaanlannast sõbrannaga. Esimestega tuiasime kodukandis edasi ning tutvusime imelise nähtusega nagu seda on xuxo [tšu-tšo].

Esimene rühmategevus oli sõit metrooga park Güelli. Siinkohal tuleb kiita Barcelona metroosüsteemi, mis on selgelt kavandatud ning arusaadav. Kohale jõutud, sisenesime parki ning tegime esmalt grupiga ühe tiiru ning siis jäi aega iseseisvaks imetlemiseks. Tuleb tõesti nentida, et oma hullumeelsete mõtetega oli Gaudi tõeline geenius. Mitte ainult polnud kaunid sambad, käigud, trepid jm suurepärased silmailuks, aga nendega sai teha ka vaimustavaid pilte. Isiklikuks lemmikuks jäi rohmakatest kividest poolkaar-sammaskäik, kus kaldpinnal sai muuhulgas väga häid pilte teha.

Pärast park Güelli suundusime gooti linnaossa jalutama, millest peamine mälestus on kahjuks Astra ja Pauliga mahajäämine, et varemkohtamatuid jäätisemaitseid proovida. Kiire tänavate läbimise järel anti meile nüüd õhtuni aega ostelda ning süüa.

Läksime päeva viimase punkti purskkaevude juurde juba varakult, et saada head kohad ning juba tunnikese pärast jälgisimegi vapustava mastaabiga vee, valguse ja heli vaatemängu. Märkamatult oli taevas hämardunud ning selle trotsiks panime Kenneriga rahad kokku ja soetasime sõbralikult müügimehelt vilkuvad Minnihiire kõrvad. Sealt edasi hargneti eri suundades: mina liitusin triumfikaare poole liikujatega. Gregor ja Kristjan juhatasid meid vapralt läbi öise linna, kuid huvist arhitektuuri ja muidu üksteisega kudrutamise vastu venis minejate sats üsna pika maa peale laiali. Neil ja ilmselt ka muil põhjuseil otsustas Astra, plinkivad kõrvad peas, Kenneri poole joosta ning nagu eesti keeles ole tohhujaa ütlusi igasuguste omavaheliste vasturääkivustega, et ometi saaks igas olukorras midagi tarka öelda, siis pill tuleb pika ilu peale: Astra väänas hüppeliigese päris rajult välja.

Egas midagi, medi klass, nagu me oleme, viisime neiu pärast hinnangulist ülevaadet vastu oma tahet nelja vahel tassides koju, samal ajal  praktiseerides RK-laagris õpitud vssk-prrm-prrm-vssk-ut. Taas kuuenda korruse korteris panime paika asendi ja peale külma, kuid nägime, et sihukesest naljast praegu ei piisa. Võtsime vastu otsuse kiirabisse minna ning külma närvi säilitades ning lõbusad meeleolud unustades olin mina tol hetkel sobivaim reisisaatja Astrale (kuna kell oli juba üle südaöö, siis õpetajatele tegin selgeks, et magagu nad välja). Kiirabi kutsumine oli üllatavalt hõlbus ja huvitav kogemus võrdluseks, kui kunagi peaks kodumaal või mujal olema tarvis neile helistada.

Sellega aga ei lõppenud me vaevad, sest Astra va targupea polnud endale Euroopa ravikindlustuskaarti teinud ning haiglale tuli saada kindlustuselt garantiikiri. Taaskord olin puldis ja… ja ma ei taha enam eal kindlustusega kokku puutuda! Ümberühendamine, ootel olemine ning pikkade arvude ja meiliaadresside tähthaaval telefonitorru lugemine ei ole meelistegevuste hulgas. Lõpuks saime siiski soovitu ning arstid asusid ükshaaval Astraga tegelema, ehmudes igaüks eraldi jala seisundi üle. Pärast korduvaid röntgeneid ja ohkavaid doktoreid mähiti jalg paksult sidemeisse ning meile telliti takso. Kuna kell oli kojujõudmiseks juba kolm saanud ning kõik magasid, veetis Astra öö meie eluruumides.

Autor: Nicolas