135b

I päev

Jäin natuke hiljaks ning mind lükati otse veoauto tagakasti ja sõideti minema. Sile tee-sile tee-künklik tee. Iga teekonarus oli tunda. Kui lõpuks kohale jõudsime, pidime tavariietest lahti ütlema ja kõigile anti sama vorm. Käe peale kirjutatud number oli selleks, et meid hiljem ära tunda ja et me oma määratud rühmadesse jääksime. Järgnev sõit palavas veoautokastis viis meid keelatud aladele. Telefone kasutada ei tohtinud, veel vähem pilti teha. Päike küttis, kuid vorm pidi olema korrektne ehk frentš pidi selga jääma. Igaühele näidati ette voodi, mille pidime korisevate kõhtudega piinlikult korralikult ära tegema. Ähvardati, et kui piisavalt korralikult ei tee, saab karistada. Hirm snaipri või miinipilduja tule ees hoidis kõiki vagusi. Kui õhtu kätte jõudis, sammusime näljast nõrkenutena ühtsel sammul päeva esimest toidukorda saama. Pärast lugematuid kätekõverdusi oli lõpuks magamaminemise aeg. Päeva lõpuks kattis keha mitu kihti higi, kuid pesema jõudsid vaid esimesed õnnelikud. Mõned pesid jalgu kraanikausis, et mingitki inimväärikust säilitada.

II päev

Teine päev hakkas meie jaoks kell 6.00 äratusega. Meil oli aega täpselt 5 minutit, et panna ennast riidesse ja jõuda alla rivistusele. Selle õigeaegselt kohale jõudmisega ei läinud küll just kõige paremini, seega uuesti: kätekõverdused, kätekõverdused, kätekõverdused. Pärast risvistust saime nautida võimlemist, koristamist ja hommikusööki. Kohe oligi juba aeg asjad kokku pakkida ja kasarmust lahkuda. Saime natuke varustust juurde (aitäh, kott kaalus nüüd u 20 kg) ning suundusime laagriplatsile. Tegime katelokis süüa ja alustasime õpitubade läbimisega. Me saime proovida näomaalingute tegemist, esmaabi andmist, telgi püstipanemist, püssist laskmist, tule kustutamist jne. Õhtupoole, kui kõik olid jõudnud laagriplatsile, anti meile kotitäis  erinevaid toiduaineid ja 2 tundi aega ning meil oli ülesanne teha kõige parema maitse ja välimusega toit. Seda pidime presenteerima žüriile, oma jaoülematele ning lõpuks saime isegi natuke süüa. Aeg lendas ja juba hüppasimegi üle arvukate lompide, et jõuda õhtusele rivistusele, kus saime kuulata mitu huvitavat luuletust nutisõltuvusest (autoriteks muidugi kõige suuremad nutisõltlased ise). Siis oli aeg magama minna. Telgis, kus oleks pidanud olema 12 inimest, aga oli umbes 18, oli suhteliselt raske uinuda ja kui lõpuks jõudiski silm natuke loojuda, kõlas väljast hüüe: “HÄIRE!” Kui kõik olid telkidest välja saanud, saime jälle teha oma lemmikharjutust –  kätekõverdusi – ja kõige õnnetumad meist said veel mutta pikali heita, et kaitsta end miinipilduja eest. Kuid lõpuks saime telki tagasi ja siis oli juba võimalus magada hommikuni.

III päev

Järgmine äratus oli hommikul kella 7 paiku ning siis toimus hommikune rivistus. Peale seda oli natuke aega hammaste pesemiseks ning asjade (nt magamiskoti) kokkupakkimiseks. Ka telk tuli lahti lammutada ja kõik väikseimadki detailid tagastada jaoülematele. Veidi aja pärast saadi ka hommikusööki, milleks oli puder, pirukas, pirn, kohuke ning joogivalikus olid tee, kohv ja otseloomulikult vesi. Varsti mindi kuulama loengut võltsuudistest ja nende loomisest. Loeng kuulatud, võeti seljakotid ning asuti 8 km matkale. Matka jooksul pidime läbima erinevad kontrollpunktid, kus lahendasime erinevaid ülesandeid. Kõik rühmad üritasid võimalikult kiiresti matkaga ühele poole saada, sest teati, et selle lõpetades sai selga panna tsiviilriided ning asuda koduteele. Lõpppunkti jõudes toimus märkide kättejagamine ja sellele järgnes varustuse tagastamine ning väike lõunapaus. Peale seda toimus viimane rivistus, kus jagati parimatele autasusid ning tänati rühmaülemaid ja inimesi, kes aitasid laagrit läbi viia. Rivistus tehtud, mindi autokastidesse ning algaski kodutee. Peale u 25 min sõitu jõutigi tagasi Tallinnasse ning kõik said sealt edasi kodudesse, st duši alla liikuda.

Autorid: Astra I., Mia Ö., Maria J.

Pildid: Terke K., Kirke K., Gregor P.

27. mail käis meie tore kollektiiv A. H. Tammsaare sünnikohas Vargamäel. Jõudnud sinna, nägime esimesena aidahoonet. Seejärel liikusime Anton Hanseni venna Augusti ehitatud elumajja, kus avati muuseum 1958. aastal. Sinna sisenedes võis kuulda märkusi, nagu „siia võiks isegi elamagi asuda, natuke tsiviliseeritum”.  Ilusas puitmajas kuulasime intervjuud Tammsaare õega ning nägime ka piiblit, kust kirjaniku isa oma lastele jutte luges. Järgmisena seadsime sammud rehielamu poole, kus meile peaaegu pilkases pimeduses jutustati, kuidas elu käis eelmisel sajandil. Pärast seda liikusime alla saunikute elupaika. Ka kaev, kust Krõõt pidi pidevalt vett tooma, oli seal. Rehielamusse naasedes oli aeg koondada kõik oma näitlemisoskused ning paarides-kolmikutes lavastada stseene „Tõest ja õigusest”. Albu valla toiduaita viisid meid juba korisevad kõhud ning siis võtsime ette tunnise matka ilusas rabas. Rabamatk oli 4 km pikk ning julgemad said vahepeal ka väikse supluse teha. Jõudnud tagasi bussideni, pidime juba lahkuma. Tagasiteel jõudsid usinamad isegi mõne kultuuripäeviku retsensiooni valmis kirjutada (tähtaeg: 28. mai). Kokkuvõttes oli tore reis, mis seostus praeguse kirjanduse teemaga ideaalselt.

Autor: Oskar M.

Pildid: õp Anu Kell