133c

Kolmapäeval, 8. juunil jõudis meieni 10. klassi lõpuchallenge füüsika arvestuse näol. Ühtlasi oli see ka viimane tund õpetaja Rain Vellerindiga. Meie klassi õpilased, olgu nad õppinud Veltsi käe all neli või vaid ühe aasta, on vast kõik ühel nõul, et teist sellist ei ole ikka küll. Kas on teist maratonijooksjast füüsikut ja mälumängurist luuletajat? Kes veel seletaks meile impulsimomenti samal ajal keereldes pöörleval alusel? Meenub hetk selle aasta orienteerumispäevast, kus juhtusime metsas kokku kirjudes retuusides Vellerindiga. Kaugelt puude vahelt kostab tema hõige: “Jookske kiiresti mäest alla, siis on lihtsam teisest ülesse saada!” Teised rajalolijad olid jällegi saanud soovituse, et ümber mäe joostes tuleb teha vähem tööd kui üle mäe.  Kooli korvpallimängult mäletame eredalt Vellerinnu jõuluvanakostüümi. Tema instagrami fotodele lihtsalt ei saa üht südant viskamata jätta.  

Viimase tunni puhuks oli Vellekas koostanud meile lõbusa ristsõna, mille vihjed panid muhelema ja andis ikka mõistatada küll, millise õpilase nimi selle vihje taga peitub.

Kuna tegemist on aktiivse spordimehega, otsustasime üheskoos kinkida Vellekale meie klassi spordisärgi, seljal uhkelt oomega. Kui olime koogi üle andnud ja pildi teinud, võttis Vellerind oma põhjatutest taskutest välja taskunoa ja lõikas kohe eriti nutikalt kooki nii, et me kõik võiksime suu magusaks saada.
Rain Vellerind on kindlasti üks Reaalkooli iseloomulikumaid õpetajaid ja suur Reaali vaimsuse kandja. Endale omase stiiliga ning legendaarsete ütlemistega jääb ta meile alatiseks südamesse.

Nii… 1,2,3 ja meid oodatakse lavale. Lõppevad viimased sekundid juuste sättimiseks, kui uhkelt, selg sirge ja naeratus näol, aulasse sisenen. Olen veidi mures oma liialt väljapaistva pikkuse pärast (sest seisan tillukese Helena kõrval), kuid pole aega sellele pikemalt mõelda – on aeg särada.

On 24. mai õhtu ja kohe kõlab esimene akord Karl August Hermanni laulust „Oh laula ja hõiska“. Olin päris üllatunud, saades teada, et Karp oli otsustanud kogu meie 10. klassis repertuaari kontserdikavva võtta, niisiis saime kolm korda niigi ohtlikult juhtmetega kaetud põrandal edasi-tagasi käia. Kontsert ise aga osutus üpriski mitmekülgseks – lavalt kuuldus nii moodsamaid rütme („Swag“ Karl-Erik Märtsoni esituses)  kui ka parmupilli meloodiat („Metshaldjad“ Hanna-Ingrid Nurm ansambliga). Meie klassist olid laval peale minu Mia, Saskia, Robert, Karl, Georg ja Johann, kelle juures ei saa rääkimata jätta kõige rohkem kuulsust ja ülihead tagasisidet toonud lõpuloost – Queen „Somebody to love“. Ma ei  hakka pikalt heietama sellest, kui väga Queeni lood mulle meeldivad, aga seda lugu oli tõeliselt hea laulda. Loomulikult suur kummardus Johannile, kes lõppude lõpuks siiski päris normaalse esituse tegi. Ka Karp oli sellest esitusest väga vaimustunud ja ütles, et mitte kunagi varem pole selline popp-lugu, mida esitatakse koos ansambli ja kooriga, nii hästi kõlanud ja välja tulnud.

Kontsert sai läbi ning ma ei suutnud juba ära oodata, kuni saan neid kemikaalidest pungil plastmassmaitsega maasikaid süüa. Tagasiteel jooksis mulle vastu mu õde, silmad suured, ning suus kõlamas ainult üks mõte: „MA TAHAN KA SEGAKOORI“. See näitas mulle, et kontsert oli tõesti hästi õnnestunud. Kui küsisin talt tema lemmiknumbrite kohta, vastas ta: „See viiuliga poiss ning lugude teadustaja“. Tema jaoks meenutas see noormees peategelast filmist „Life of Pi“. Mis siis ikka. Nii vanaemalt kui emalt ei tulnud ka ühtegi halvustavat sõna kontserdi kohta, vaid kõik positiivsed ja ülivõrdes. Nagu pärast igat esinemist, suundusime nüüdki neljakesi Solarise Lidosse sööma. Proovisin esmakordselt sealset suppi, spinatisuppi, mis maitses üllatavalt hästi, kuni leidsin sealt seest keedetud muna tükid… Igatahes olin täitsa õnnelik nii kordaläinud õhtu eest ning lõpetaksin siinkohal oma reportaaži Ene Saare sõnadega: „Mul on kahju nendest, keda siin ei olnud“. Ega nii vägevat kontserti niipea uuesti tule.

Laura

7. aprillil toimus Tallinna Reaalkoolis teaduspäev ning nagu kõik teisedki klassid, veetis 10c oma päeva kuulates mitmeid erinevaid ja huvitavaid loenguid. Ühe loengu saime ise valida, teised olid meile kõrgemate jõudude poolt paika pandud. Loengute teemad ulatusid seinast seina, üks huvitavam kui teine. Isegi loeng ilmastikunähtustest oli põnev, eriti koos suvalistel hetkedel vahele paisatud faktidega sellest, mis ja kuidas sind äikesetormi ajal kõige tõenäolisemalt ja võikamalt ära võiks tappa. Kõige vähem teadusega seotud oli ilmselt loeng teemal “Õigus tõele – mida see tähendab ajaloohariduse mõistes”, kuid sellegi poolest oli silmaringi avardav ning mõtlema panev lähtuda ajaloo käsitluses sellest kui tõesest (või ka väärast) faktist, mida maailma eri paikades erinevalt, kui üldse, õpetatakse.

Valikulistest loengutest käisin mina kuulamas Ene Ergma tutvustust Eestist kui kosmoseriigist. Hoolimata küllalti kesistest algteadmistest astrofüüsika vallas pakkus Ene Ergma noorsookriitiline ajaloo- ja teadustutvustus palju uusi teadmisi ning täiendavat arusaama kosmoseuuringutest. Loeng oli väga huvitav, sest lisaks eestlaste saavutustele kosmoseuuringutes rääkis Ergma ka lugusid oma kogemustest.

Õpilaste ühine hinnang teaduspäevale oli väga positiivne, ehkki terve päeva ainult loengute kuulamine osutus veidi kurnavaks.

Õhtul hotelli aknast kostus klaverimäng ja ooperilaulud. Tohutult võimas, mõnus Itaalia tunne ja vahva mälestus. Rooma reis tekitas soovi Vana-Rooma ja ka kogu ajaloo õppimisele rohkem panustada. Inimesed olid väga lahked ja kõikidega sai elust rääkida (sh kust nad pärid on, millega nad tegelevad jne). Madisega oli äge juttu ajada, sain palju temast uut teada. Peaks tunnistama, et ma olen õnnelik, et selline eeskujulik õpetaja meiega koos on. Me saime nii spordiga tegeleda (jalutasime palju) kui ka ajaloolisi paiku külastada. Väärtustan seda, et sport ei jäänud tegemata. Ainsaks murekohaks olid selfie-stick’ide müüjad, kes takistasid liikumist. Münt sai ka visatud tagasitulekuks. Eriti mäletan viimast päeva, kui me läksime Etruskide muuseumi ja täiendasime oma teadmisi. Kahju, et paljud siiski kaasa ei tulnud. Samal päeval istusime (Madis, Danila ja Nikita) koos kohvikus, oli mõnus atmosfäär. Ostsin endale mälestuseks Rooma raamatu, et süveneda rohkem ja loomulikult suveniire ka.

Tänud Madisele ja Rebecca ning Saskia vanematele!

Danila

Minu nägemus puuhalu intsidendist.

Oli augustikuu, kui ladusime uue klassi poistega Pärnus, Madis Somelari aias küttepuid hunnikutesse. Töö läks üsna lõbusalt, uudistama tuli ka väike Sass Somelar. Ta sõitis oma mänguautoga ringi ja vaatas, kuidas suured poisid toimetavad. Madis oli aga unustanud midagi osta ja pidi poodi minema (vist) ning enne minekut kutsus mu korraks kõrvale ja ütles: ”Sebastian, ma usaldan sind Sassi valvamisega. Vaata, et ta ära ei kaoks ega haiget saaks”. Nõustusin ülesande vastu võtmisega ja Madis sõitis autoga minema. Paar minutit hiljem: olen sülle võtnud nii palju puid, kui mahub, ja valmistun neid virna juurde viima. Ümber pöörates kostub mingisugune kolks. Vaatan alla – minu selja taga seisnud Sass oli puuga vastu pead saanud. Meie pilgud kohtusid, Sass vaatas mind hirmunud ilmega. Enne kui midagi öelda jõuan, langevad pisarad ja sireen läheb tööle. Jooksen nutvale lapsele meeleheites järele, lootes teda kuidagi lohutada. Nutu peale tuli ka Sassi ema, Betty vaatama, mis toimub. Ta nägi mind ja nutvat Sassi, kes näpuga minu peale näitas. Sellises olukorras on üsna raske end selgitada – ”Lõin teie lapsele puuhaluga vastu pead”?

See sündmus on andnud ainet mitmetele naljadele minu suunas.

Sebastian

Kui meie õlult langes suur koorem majanduse kontrolltöö näol, Siis võttis küll veidi jala värisema. Aga polnud midagi, õhtu sai veel veedetud moodle’i seltsis ning siis tuli kodinad kokku pakkida ja hommik oligi täitsa kohal. Teekond suunal Tallinn-Helsinki-Billund võis alata! Meie klassist olid matkalisteks Johann, Stenver, Rebecca, Saskia ja Maria.  Sügisel majutasime kõik taanlasi ja lõime kaasa Taani päeva korraldusel ning see kõik oli meie kuldseks piletiks. 

Saime oma kodinatega bussist mahaja veidi ootasime külmetades, aga siis saabusid juba esimesed taanlased meid tervitama. Jällenägemisrõõm oli lausa nii suur, et kallistused võtsid hingetuks ja kohvrid lendasid igasse ilmakaarde laiali. Siis viidi meid koolituurile. Oma ajaloolisuselt meenutab Viborg Katedralskole küll Reaali, kuid samas on täiesti erinev. Esiteks, suurus ja suurejoonelisus. Mitmeid kooliõuel asuvaid skulptuure vaadates tükkis mõttesse küll, et mis see meie Poiss siin kõrval on kah. Aga eks öeldakse ikka, et suurus ei loe.

Ära eksimise osas seevastu loeb küll. Nimelt võid kohe aru saada, et võid end kooli peale ära kaotada, kui hästi tähele ei pane. Samal päeval korraldati meile ka linnaekskursioon. Viborgi õpilased olid ajaloo-ja ingliskeele lõimingu raames tunnis valmistanud ette giiditööd. Kuulsime mitmeid huvitavaid fakte linna ajaloost.

Õhtu anti meile vabaks ja veetsime õhtu koos taanlastega sõprussidemeid tugevdades. Järgmisel päeval külastasime Moesgaardi ajaloomuuseumi. Käesoleva reportaaži autor ei oskagi aga öelda, kumb oli vaimustavam, kas muuseum või maja. Igal juhul oli üks väga vinge külastus.  Lõunatasime Taani õpetaja Mallene juures, kelle pere elab üsna huvitavalt. Nimelt elatakse koos mitme teise perega koos ühiselamus. Peredel erinevad toad ja isegi oli mitu erinevat maja seal krundi peal, aga ühised on  köök, koduõu ja kanala.

Pühapäeval sõitsime lubjakivikaevandusse. Ja kuidagiviisi usaldati meid sinna koobastesse üksi seiklema. Alustasime hea eestlaste pundiga. Kõik meie klassi kamraadid ja kaasa lõi B-klassist Anete. Aga oh häda! Olime jõudnud vaid veidi ringi vaadata, kui kuidagiviisi üksteist ära kaotasime ja jätkasime oma seiklust siis nr. 1 adventure team’iga- geoloog, keemik ja mõistuse hääl. Käisime läbi kõik kõige pimedamad urkad ja Johann leidis ühes neist end üsna ebameeldivast lähedusest nahkhiirega.

Esmaspäeval ja teisipäeval võtsime osa koolitundidest. Oli väga harjumatu, et pea kõigis tundides kasutavad õpilased arvuteid. Selle peale arvaks, et suur osa õpilaste tunniajast kulub niisama netiavarustes seiklemise peale, kuid hoolimata kõigist ahvatlustest suudab enamus neist tunnitööle keskenduda.  Huvitavaks osutus ka innovatsioonitund, kus meile õpetati üht head viisi brainstormimiseks ja teavitati meid sellest, et Tinder siiski on parim rakendus, mis olemas.

Teisipäeva õhtupoolikul toimus ühine õhtusöök Viborgi kooli pidulikus saalis, mis on tõeliselt peen. Igas seinas peeglid, laes lühtrid- väga kuninglik. Vahepeal mängis meile muusikat ka ühe hosti Sofuse bänd. See väga lahe kooslus esitas meile Stingi ja veidi jazzilikuma versiooni Taani esimesest Eurovisiooni võidulaulust “Dansevise”. Kui nüüd veidi vinguda, siis trummar tõesti pani ühes kohas koba. Aga hiljem Sofuselt aru pärides selgus, et see vend tavaliselt trumme ei mängi. Vaat kus!

Peale õhtusööki tegime ühispilte. Õhtu veetsime veel hea muusika ja oma kallite sõprade seltsis.

Hommikul võttis hüvastijätt nii kaua, et meid pidi vilega bussi ajama.

Järgmise korrani, Taanimaa!

Maria

Taani päev toimus Tallinna Reaalkoolis 31. märtsil. Hommikul 1. ja 2. tunni ajal käisid gümnaasiumiõpilased algklassidele tunde andmas. Meie klassist tegid seda Johanna, Eliise, Siim, Rebecca, Saskia, Sebastian, Joel ja Maria. Tunnis tutvustati lastele Taani asukohta, riigijuhte, võrreldi Eesti ja Taani pikimat jõge ja mäge, räägiti Reaalkooli sõpruskoolist Viborg Katedralskolest ja ka Legodest. Hiljem toimus Reaalkooli aulas Legodest sildade ehitamise võistlus. Aega anti 30 minutit ning selle aja jooksul suutis 10.C valmis teha minimalistliku võidutöö! Ehitusvõistlusele järgnes viktoriin. Seal läks meie klassis samuti väga hästi – suutsime koju tuua järjekordse võidu. Ühtlasi toimus terve päeva vältel ka laat, kus meie klassi õpilased müüsid kõiksugu maiustusi, mis eelneval päeval üheskoos valmistatud said. Ajaloo tunni ajal saime võimaluse Skype’i vahendusel suhelda Viborg Katedralskole õpilastega, kellega võrdlesime koolipäevi, rääkisime spordist ja muidugi ka Vana-Roomast.

Napilt jõudsime valmis

Joel ja Johanna

25. aprilli hommikul, kui kõik teised Tallinna Reaalkooli gümnasistid nautisid arvestuste nädala võidukat viimast päeva, seadis 27 133.c õpilast koos õpetaja Piret Otsa ja Madis Somelariga sammud Rooma impeeriumi poole. Vahepeatus Istanbulis andis meile võimaluse aklimatiseeruda, sest Igaveses Linnas ootas meid varajane suvi 26 kraadiga varjus. Nii sai meie ühiseks tunnuseks punane nina ja päikeseprillid.

Esimese päeva hilisõhtul läksime lühikesele jalutuskäigule, et linnaga natukene tutvust teha. Saime esimese õpetajatepoolse halva mõjutuse osaliseks. Lisaks esialgu planeeritud Hispaania treppidele nägime ka palju muud ning saime esimesed kogemused tänavakaupmeestega, sest jalutuskäik kestis kokku üle kolme tunni. Nägime öises valguses ka Rooma Panteoni ning Trevi purskkaevu, kus tänu hilisele kellaajale oli ka turiste tunduvalt vähem kui muidu. Tegelikult nägime palju muidki küllaltki võimsa välimusega hooneid, kuid kõigele ei leidnud me päris õiget või arusaadavalt hääldatavat nime. Meie giidi Madise sõnul oli selle pika matka eesmärk algusest peale olnud garanteerida meie hea uni enne järgmist pikka kultuuritarbimist täis päeva.

Laupäeva hommikul kell 10.00 võis näha hotell Esposizione ees ajaloohuvilisi noori valmis avastama Rooma impeeriumi jäänuseid. Esimene peatus oli Traianuse samba juures, millest sai üldkasutatav kohtumispaik, sest seda oli hästi näha ning hotell oli linnulennult vähem kui kilomeetri kaugusel.

Kõigepealt käisime ära Colosseumis, kuhu vett sisse viia ei lubatud, mis tähendas meie jaoks kohe hommikul kogu palava ilma kartuses kaasa võetud vee sunniviisilist ära joomist. Suureks pettumuseks meie kottide sisu ei kontrollitudki. Colosseumis oli meile antud vaba aeg, et teha ja vaadata kõike, mida ise soovisime. Kusjuures, sealsed trepid on kohutavad nii üles kui ka alla liikumiseks ning vägagi luumurru-potentsiaalsed.  Peale pisikest istumispausi Colosseumi ja Constantinuse triumfikaare vahel läksime Rooma foorumile, kus kogesime kogu reisi esimest ja viimast vihmasadu. On muidugi liialdus nimetada paariminutist tibutamist vihmasajuks.

Lõunasöögile vabalt valitud kohas järgnes Vana-Rooma Viimsi ehk Palatinuse künka avastamine, kus meie õpetajad andsid meile teist korda halba eeskuju, aga sellest ei tohi kirjutada. Läbi sai käidud kõik kunagised olulised hooned ja muuseum, kus lugupeetud kunstiteadlane jagas meile teadmisi nii arhitektuurist kui ka antiikkunstist. Sai ka pilte tehtud ning Rooma foorumit ülalt imetletud. Sulgemise ajal visati meid muidugi sujuvalt välja, vähemalt osa meist, sest 29 inimese asemel oli väljas umbes 20. Loomulik kaasnev kadu…

Pühapäeva hommikul suundusime kohalikule turule, et saada tõeline kogemus kauplemises ja tingimises. Hiljemalt kell viis õhtul pidime olema tagasi hotellis, et minna Kapitooliumi künkale. Hotelli tagasi jõudmine ei olnud aga päris lapsemäng, sest sealt kaasa võetud linnakaardi piirest olime me väljas. Tuli toetuda sisetundele ning loota, et liigud mööda jõe äärt õiges suunas. Sel korral vedas.

Ilmselt enamike jaoks oli Kapitooliumi emahundi kuju pisikene pettumus – ei olegi elusuuruses hunt. Künkal asuvast kahest muuseumist jõudsime ära käia ühes. Taaskord oli lugupeetud kunstiteadlane sõiduvees ning juttu maalidest ning skulptuuridest jätkus kauemaks. Saime ka ühe olulise kogemuse, mille tõesust meile terve reisi vältel ikka ja jälle meelde tuletati – kasutage oma jalgu, maa ja põrand on seismiseks ning trepid ei ole pingid. Vaevalt saime ümber Kapitooliumi emahundi originaalkuju ümber istet võtta ja koos pilti teha, kui juba tuli veidi ärritunud olemisega onu meid korrale kutsuma. Ka sealt visati meid kinnipaneku ajal välja, sedapuhku siis natukene vähem sujuvalt. Osaliselt selle pärast, et meid kiirustati takka ning osaliselt selle pärast, et giid eksis ustega ning meil tuli muuseumile veel üks ring peale teha. Ega topelt kultuur ei kärise ja ammugi mitte ajalugu. Sel õhtul saime aru ka sellest, et kaasa oleks tulnud võtta natukene mugavamad jalanõud, sest kõndimist punktist A punkti B on väga palju.

Päike oli juba loojunud, kuid see ei tähendanud meie jaoks veel päeva lõppu. Haarasime kaasa mõned snäkid ja seadsime taaskord sammud ülivõimsa Trevi purskkaevu poole, et veeta lõbusalt aega ning saada veel rohkem teada Rooma keisritest. Tähtis oli veel kahe mündi purskkaevu viskamine – üks oli sooviks tulla kunagi veel Rooma tagasi ja teisega pidi täituma igaühe mõni muu südamesoov. Nii nagu iga eestlaste koosviibimine, ei saanud seegi toimuda ilma laulu ja trallita.

Esmaspäeva hommikul seisid hotell Esposizione ees taaskord ajaloohuvilised noored, õlad ja põlved kaetud, sest Vatikan ootas. Teekond ei sujunud muidugi täiesti sujuvalt, ühel hetkel inimesi üle lugedes saime 29 asemel kokku 27 ja need, kes kadunud olid ei võtnud telefoni vastu. Õnnetud paninisööjad saime siiski kätte ning jumalariiki me ka jõudsime. Vatikani muuseumis kogesime tõelisi Madis FM-i Ajaloominuteid, sest läbi kõrvaklappide kuulsime teda mitmekümne meetri pealt. Emotsioon oli ühine – Madis Somelar on lõplikult meie peadesse pääsenud. Üle sai vaadatud tohututes kogustes erinevatest ajastutest pärit skulptuure ning ära nägime ka kurikuulsa etruskide kunsti. Kultuuritarbimine ja pikad matkad võtsid oma osa ning muuseumi sisehoovi pinkidel võis näha magavaid reaalikaid üritamas oma energiavarusid taastada, et astuda vastu tõelisele väljakutsele – Sixtuse kabelile. Puhkus tasus end ära, sest enne kabelisse jõudmist tuli läbi käia ebainimlikult palju koridore, et siis lõpuks kabel kahe minutiga lakke vaadates läbida, samal ajal üritades vältida teisi turiste ning kuulates turvamehi, kes korrutasid, et pildistada ja rääkida ei tohi. Nii siis süstitaksegi meie noorsoo vereringesse kultuuri- ja kunstihuvi.

Rooma Peetri kirikus, kus saime oma õpetajatelt kolmandat korda halba eeskuju, käisime samuti. Sinna läksime lausa joostes. Seda siiski mitte entusiasmist, vaid kell hakkas jälle seitsmele lähenema ning meil oli veel nii suur osa kultuurist tarbimata. Kirik ise on tohutult võimas ning äärmiselt muljetavaldav. Kusjuures, väljast vaadates ei tundu see üldse nii suur, alles sisse minnes on aru saada, kui suure hoonega tegelikult tegemist on. Sel päeval me kuplisse kahjuks enam ei jõudnud, mis tähendas, et tuli järgmisel päeval tagasi tulla. Märkus tulevikuks: õpilased, kelle jalad neid veel vaevu kannavad, ei võta selliseid uudiseid eriti suure rõõmuga vastu, sest hotellist Vatikani oli päris pikka maa, millele lisandusid kõrvalpõiked veel mõnedesse ajalooliselt olulistesse hoonetesse. Käisime läbi rohkem kirikuid, kui meie protestantliku Eesti taust lubaks. Sellegi poolest olid kirikud võimsad, seda üldjuhul rohkem seest kui väljast.

Teisipäeva hommikut alustasime Traianuse samba kõrval olevast valgest marmorist hoonest, mis tegelikult kõik kokku moodustab ühe suure ausamba mehele nimega Vittorio Emanuele. Enne muuseumisse sisse pääsemist pidime aega veetma hoone katusel/rõdul, kust avanes kaunis vaade Rooma linnale.

Peale Itaalia lähiajalooga tutvumist seadsime sammud tagasi Rooma Peetri kirikusse, kus lahenes lõpuks õpetaja Martin Saare kurikuulsa nunnaanekdoodi mõistatus ning avanes veelgi imelisem vaade Igavesele Linnale. Teekond treppidest üles oli vaevaline ning klaustrofoobiat tekitav, kuid vaade, mis kiriku kuplist avanes, oli neid 551 trepiastet väärt. Nii mõnestki õpilasest sai seal Rooma linna taustal väga lahedaid pilte tehtud.

Tipus ära käinud, viisid trepid meid hoopis kiriku alla, kus saime näha paavstide viimast puhkepaika. Loomulikult tuli ka sinna jõudmiseks teha väike kuid ebavajalik ring, sest otseteed on nõrkadele. Peale lõunat ootas meid Ingli kindlus ning ega sellekohased naljadki tegemata jäänud. Lisaks sai Kübar seal oma esimese kogemuse giidina. Tuleb rõõmuga tõdeda, et Madisel on järelkasvu.

Kolmapäev ehk meie viimane päev Igaveses Linnas pidi enamjaolt olema meie endi päralt. Hommikul käisime veel natukene kirikutes, et jätkuks kauemaks, ja pargis, kus sai proovile pandud 133.c poiste ühtsus. Täpsem info Stenveril.*

Õhtul läks enamik reisiseltskonnast jalgpalli vaatama ning ülejäänud nautisid oma viimast õhtut Roomas hea toidu ja purjus kelnerite seltskonnas. Sealt on pärit veel üks oluline tarkusetera, õhtul pimedas on kõik kõrvaltänavad ja restoranid ühesugused ning kaarti tasuks kasvõi igaks juhuks alati kaasas kanda.

Neljapäeva hommikul kell 4.30 lahkusime oma kallist hotellist ning sõitsime da Vinci lennujaama, kus lõppes meie kuulsusrikas Rooma reis, sest külm ja vihmane Põhjamaa ootas oma Nublusid tagasi koju.

Segaduses matkalised

Emotsioonid on kõrgel nagu päike Roomas

133c oma täies hiilguses

Kübara stiilinäide

Uued tuuled päikeseprillimoes

Gertrud

Tänavu toimus neljandat korda mõttespordi olümpiaad, kus meie klassist osalesid Georg ja Robert. Mõttespordi olümpiaad on nelja eri mõttespordi ala turniir, aladeks on male, kabe, värvivahetusega gomoku ja sudoku. Etappe on kokku neli ning need on laiali jaotatud kooliaasta peale. Iga etapi kohta on eraldi tabel ning kõik etappi kokku moodustavad koondtabeli, kusjuures arvesse lähevad neljast etapist kolm paremat tulemust.

Meie klassi osalejad võistlesid küll visalt, ent see aasta erilisi tulemusi ei tulnud. Sellegipoolest, sai häid kogemusi ja arenes aladel, millega muidu on kokkupuudet vähe.

Georg

Sellel aastal otsustasin ma esimest korda proovida ennast astronoomias. Kogu elu vältel on täheteadus olnud minu jaoks oluline asi: näiteks üks minu lemmikraamatuid lapsepõlves oli “Kosmose atlas” ja ma veetsin hästi palju aega öiset taevast vaadates. Juhtus isegi nii, et ma mängisin suurel laval Väikest Printsi samanimelisest Saint-Exupery teosest.  Ma tahtsin lapsena astronoomiks saada =). Aga ma pole kunagi astronoomiat sügavalt õppinud, lugesin ainult pop-science´it. Minu esimese reaalkooli aasta alguses sain ma aru, et mul on hea võimalus ennast selles valdkonnas proovile panna. Küsisin Rain Vellerindi käest selle kohta ning niimoodi sain ma Mart Kuurmega tuttavaks ning hakkasime koostööd tegema. Esmalt andis ta mulle hea vana raamatu “Kosmoloogia” (1926), kust ma õppisin selliseid asju nagu taeva ekvatoriaalsed koordinaadid, tähesuurus, periheel jne. Samuti oli väga põnev vaadata, mida teadsid inimesed kosmose kohta 90 aastat tagasi. Näiteks arvasid nad, et Marsi rohelised laigud on taimestik, ning et Päike paistab, sest selle peale langevad kogu aeg meteoriidid =). Hakkasin käima ka füüsika lai kursustel koos 12. klassiga, kus käsitleti astronoomiat ka. Lugesin ka teistsuguseid raamatuid ja lahendasin eelmiste aastate võistlusi.  Võistlus toimus 10. aprillil Tartus. Ma olin vanemas rühmas ehk gümnaasiumi arvestuses, kus osales 19 inimest. Kuigi osavõtjaid on hästi vähe, on konkurents piisavalt suur, sest peaaegu kõik, kes seal osalevad, oskavad astronoomiat vähemalt natuke. Kui sain ülesanded kätte, olin natuke šokis, sest ülesanded olid peamiselt teistsugused ja raskemad, võrreldes eelmiste aastate võistlustega. Ma valisin 6-st 4 ülesannet, mida ma oskasin, ning hakkasin neid lahendama. Aega oli ainult 3 tundi. Lõpetasin täpselt õigel ajal. Kui ma läksin sealt välja, arvasin, et ma kirjutasin seda ülihalvasti ja lootsin, et ma ei saa viimast kohta. Oleks nii kurb olnud, kui ma oleksin panustanud nii palju ja midagi ei saavutaks… Aga üllatuseks sain ma 7. koha gümnaasiumi arvestuses ning 2. koha 10. klasside arvestuses. Tulemus ei ole suurepärane, aga ma olen täiesti rahul, sest see oli minu esimene proov. Ma sain isegi rohkem punkte kui mõned kogenud osalejad. Ootan järgmist aastat!

Nikita etenduses “Väike Prints”