133c

Kui kõik teised klassid olid juba vaheajale läinud, olid Nublud 21. detsembril taas koolimajas. Mõned vabatahtlikud juba üsnagi hommikusel ajal, et aulat jõuluballiks valmis seada. Peale lihastreeningut ehk laudade ja toolide vedamist suundus osa õpilastest poodi toidukraami ostma ning ülejäänud Pärnu maantee majja kokanduseklassi, kuhu esialgu sisse ei pääsetud, sest õpetaja Somelari püha võti, mis peaks kõiki uksi avama, päris kõiki uksi ikkagi ei ava. Võiks arvata, et kui 30 inimest on korraga köögis, siis ega sellest midagi head tulla ei saa. Siiski sujus kõik üldjuhul plaanipäraselt – liha ei soolatudki 6 korda ning kõik sai õigeks ajaks valmis.

Klassi ühistest jõupingutustest hoolimata ei saanud me oma pühal õhtusöömaajal nautida sooja jõulutoitu, sest kokkulepitud ajal kell 18.00 ei olnud kõik veel kohal. Leigetest kartulitest ja jahtunud  kapsast hoolimata oli õhtusöök mõnus ühine ettevõtmine, et tähistada jõule ning veeta aega oma klassikaaslaste ja õpetajatega ka väljaspool ainetundi, mis andis võimaluse näha neid inimesi täiesti teisest küljest. Glasuuritud piparkookide kõrvale saime kuulata õpilaste lugusid hommikusest koolitulekust, USAsse sõitnud Henri lahkumiskõnet ning õpetaja Madise pisikest sõnavõttu, millele pani humoorika punkti tema poja Sassi soovitus kuss jääda ja maha istuda.

Peale õhtusööki, kui õpetajad olid lahkunud, et saaksime ka oma klassiga aega veeta, andsime oma Monarhile kätte tema jõulukingi. Seda muidugi mitte niisama, vaid ikka laulu eest, mille ta ise kunagi välja mõtles. Õhtu lõpetas ettevalmistus jõuluballi avavalsiks õpetaja Martin Saare käe all.

Kui terved 4 päeva täis pidu ja pillerkaart, kuid ka korralikke katsumusi, mida mõned meist tunnevad kõige paremini vast Neljapäeva Hommiku nime all,  olid lõpule jõudmas, oli siiski vaja läbida veel viimane tuleproov – reedeõhtune rebaste ristimine. Koolimajja saabusime teadmisega, et armsatel jumalatel võib ükskõik mida meile varuks olla. Ja me ei pidanud pettuma. Abituriendid olid korraldanud meile erinevad “töötoad”, kuigi õigem nimetus oleks vast piinakambrid. Ka koridorides ei lastud meil rahulikult kõndida, vaid pidime roomama, silmad kinni minema, kükkis kõndima ja ega jumalate ideed veel eelmainituga ei piirdunud. Pakuti teravaid elamusi, jagati igat sorti elutarkusi ning saime taaskord tõestada.  Lõpuks juhatati meid pimesi läbi koolimaja ja kui silmad avada lubati, istusid kõik grupid aulas küünalde ümber. Tseremoonial kutsuti rebased nimepidi ette, kus ootas ees mõõgaga ristimine.   Pärast seda liikusime edasi laua juurde, kus istus direktor, õppeala- ja klassijuhatajad. Pidime kirjutama oma allkirjad, sellega tõotades, et oleme Reaalkooli väärilised ja järgime põhimõtet :„Üks kõigi ja kõik ühe eest!”. Natuke oli tunne küll, et kirjutaks nagu abieluvaralepingule alla ja peaks laskma enne oma advokaadil lepingu üle vaadata.  Aga pimedas usalduses kirjutasime alla. Pärast tseremoonia lõppu, lõppes ka ristimine. Enne lahkumist saime veel näidata, et  133. lend tõepoolest toob Reaali seksikuse tagasi. Tagasivaate retsinädalast saab kokku võtta ühe väga lihtsa lausega:

“Ma arvasin, et Reaalkoolis on kõik nolifer’id, aga oi, kuidas ma eksisin.”

– Stenver Pärn 2016

Mis sai sellel õhtul edasi, selle kohta on igaühel juba erinev lugu rääkida.

Mirel ja Eliise

Ühel kaunil kolmapäeval võtis terve gümnaasium nõuks avastada Eestimaa tundmatumaid paiku ja sõita Dorpatisse, et seal siis looduslähedust tunda. Taara õnnistuse me ka leidsime, sest reisukene kulges üldiselt suuremate libastumiste ja komistamisteta. Kuigi tõepoolest tuleb nentida, et Dorpatis polnd tali taeva jäänud ja Madis Somelari juhtimisel vanalinnaekskursioonil viibides oli kohati end üsna keerukas püstloodis hoida. Aga alustame siiski algusest-sellest kõikse paremast kohast.

Päev algas nagu koolipäev ikka. Ainult et jube segadus oli, sest keegi ei teadnud, mis nüüd täpselt saab. Ei, asi polnud selles, et meie verinoorte kümnendikena poleks kunagi teatrikultuuri näind, lihtsalt päeva ajakava oli veidi hägune. Aga polnd hullu midagi, kõik jõudsid ilusti bussi peale. Bussis saime teada, mis meid sisevaatluse korras ees ootab ning mida see 10.c siis oma ajaveebiga peaks tegema. Lisaks õppisime seda, et bussis istudes peab turvavöö ilmtingimata kinni olema, sest avarii korral lendad läbi esiklaasi. Aga seismine on seevastu 100 % okei, sest vähe järsema pidurduse korral tulevad kasutusele mmmüstilised võlujõud. Otsustati üheskoos rahvahääletusel (hoolimata meil kehtestatud valgustatud absolutismist), et Loodusmuuseum jääb ilma meie meeldivast seltskonnast ja seame sammud hoopis Tarbatu vanalinna, et sealset ajalugu uurida. Näiteks saime teada, et meie hulgas on Euroopa vanaema ning et linnas jalutamise peale läheb kõht ikka jube tühjaks. Sestap saame jätkata oma reportaaži tundmatu nimega toidukohast, millest oli saanud teatriliste kogunemispaik. Näljaseid reaalikaid oli seal nii kole palju, et peale teega oma sõrmede üles soojendamist ei saanud meie trio toiduga küll löögile. Läksime siis hoopis Wernerisse, mille ülesleidmiseks kulus ka veidi aega, sest me mõtsime, et lähme ilma gepsuta ära. A no valesti arvasime ka. Jõudsime siis kohale ja leidsime eest, oh üllatust, Madis Somelari ja bande klassivendi. Tegelikult ei olnud see nii väga üllatus midagi, sest me teadsime küll, et see õdus ja hubane kohvikuke on Madis Somelari lemmikuks. Kohv, kook ja intelligentne vestlus teevad alati tuju hääks.
Taipasime aga üsna pea, et tuleks sammud seada Vanemuise suunas, et mitte tagapinki konutama jääda. Õnneks oli meil ka kohalikust tudengist giid, kes tee peal näitas meile kõike seda, mida võimalik näha vaid siis, kui suurlinn Jurjevi peatänavatest kõrvale kalduda.

Vaatasime “Arkaadiat”, mis on hirmutava pikkusega tükk. Samas oli etenduse tegevus nii kiire, et unistama jääjatel oli peale esimest poolaega ikka väike segadus, et mis mida ja kes keda. “Arkaadia” pakkus palju mõtlemisainet. Peale etenduse lõppu algas kibe sprint bussideni, sest eks meid oli ju ikka hirmutatud nende lugudega, et kui kuhugi asjatama lähed, siis maha jääd.

Bussisõit möödus suurele enamusele une piiril hõljudes. Selline bussis magamine tegelikult ju ei toida. Ärgates on jube vastik olla ja pärast oled veel mitu päeva kange ka, sest mugavaks osutunud magamisasend meenutas pigem kringlit.

Aga ometi oli meil Tarapita õnnistus ja Peko halastus, sest järgnevast koolipäevast anti vabaks tervelt esimene tund.

Selle hooaja lemmikvärvid on öösinine, tumeroheline ja burgundiapunane. Tumesinine pintsak on viimaste hooaegade meestemoes ilma teinud. Kui teie garderoobis sellist kvaliteetset klassikut veel ei leidu, siis kaaluge kindlasti soetamist. Kui aga nii julget sammu astuda ei julge, siis lisage vürtsi kireva kikilipsuga. Naistemoes on elegantseimateks valikuteks aga pits ja tähistaevasarnane sära.

Noormeestel tasuks tähele panna, et kikilips on üsna vägivaldselt võimust võtmas

Oma klassivaimu oleme tugevdanud tulipunaste klassivormidega. See kaunis värvitoon peegeldab meie kirge vanakreeka mütoloogia vastu. Seetõttu oleme valinud klassi maskotiks Keryneia hirve. Just selle konkreetse hirve, mitte midagi muud.

Hoidkem kõva, 133c!

Detsember, erinevad lokatsioonid.
Kerime nüüd käpet jõuluaega, sest ütleme nii, et vahepealset aega pigem ei meenutaks. Ainuke asi see, et meiega jättis hüvasti Tass, kes otsustas croissante sööma ja palli taguma minna.  Sellest hoolimata suutsid meie spordipoisid näidata eelneva aasta kossutšempionitele, mis puust see 133c ikka tehtud on (pole oluline, et vastastiimil mängijad reisul olid).

Klassi ja lennu kossutiim feat. treener Õun

Kui kõik peale kossuheitlust vaheajale läksid, siis meie leidsime esmaspäeval end juba taas koolimajast (tõsi küll,vähe inimlikumal kellaajal kui muidu). Üheskoos hõivasime Pärnu mnt. maja* köögi ja valmistasime õhtuks jõuluroogasid, mida kooli aulas nautida võisime (kardulad ja seapekk olid söömise ajaks juba külmad a no õnneks hapukapsas carryb alati ära) Jutustasime jõululugusid, jätsime hüvasti üle ookeani suunduva Vainolaga ning kõige viimasena lihvisime veel järgnevaks õhtuks õpetajate Somelari ja Saare juhendamisel tantsusamme.

Kunagi ei tohi kaotada elegantsust!

Hügieen pole oluline- kook on põhiline

Jõuluballi jaoks aeti selga kõige vägevamad ürbid nii daamidel kui härradel. Keerutati jalga ja oldi omadega mäel. Tuju oli lõbus, aga  tunne oli janune, sest toidulauda valdas pidev joogiklaaside defitsiit.

Mis saaks veel positiivsem olla?

Igati viksid ja viisakad

Silm särab, meel on hea

кофе хочешь?

Ajaveebi reporterkonna õhtu kulminatsioon oli siiski üks klässik kesköine söögiplatsi burks.

*tegemist on suure rohelise hoonega, kus 2013. aastal alustas tegevust Tallinna Kesklinna Põhikool ning mida õpilaste seas oma endise funktsiooni tõttu hellitavalt ka politseimajaks nimetatakse

1. septembril pandi meile pähe sakid ja õlule kange koolikoorem. Algas tihe sagimine ja me ei jõudnud veel rutiini vajuda, kui juba ootas meid ees rets. Klass oli täis igasugu kirevat rahvast, teemaks muusikastiilid ja subkultuurid. Rebaste nädalal õpetati meile reaali gümnaasiumitee alustalasid ja ristiti meid täieõiguslikeks gümnasistideks. Ja no püha müristus, oli üks vahva neljapäeva hommik.  Flash mobil tõime seksikuse tagasi.

Johann omas elemendis

Füüsika – see on imelihtne!

Järgneval ajal oleme orjanud nii, mis mühiseb.

Kui 10. C otsaga ajaveebi jõudis, oli kolm perioodi juba mööda läinud. Egas midagi, tuleb käpet asi kokku võtta. Reporterid  lubavad jääda meie klassielu kujutamisel igati ausaks, ehedaks ja vooruslikuks.

Suvi, Pärnumaa metsad
Et üks kooliaasta korralikult algaks, tuleb enne üks tubli тренировка teha. Mehise meesteväe rakendas tööle klassijuhataja Somelar, kelle puuriit vajas värvimist ja aed ladumist. Hästi ei taha uskuda, et midagi tehti, pool aeda jäi kuuldavasti ikka tegemata. Anonüümse piltniku fotomaterjal väidab, et üht-teist siiski toimetati.

orjamine võib alata!

konveiermeetod= 100% tõhus

aia värvimine – see ongi õnn

Enne kooliaasta algust pidasime maha ühe pikniku Stroomi rannas,  et kõik võiksid näha, mis omamoodi seltskonna nad endale järgnevaks kolmeks aastaks kaela on saanud. Süüa sai, nalja ka, mõni sai isegi päevituse. 

Aga siis hakkaski kooliaasta pihta ja elu läks kohe nii kiireks, et meie puhtossidena jätsime ajaveebi unarusse. Kuid see on viga, mille kiirelt parandame

Parem hilja kui mitte kunagi